Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
Tehnika areneb üha kiirenevas tempos. Vanasti oleks selle kohta öeldud – seitsmepenikoormasaabastega, mis tollal pidi tohutut kiirust tähendama; tänapäeval suudab iga auto läbida seitse penikoormat, see on ligikaudu viiskümmend kilomeetrit, vähem kui poole tunniga, reaktiivlennukil kulub selleks vaid paar minutit. See, millest veel eelmine põlvkond isegi unistada ei osanud, on iseenesestmõistetavaks saanud ning näib tihti juba igapäevase ja ammutuntuna, sest kõik uus ja vajalik võetakse tänapäeval kiiresti omaks. Kui keegi oleks veel kakskümmend viis aastat tagasi söandanud väita, et tuleb aeg, mil pea iga inimene telefoni taskus kannab, oleks teda eluvõõraks unistajaks peetud; kui keegi oleks öelnud, et autosse pannakse aparaat, mis juhiga rääkides ta võõras linnas eksimatult õigele aadressile juhatab, oleks ütlejale ilmselt soovitatud psühhiaatri poole pöörduda. Kõnelemata siis veel arvutitest, mis nii äri- kui ka tavaelus on asendamatuks muutunud, või ülemaailmsest internetist, mille täiustamiseks leiutatakse aina uusi võimalusi.
Sidevahendite areng andis ka kaugetele ääremaadele uue hingamise. Vanemad maainimesed ei jõudnud uut leiutist – mobiiltelefoni – ära kiita, sest see sai neile sedamaid asendamatuks linnas elavate järeltulijatega suhtlemisel või muudel hädavajalikel asjaajamistel. Mobiiltelefoni kasutamisega tulid kõik maainimesed toime ja enamikule sellest piisaski. Nooremad aga hakkasid sedamaid huvi tundma ka interneti vastu, sest arvuti kasutamise oskuse olid nad omandanud juba koolis. Liiatigi piisas nüüd internetiühenduse saamiseks, kui arvutile vaid mingi väliselt üsna ilmetu, aga imelise toimega pulk külge panna, ning kogu maailma tarkused ja paraku ka pahed jõudsid ka ääremaa küladesse. Internet ühendas tervet maailma ja varem nii mõndagi erksamat külaelanikku ahistanud eraldatus tundus korraga palju talutavam. Maailm oleks nagu mitmeid kordi väiksemaks ja haaratavamaks muutunud.
.....
Kevade poole aga hakkasid Kaarli tööpäevad jälle määramatult pikaks venima. Veel abitu tüdrukutirtsu eest hoolitsemine jäi ainult Senta hooleks ja ta tundis end peaaegu nagu hüljatud üksikema, kes on sunnitud ennast täiesti ja ainult lapsele pühendama. Ta püüdis küll rahulduda ennastsalgava emarolliga, aga iga sundseis tekitab pikapeale stressi ja selleni jõudes hakkavad ka kõikvõimalikud pisiasjad ärritama. Kõigepealt kirus Senta igapäevaseid olmeprobleeme, mis üksikjuhuna poleks isegi tähelepanu väärinud, aga järjest kordudes teda aina rohkem häirima hakkasid. Lapsevankrit ei saanud alla trepikotta jätta, sest naabrite kass oskas selles mugava magamiskoha leida ja sinna hulganisti karvu poetada. Kassi vastu ei aidanud isegi vankri katmine riide või kilega, leidlik loom oskas katte kõrvale kraapida ja sooja pessa ronida. Seega pidi Senta vankri iga jalutuskäigu järel üles kolmandale korrusele tarima ja korteri kitsasse esikusse mahutama; enne seda tuli vankri porised rattad puhtaks pühkida ja sellest hoolimata trepile tekkinud jäljed kaltsuga üle käia, kuigi remontimata trepikoda vaid haruharva kasiti ning see haises vängelt kassikuse järele.
Omamoodi häda oli ka naabritega. Nii nagu tilk tõrva võib terve potitäie mett ära rikkuda, nii elutses otse seina taga kunagi sovhoosis traktoristiametit pidanud pensionär Kustas Lamm. Kainelt polnud meest ollagi, aga vähemalt paar korda nädalas tuli ta kuskilt sõprade seltsist suure lauluga ja alati hilisõhtul, kui oli juba magamisaeg. Vähe sellest, sedamaid läks seina taga lahti lärmakas tüli: seal sõimeldi, paugutati uksi ja loobiti asju, ning see võis kesta terve tunni või rohkemgi. Kaarel oli mõnikord käinud naaberkorteri uksele prõmmimas ja öörahu nõudnud, selleks korraks tülitsejad ka vaigistanud, kuid Kustas Lammi eluviisi see ei muutnud.
.....