Читать книгу e-armastus - Erik Tohvri - Страница 5

Ühes pealinna koolis algklasside õpetajana töötav Karmen Salundi oli viimasel ajal hakanud kummalist rahutust tundma. Naine püüdis tagajärjetult selle põhjust leida, ja see, et ta seda ei suutnud, tegi ta veelgi närvilisemaks. Ometi oli ta enda arvates alati olnud tasakaalukas, vanustki juba omajagu, sest neljakümne kaheksas sünnipäev koputas uksele; nüüd aga püüdis ta järjekindlalt analüüsida, milles asi. Mõtles nii ja naa ega leidnudki rahutuse põhjust – tervise üle ei saanud kaevata, keha tundis end kõigiti normaalselt, hambad ei valutanud ja isegi vererõhk oli täiesti normis. Ka koduses elus polnud midagi muutunud, seal sujus kõik nii nagu ikka – ja ometi andis mingi rahutukstegev sisetunne häiresignaali, et kõik siiski ei ole korras.

Mis see ometi on – mingi läheneva õnnetuse eelaimus? Või mingi ebamaine signaal, et tema seni kõigiti korralikku, peaaegu laitmatult kulgenud elu võib tabada mõni ootamatu muutus või koguni õnnetus …

Ka igapäevases õpetajatöös tikkusid Karmeni mõtted hajevile kiskuma, kui õpilased omapead töötasid ja hetkel juhendamist ei vajanud. Mõtted liikusid oma rada, et ikka ja jälle jõuda küsimuseni: mis mul viga on? On see mõni salalik tervisehäire? Aga kuskilt ei valuta, silmad näevad, kõrvad kuulevad, kõht käib läbi nagu alati… Lihtsalt närvid, aga millest?

Karmen oleks võinud päris julgesti väita, et tema neli tosinat aastat kestnud elukäik oli kulgenud äärmustesse sattumata, kõigiti keskpäraselt, pigem hästi kui halvasti. Kindlasti mängis oma osa see, et ta polnud elule suuri nõudmisi esitanud, vaid oskas vahel halliks kiskuvatesse argipäevadesse ka väikestest rõõmuraasukestest värvilaike leida. Karmenit oli õpetatud võimaliku ja kättesaamatu vahel vahet tegema juba väikelapsena ning ta teadis, et ideaali ja tegelikkuse vahele peab paratamatult jääma selge vahemaa. Juhtub üliharva, et ettevõetu laitmatult või koguni täiuslikult õnnestub; ta oli oma elus jõudnud korduvalt kogeda, et elu ei saagi nööri mööda sirgelt käia. Sest inimese elunööri ei saa kunagi pulksirgeks tõmmata, see kulgeb loogeldes üle kivide, kändude ja muude takistuste. Selles on alati sõlmi ja sassiläinud kohti, mille lahtiharutamiseks peab mõnikord üsna ränka vaeva nägema. Aga ju siis elu peabki olema keeruline ja mitmekesine, et inimesel igav ei hakkaks. Sest igavus on halb kaaslane ja räägib enamasti sellest, et igavleja ei tunne oma igapäevatööst rahuldust või on ta huvisfäär ja silmaring üsna ahtakeseks jäänud.

Karmen poleks oma nimetut rahutust saanud igavuse kaela ajada, sest tal jätkus tegevust nii tööl kui ka kodus. Täie koormusega koolitöö, normtunde isegi veidi rohkem kui ette nähtud. Algklasside õpetaja on õpilastele tihti ka ema eest, kui keegi on valusalt kukkunud või mõne väikese silmad muul põhjusel vesiseks minema tikuvad. Kakskümmend viis aastat õpetajatööd ja sinna kõrvale kõik see, mida kodu ja kahe lapse üleskasvatamine pereemalt nõuab. Nüüdseks olid järeltulijad küll peaaegu meesteks sirgunud – üks neist gümnaasiumi abiturient, teine juba üliõpilane –, aga Karmeni arvates ikkagi lapsed. Ja nende isa Atko, kes töötas tuntud rahvusvahelises tehnikafirmas müügiinsenerina ja tööl sedavõrd pikki päevi tegi, et hakkas vahel kodus eksikülalisena tunduma.

Naise arvates oli Atko pereisana liigagi tehnikainimene, sest tehnikaajakirjade ja arvutita ei saanud ta ka kodus tundigi hakkama. Mehel oli eriline omadus oma töösse süvenedes kõik ümbritsev täielikult unustada – ja mida olekski tänapäeva mehel kodus teha, kui kodutehnika on korras ja see (paraku küll vaid naise juhtimisel) kõige eest hoolitseb. Mõned mehed istuvad tundide kaupa teleri ees, Atko eelistas selle asemel arvutit, et oma tööga seotud tehnilisi probleeme lahendada. Karmen oli niisuguse eluviisiga ammu harjunud ja teadis, et teda vaevava rahutuse põhjus ei peitu mehe käitumise eripäras – naine polnudki pärast esimesi abieluaastaid teistmoodi perekonnaelu kogenud, võttis kodust olukorda peaaegu normina ega osanudki sellele midagi ette heita.

Ühel seenevihmasel laupäeval, kui Karmeni rahutus oli nukra ilma tõttu lausa mustaks masenduseks muutunud, tuli sõbranna külla. Kunagi olid nad Evikaga ülikoolikaaslased olnud, aga kümmekond aastat tagasi loobus too õpetajaametist ja leidis uue töökoha ärialal, nimelt suure kaubandusketi kaubatellijana. See polnud sugugi lihtne töö, vaid nõudis head keele- ja suhtlemisoskust, asju pidi ajama ka välismaiste tarnijatega, et vajalikke kaupu leida ja neid soodsalt sisse osta. Karmen oli sõbranna ettevõtlikkust ja oskusi isegi salamisi kadestanud ning endale tunnistanud, et tema ei saaks niisuguse tegevusega ilmaski hakkama. See amet nõudis oskusi, mis temale kaugeks jäid.

Karmen ja Evika ei olnud just südamesõbrannad, kel teineteise ees saladusi ei ole; nad olid selleks liiga erineva iseloomuga, aga see ei takistanud neid oma muresid ja probleeme arutamast. Viimasel ajal olid kokkusaamised harvemaks jäänud, enamasti piirdus kontakt mõne vahel üsna pikaks veniva telefonikõnega; nüüd, kui temast aasta vanem sõbranna pärast terve suve kestnud lahusolekut külla tuli, otsustas Karmen talle oma nimetust murest rääkida.

„Rahutus? Et sa nagu ei leiaks endale kohta ja tegevust… Jaa, ilmselt hakkab ka sinul see aeg kätte jõudma, eks sellepärast,” pani Evika asjad sedamaid paika ja püüdis kohe juttu huumoriga pehmendada: „Tulumaksust ja koeramaksust sa oled kuulnud, aga see on teistmoodi maks – klii-maks!”

„Ma olen ise ka mõelnud, et see… Aga muud pole mul häda midagi, päevad käivad endistviisi, ainult niisugune imelik kärsitus ja rahutus! Justkui tahaks midagi, aga ei tea, mida. Täitsa loll, eks?”

Evika vaatas akna poole, kus vihmasagar klaasidele vett piserdas ja see niredena allapoole valgus. Tõeline koerailm, mis tuletas meelde, et suve järel on tulemas sügis.

„Äkki hakkab sul hoopis mingi igatsus välja lööma? Hingeline rahuldamatus! Südamepõhjas kripeldab, et tahaksid teistmoodi elada, aga ei julge seda endalegi välja öelda? Abielukriisi esimene tunnus.”

„Ära räägi rumalusi! Sina ju lahutasid oma abielu ära, oled sa nüüd õnnelikum?” Karmenil oli selgelt meeles üks varakevadine õhtupoolik, mil Evika oli teda külastanud ja juba ukselt rõõmsameelselt hõiganud:

„Kas sa tead, kes ma nüüd olen? Ma olen lahu!”

„Mis asi? Lahu?”

„Just! Kõik naised jagunevad nelja kategooriasse: need, kes pole mehele saanud, need, kes on parajasti mehel, need, kes on mehe matnud, ja need, kes on mehel käinud, tähendab – oma abielu ära lahutanud! Ehk lühidalt – vallaline, abielus, lesk ja lahu. Mina olen see viimane liik ja valmis teisele ringile minema.”

„Jajah, näha, et oled ka keeleuuendusega tegelema hakanud – lahu! Kas lahu nimetatakse preiliks või prouaks?” aasis Karmen.

„Iga soliidne vanem daam on proua! Isegi siis, kui ta neitsina sureb!”

„Või nii? Mina ei usu, et tänapäeval enam niisuguseid leidub, aga mine sa tea… Niisiis, proua Lahu – oled sa nüüd õnnelik?”

„Igatahes õnnelikum kui Feliksiga elades! Tead küll, et viimased aastad ma ei saanud aru, kumb ma talle olen, kas abielunaine või armuke.”

„Kas ta läks nüüd lõplikult Raili juurde?” küsis Karmen, aga see küsimus Evikale millegipärast ei meeldinud. Sõbranna võttis ootamatult üsna ägeda tooni.

„Eks sa helista talle ja küsi, kui sind nii väga huvitab! Sul peaks minu eksmehe telefoninumber veel kuskil märkmikus alles olema!”

Kevadine jutuajamine tuli Karmenile nüüd päris detailselt meelde. Ka see, et tema tookordsele küsimusele oli sõbranna üsna tigedalt reageerinud. Ning suve jooksul polnud ta Evikaga pikemalt rääkida saanudki.

„Räägi, kuidas su suvi läks, proua Lahu?”

„Mis lahu…?”

„Ise kevadel ütlesid pärast lahutust, et sina oled nüüd lahu!”

„Ah, unusta ära! Mis sa… et suvi? Nii ja naa! Alati võiks paremini minna,” ei tahtnud Evika talle ulatatud jutuotsast päris õhinal kinni haarata.

„Kas see teine ring on sul nüüd alustatud? Kevadel ütlesid, et oled hakkamist täis teisele ringile minema.”

Sõbranna haistis küsimuses midagi, mis tema hiljutiste kogemuste valguses just heasoovlikult ei kõlanud. Algul perspektiivikana tundunud meestutvused polnud tema lootusi uuele püsisuhtele õigustanud ja suvised põgusad kohtumised tõid vaid pettumusi. Veelgi halvem – Evika kui ärinaine oli jõudnud kibeda tõeni, et viiekümnenda verstaposti ületanutele nooremate kirjutamata seadused enam ei kehti või äärmisel juhul tuleb kasutada enda jaoks üsna ebasoodsat allahindlust. Lahutades oli ta hellitanud lootust, et kuigivõrd taastuvad sellega ka valikuvõimalused, aga tegelikkus oli palju karmim.

Evikal oli komme asju ilustamata välja öelda, seejuures ka iseennast säästmata.

„See teine ring oli vaid üks loll jutt, muud midagi! Sest ükski asjalik mees minusugust second-handi enam ei taha – kulunud ja peetud naist… Isegi kuuekümnestel meestel on julgust kolmekümneseid naisi jahtida! Ka veel nooremaid, ja saavad kätte kah, raha ajab plikad lolliks!”

„Sina siis otsisid paksu rahakotiga meest ja ei leidnud?”

„Vaat just seda ma ei otsinud! Mina teenin küllalt, et ära elada, ja võin isegi mehe ära toita, kui ta seda väärt on. Ma tahtsin leida niisugust inimest, keda vanasti intelligendiks nimetati…Tõelist džentelmeni, kes ei tahaks esimesel õhtul kohe voodisse karata, vaid kes oskaks maailma asju arutada, tunneks huvi teatri ja kirjanduse vastu ja teaks isegi seda, et naisterahvale on viisakas ust avada ja mantel selga aidata… Aga näe – ei leidnud!” deklareeris Evika trotslikult. „Mõne seitsmekümnese vana kooli mehe oleks ehk saanud, aga seda peab varsti lusikaga söötma ja tema pissipotti välja viima! Ei, parem polegi mul elusat meest vaja, sest õiget ma ei leia ja mingit paadialust ma ei taha, aitäh.”

Evika oli sisimas ilmselt pettunud, aga ei käitunud sugugi nii, nagu ootaks lohutust. Sõbranna oli alati enesekindlalt vitaalne ja tegutsemisvalmis olnud ja oli samasugune ka nüüd. Karmen aga mõtles tänulikult, et temal on õnneks nii mehe, laste kui ka kogu pere poolest kõik korras ja teda niisugused probleemid ei puuduta.

„Loobusid ja leidsid, et ka üksikuna on võimalik elada?” küsis ta ettevaatlikult. „Kas sa ei tahaks vahel kodus kellegagi sõnakese rääkida?”

„Kui palju Atko sinuga räägib?” küsis sõbranna vastu.

„Temal on oma töö, sellepärast… Aga kuidas sul igav ei ole üksi elada?”

„Igav? Tänapäeval enam vist ei olegi võimalik igavust tunda! Jumalale tänu, et nad selle interneti välja mõtlesid, nüüd on elu mitu korda põnevam kui enne seda! Mina võiksin enda kohta küll öelda, et mina olen nüüd abielus internetiga!” kuulutas Evika trotslikuna tunduva paatosega.

„Ahaa, siis mitte proua Lahu, vaid proua Internet, kuigi ma ei saa aru… Ei kujuta ette, mis see tähendab, mina olen internetis vaid uusi ajakirju lugenud. Või õigemini vaatan, kas neis on midagi huvitavat.”

„Internet tähendab meelelahutust, suhtlemist, meeletult palju uusi teadmisi… Ja lõpmata hulk uusi tutvusi kas või üle kogu maailma,” seletas Evika. „Internetis surfates tunned, et maailm polegi nii lõputult suur!”

„Tutvused? Kuidas neid nimetataksegi – virtuaaltutvused? Minu arvates on see midagi ebatõelist, umbes nagu ufod – et on ja ei ole ka! Kuidagi irratsionaalne värk, ma ei kujuta ette, et sellest midagi head tuleks…” Karmen kehitas õlgu, julgemata sõbranna hobi otsesõnu tühiseks ajaviiteks või hoopiski tühja tuule tagaajamiseks tunnistada.

„Kas sina ei ole kunagi neis suhtlusportaalides surfanud?”

„Ei, mina ei ole arvutifänn. Isegi ajalehtede ja ajakirjade lugemine tundub kuidagi imelik… Justkui poleks päris!”

„Internetis sa kellegagi meilikirju ei vahetagi?” imestas Evika.

„Kellega ma kirjavahetust peaksin? Mul polegi selleks põhjust, mõnele tuttavale või sugulasele helistan telefoniga kui vaja, näiteks sinule, see on kõik. Palju lihtsam ja õigem.”

Evika tegi veidi põlgliku näo, justkui oleks ta kuskil metsateel mõnda eelajaloolist olevust kohanud. Peaaegu koopaelanikku, kellel tänapäeva tsivilisatsiooni hüvedest aimugi ei ole.

„Tähendab, et Facebookis on sind asjatu otsida. Ja Twitterist pole sul aimugi… Kas sa oled vähemalt mõnda naistefoorumit jälginud, osavõtmisest ma enam ei küsigi! Või – kas sa Skype’i oskad kasutada?”

„Taevas hoidku, sa pärid nagu kohtu-uurija! Ei, ei ja veel kord ei, mina pole proovinudki internetti põhjalikumalt torkida. Rääkimata siis, et sealt mingeid tutvusi otsida!” tõrjus Karmen.

„Anna andeks, aga sa oled tõesti üks mahajäänud tüüp… Minu arust teed küll lollisti, kui jätad nii palju huvitavaid võimalusi proovimata. Ära pabista, ega niisugune tutvuse otsimine mingit abielurikkumist ei tähenda, see on ju süütu ajaviide. Pealegi sa võid endale netist hoopis naistuttavaid otsida, vähemalt alguses… Hakkate toiduretseptidest, lilledest või aiatööst rääkima, kuigi jah – aeda sul ju pole, aga küllap teemasid leidub! Aga ega ma ei häbene öelda, et meestega suhelda on huvitavam, ajad seal nii-öelda kerget virtuaalset flirti ja hing saab rikkamaks… Ja netis öeldakse rohkem välja kui silmitsi vastamisi seistes, ikkagi anonüümne värk.” Evika jäi hetkeks mõttesse ja kortsutas vaevumärgatavalt kulmu, nagu oleks talle midagi ebameeldivat meenunud. „Muidugi peab arvestama, et seal on ka sihukesi matse, kes võivad inetusi rääkida või küsida, aga nendega teed lühikese lõpu.”

„Ma ei kujuta ette, mida see üldse annaks… Selleks peab vist teistmoodi inimene olema kui mina, et niisugusest suhtlemisest rahuldust leida. Taevas hoidku – mismoodi mina hakkaksin võõra inimesega midagi arutama?” küsis Karmen nõutult.

„See on ju täpselt seesama kui kuskil midagi oodates ja aega parajaks tehes naabriga juttu ajada! Kui sa polikliinikus arsti ukse taga igavled, kas sa teiste ootajatega lihtsalt ajaviiteks ei räägi?”

„Ei räägi… Ma vist pole lobiseja tüüp! Mina arvan, et eestlased on üldse omaette ja endasse tõmbunud, ei kipu asja ees, teist taga suhtlema. Mina vähemalt küll mitte… Mina ei vahigi teisi inimesi, oskan ka rahva hulgas alati omaette olla.”

„Tead, need ajad on nüüd möödas, me oleme Euroopa Liidus ja peame uusi kombeid omandama! Eurooplased on seltsivamad, nii et hakka kõigepealt internetis suhtlemist harjutama! Paned ennast Facebooki sõprade ringi kirja ja edasi läheb juba lihtsalt. Sina oled ju eluaeg kooliõpetaja olnud, ei ole suu peale kukkunud, sul peaks see lihtsalt käima. Ära unusta, et internetis saad esineda anonüümsena ja ometi võid endale sadade omasuguste hulgast sobivat sõpra otsida. Ja mis kõige huvitavam – õpid igasuguseid inimesi tundma ja võid alati valida, kas hakkad nendega meile vahetama või suhtlema onlainis…” seletas Evika veendunult. „Sa oled lihtsalt ajast maha jäänud – arvuti ja internet on teil majas olemas, aga ei kasuta! Või on teil ainult Atko laptop ja ta kannab seda kaasas?” küsis Evika toonil, nagu oleks ta jaatava vastuse korral valmis sedamaid lahkuma. Sest nii primitiivsete olendite peale pole mõtet oma aega raisata.

„Või veel! Arvutite pealt pole minu meestevägi küll kokku hoidnud – poiste toas on lauaarvuti, Argol Tartus ja Atkol on need kaasaskantavad. Poiste toa arvutis olengi ajaviiteks lehti ja ajakirju lugenud, õhtuti on teised ära ja mina ilmast ilma üksi kodus. Meie peres tegutsetakse omaette, isegi nädalavahetustel ei saa alati kõiki korraga söögilaua taha, ikka on Atkol või Virgol kuskil tegemist. Argost ma ei räägigi, tema pääseb Tartust hoopis harva meie hulka… Niisugune elu, mis teha,” seletas Karmen peaaegu ägedalt, sest teise üleolev hoiak hakkas teda häirima.

Evika seiras sõbrannat üle kohvitassi ääre teadjal ilmel ja mõistvalt noogutades. Sõbranna rääkis probleemidest, mis temal olid ammu seljataha jäänud. Tema ainus laps, tütar Ethel, oli juba seitsme aasta eest Ameerikasse õppima läinud ja sinna jäänudki – seega polnud tal enam lapsi ega meest, kellega arvestama peaks.

„Mina küll soovitan: otsi endale internetist mõni hea tuttav ja oled oma igavusest ja rahutusest lahti. Elu läheb korrapealt huvitavaks!” ütles Evika kindlal toonil. Pani siis tassi lauale ja jätkas: „Minu arust peaksid sa endale just meestuttava otsima, et oma probleemidest rääkida. Atko on sul ju abikaasa rohkem nimepärast, tema käib kodus ainult magamas ja teie elu pole sugugi mingi musterabielu! Niiviisi saaksid vähemalt oma stressi maandada ja oma muredest päris vabalt rääkida – anonüümselt, saad ju aru… See oleks sulle lausa hädavajalik, pealegi pole mingit riski – kui sa ei taha enda isikust midagi teada anda, siis ei anna ja kõik! Ning teed sellele kutile kohe selgeks, et sellest tutvusest mingeid tagajärgi ega kohtumisi ei tule. Ja pea meeles: mingeid siduvaid isikuandmeid sa enda kohta teada ei anna! Nii et vali endale ikka poiss-sõber.”

„Poiss-sõber? Mina, peaaegu viiekümneaastane naine, ja poiss-sõber?”

„Ah, niimoodi räägitakse! Mõni mees jääb seitsmekümneselt ka poisiks.”

„Aga ikkagi – mismoodi on võimalik täiesti anonüümseks jääda?”

„Väga lihtsalt – sa ei kirjuta talle endast ja oma tuttavatest, isegi mitte oma linnast ja tänavast midagi niisugust, mille järgi ta saaks hakata sinu jälgi ajama. Esined vale nime ja vale netiaadressi all! Pimesi usaldada ei saa kedagi, mõni sell võib pärast sihukese pahanduse kaela keerata, et oigad – kättemaksuks, et sa ennast temale näole ei anna.”

„See on ikka üks kahtlane värk…” Karmen vangutas pead. „Ise tunnistad, et pealegi ohtlik! Niisugustest asjadest on parem eemale hoida, muidu ei tea, mis pärast tuleb,” arvas Karmen.

„Väike risk teebki asja põnevaks! Ja tegelikult on ikka hirmus huvitav leida maailmas häid ja toredaid inimesi. Saad mitme niisugusega tuttavaks, ühega räägid ühest, teisega teisest… Juba ette tead, kellega millisel teemal lobiseda saab.”

„Lobiseda? Sa räägid siis häälega või? Mina sain aru, et kirjutad!”

Evika heitis sõbrannale veidi pahura pilgu.

„Häälega rääkida saab ainult nendega, keda sa isiklikult tunned või kes kuskil väga kaugel elavad, võõrastes riikides! Sest inimese hääl on nagu ID-kaart, mille järgi sind ära tuntakse. Kirjutada on kindlam, vähemalt alguses. Kirjutate vastastikku onlainis, arutate maast ja ilmast, kõigest, mis teid huvitab… Küll sa näed, et see on põnev!”

„Ei tea… Ja üldse – mul on paar korda internetti avades tulnud ette imelik kuulutus: kas tahad tutvuda? Ja all kohe ainuke vastusklahv: jah! Justkui see kohustakski sinna vajutama, aga minule tundub see täitsa ahistamisena! Lausa ahvatletakse tutvusi otsima ja abielu rikkuma, nagu peakski nii normaalne olema,” arvas Karmen.

„Öeldakse, et iga inimene näeb asju oma rikutuse tasemel – ju siis isegi sinul on sihuke mõte pähe tulnud,” muigas Evika, aga tõsines kohe. „Sa oled lihtsalt vanamoodne, muud midagi! See kõik on ju vaid mäng, mis ei kohusta millekski, saad aru? Sina mängid ja sinuga mängitakse, sul on alati võimalik valida sobiv mängupartner ja kui vana tüütavaks muutub, siis lõpetad ära ja otsid uue. Mitte nii nagu abielus, et oled ühe mehe küljes kinni, internetis on sul neid uusi tuhandete viisi võtta!”

„Ma ei saa aru, kuidas saab anonüümseks jääda? Minu internetiaadress on tal ju teada, ta hakkab pärast jumal teab missuguseid teateid saatma ja kodus kõik näevad, mis ma olen teinud!”

Evika muigas teadvalt.

„Nii avalikult muidugi ei saa! Sa teed endale oma isikliku salajase netiaadressi ja oma postkasti, ilma sinu paroolita sinna keegi sisse ei pääse! Mitte keegi, ei sinu poisid ega mees ei saagi teada, et sul on oma privaatne meiliaadress. Kui tahad, ma teen selle sulle praegu valmis, see on lihtne! Ainult ühte ei tohi unustada – iga kord pead arvuti mälust kõik oma postkastis käimised ära kustutama, muidu on need teistele näha. Ega sa vist endale isiklikku laptopi ostma ei hakka?”

„Ära räägi rumalusi! See on suur kulu, ilmaski mitte! Ja kus ma seda peitma hakkaksin, et teised teada ei saa…” Karmen jäi vait taibates, et oli juba peaaegu oma nõusoleku andnud. Kuidas küll juhtus, et ta lubas endale nii kergesti augu pähe rääkida?

„Näita, kus su arvuti on, ma teen sulle meiliaadressi!” küsis Evika sedavõrd nõudvalt, et Karmen võttis seda peaaegu kohustusena.

„Oota, ega sellega kiiret ei ole! Võib-olla mõni teine kord,” tõrjus ta.

„Oh sind jänest! Näita, kus arvuti on, ma proovin, kas saan mõne tuttava kätte. Vähemalt näitan, kui lihtsalt see käib! Mul on üks hispaania kutt, see istub päevad otsa arvutis, temaga saaks mõne sõna vahetada.”

„Hispaania kutt… Nojah, minul pole niisugusega midagi teha, mina sedavõrd keeli ei oska. Kui üldse, siis mina mõtlen ikka eestlast ja naisterahvast. Et mõne internetisõbranna võiks ju otsida,” tunnistas Karmen, kuigi kuskilt tuli esmapilgul täiesti ehmatav mõte: kui tõesti oleks tegemist anonüümse ja ohutu mänguga, võiks see ka mõni huvitav meeshing olla. Evikal on ehk õigus, et niisugune suhtlemine võib omamoodi huvitavat vaheldust pakkuda?

„Kus arvuti on – poiste toas, jah?”

Karmen noogutas, tõusis pisut kõheldes ja kõndis ees kõrvaltuppa, kus pärast Argo asumist Tartusse oli ainuvalitsejaks jäänud Virgo.

„Erilist korda siin muidugi ei ole…” vabandas pereema kušetil vedelevaid poisi riideid nähes, aga Evika lõi käega.