Оглавление
Erik Tohvri. Peeglikillud
Mõtteränd noorusmaile
Kui vanaisast sai Nooruke
Minust saabki vanavanemate laps
Me vahetame korterit
Me suvitame
Jälle uus kodu
Euroopa hakkab käärima
Kõik muutub
Oleme jälle Rakveres
Hirmud
Me lahkume Rakverest
Kolime vabrikuasulasse
Poliitika minu ümber
Metsade taga Kodasoos
Argi- ja pidupäevad
Minu nõrkus – autod
Kui kool on kodu
Jumalagajätud
Ristteedel
Rauast koolitee
Minu kool on Elektromehaanika Tehnikum
Rongis
Teine aasta tehnikumis
Teisi tegemisi
Linna!
Mina ja tüdrukud
Praktika
Viimane tehnikumiaasta
Kas tõesti täiskasvanu?
Maja Vabaduse puiesteel
Kuus päeva nädalas
Minu esimene auto
Ootamatu sündmus
Ebatavalised mesinädalad
Igapäevaseid sagimisi
Elame Pääskülas
Suursündmus meie elus
Valge paberi võlu
Kuuldemängud
Vastupandamatu Peipsi
Harrastused
Paljastused
Pikk reis lõunasse
Mere kaldal
Omal käel Tšehhoslovakkias
Päevast päeva
„Videvikutunnid”
Täistabamus
Muhumaa tegemisi
Nagu ikka mitmel rindel
Ikka ja jälle autod!
Esimene reis üle lahe
Pihtimused
Ring läheb laiemaks
Enesemääramise vaevused
Jälle mere ääres
Suhted Nähtamatuga
Töö firmas ABB
Minu suhe loodusesse
Elvi
Kirjutatust
Memuaarid uues kuues
Päike loojub
Prototüüpe eluloolistest romaanidest
Отрывок из книги
Istun oma kirjutuslaua ääres, sõrmed klahvidel, millest igaüks kannab oma tähte või märki. Olen nõnda istunud lugematu arv kordi; aastakümneid tagasi oli mu ees kirjutusmasin, siis asendas selle arvuti ja seegi on minu laual juba kolmas. Ajad on muutunud. Kõik on muutunud. Ma olen kirjutanud igasuguseid tekste, publitsistikast romaanideni, kuid praegune saab olema isemoodi raamat ning ma ei tea, kuidas lugeja selle vastu võtab. Sellest ei pea saama romaan, vaid tegemist on järjekordse ja tõenäoliselt viimase matkaga noorusmaile, sinna, kuhu ma olen lugejaid kaudseid teid pidi korduvalt viinud; seekordne rännak peab aga tulema eriline, sest nendel lehekülgedel esinen ma esimest korda enda nime all. Mitmetes senistes romaanides olen peegeldanud enda ja minu lähedaste inimeste elu; need teosed moodustavad omaette põimiku, on nagu peeglikillud, mida ma selles raamatus nüüd püüan tervikuks siduda ja nendevahelisi seoseid avada; selleks, et mitte valelikuks jääda, kavatsen üles tunnistada, et mõnikord sundis fantaasialend elust võetud prototüüpidele külge pookima tegelikkusest erinevaid tegusid. Seega kavatsen praotada selles raamatus ka oma köögiust. Paljudel kohtumistel lugejatega on minu elu- ja käekäigu vastu huvi tuntud; väga sageli on küsitud ka minu inspiratsiooniallikate päritolu, ja küllap peaks sellelegi siit vastuse leidma.
Pean tunnistama, et see ei ole mul esimene katse oma memuaare kirja panna; esimest korda asusin mälestusi kirjutama pärast seda, kui olin kuuekümnenda eluaasta seljataha jätnud, sest leidsin selleks tööks praegugi kehtivaid põhjendusi.
.....
Ning lõpuks – olgu selles raamatus kohta ka nendele minu elu seikadele, mis loetletud teostes ei ole käsitlemist leidnud.
„Ah…?” See oli mulle uudis. „Ei olegi vana?”
.....
