Читать книгу Sõbrad ja hallikirju koerake - Erik Tohvri - Страница 7

Mall oli lõpuks valinud elukutse ja kooli, kus seda õppida – rahva hulgas nimetati õppeasutust titetehnikumiks. Ametlikult oli koolil muidugi pikem ja keerulisem nimi – Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogiline Kool. Neli aastat kestvate õpingute järel said lõpetajad lasteaiakasvataja diplomi ja Mallele tundus, et see oleks tema jaoks kõigiti õige ja jõukohane amet, mille toel saab pensionipõlveni elada. Tüdruku lapsepõlv oli õnnetus kukkumises viga saanud jala tõttu olnud hirmutav ja see hirm ulatus otsapidi ka tulevikku, sest ükski arst ei teadnud öelda, kas see laps üldse hakkabki korralikult kõndima või vajab suuremaks saades hoopiski karkude, ehk koguni ratastooli abi. Ning siis juhtus peaaegu ime – tänu Tartu ortopeedide õnnestunud operatsioonile pandi teismeliseks saanud tüdruk jällegi jalgele ning Malle kõnnakusse jäänud vaevumärgatav lonkamine oli vaid tühine iluviga.

Malle ema Helga Jaaguste oli eriliselt tegus naine, kes toidukaupluses töötades kogu peret püsti hoidis. Tema hankis kõik perele vajaliku ja oli ka tütre jala ravimise eest hoolitsenud. Pereisa Jaan huvitus rohkem oma tööst trükikojas ja mitmetest hobidest, millest esikohal olid kahtlemata kalalkäimine ja lauamängud – male ja bridž.

Helga Jaaguste oli seega pere käekäigu üle otsustamise oma õlgadele võtnud ja tulevikukavade enesekindla koostajana rääkis pereliikmetele oma plaanidest vaid haruharva. Helga oli endas alati kindel ja senise tegevuse põhjal veendunud, et suudab oma peret sõjajärgsetes keerukates tingimustes kõikidest raskustest üle aidata. Aga seadusliku võimu vastu ei saanud temagi, vaid pidi ühel õhtul murelikult teatama, et nad peavad oma kolmetoalisse korterisse kaasüürilised võtma. Elamispind oli rangelt normitud, kõik majad natsionaliseeritud ja kuulusid riigile.

„Majavalitsusest käidi jälle nõudmas, et meie elame kolmekesi, meil on normide järgi ülepinda ja nad panevad meie korterisse juurde kaks inimest, või vähemalt ühe… Kauplesin, et ma saaksin ise valida, keda võtta, muidu panevad äkki venelased, neid tuleb sealt Peipsi tagant kogu aeg juurde ja mis elu see oleks, niisuguste võõrkeelsetega pead-jalad koos! Neil on ju omad kombed ja eluviisid… Lõpuks lubati, et ma ise valin, keda võtan!“ seletas Helga, aga ei maininud, mis see lubadus maksma läks – letialune kaup oli talle seni kõik teed sillutanud. Kaasüürilised oli tollel sõjajärgsel ajal kõikjal täiesti igapäevane nähtus, korterikitsikus oli enneolematu.

„Nojah, eks seda oli ju karta…“ venitas pereisa Jaan. „Kas sul on mõni sobiv inimene juba leitud?“

„Ma tean ühte kena noormeest… Seitsmeteistaastane õpilane, maalt pärit ja käib tehnikumis. Vireleb kuskil sugulase esikunurgas, tal pole seal isegi voodi jaoks kohta! See sugulane oli kuskilt kuulnud, et meil on kolmetoaline korter, käis minuga poes rääkimas, et äkki saaksin poissi aidata… Mis teie sellest arvate?“

Pereisa Jaan mälus mõtlikult oma leivasuutäit, neelas, mõtles veidike ja ütles Mallele pilku heites:

„Oleks tüdruk, poleks probleemi, aga poiss…“ Ta kehitas õlgu ja jättis jutu pooleli. Küllap teadis, et asi otsustatakse ka tema osavõtuta. Kuueteistkümnene tütar oli aga ema sõnumit kikkiskõrvu kuulatanud.

„Mall, mis sina arvad? Meil on see eraldi tuba, ta võiks ju seal elada, mis sellest, et poiss,“ pöördus ema otse tütre poole. Helga toonis oli aimata rahulolu, et tema mingi kaugemaleulatuv tulevikuplaan võiks ehk niiviisi teoks saada. Peaasi, et pereisa poolt kategoorilist vastuseisu ei tulnud, seda tarbetut pahandust poleks vaja!

Mall ei osanud midagi öelda. Poiss, seitsmeteistkümnene, käib tehnikumis ja tuleb nende juurde elama? See tundus isegi põnev, tema oma hädise jalaga polnud poistele seni huvi pakkunud – kes temasugust kõverjalga olekski vahtinud! Aga nüüd, pärast õnnestunud operatsiooni, tundis tüdruk ennast palju enesekindlamana ja noogutas nõustuvalt.

„Kutsume selle poisi korraks külla, vaatame üle!“ võttis pereema Helga otsuse ainuisikuliselt vastu. Sel korral asjast rohkem ei räägitud, aga Helga Jaaguste ei teinud tühje sõnu. Seitsmeteistkümnene vagur maapoiss Ervin Raavet tuligi, oli kohmetu ja viisakas, aga pereemale ta meeldis.

„Mina arvan, et temaga saame hakkama, võime võtta küll,“ otsustas Helga pärast külaskäiku, ja asi oli paika pandud. Mingit kolimist ei toimunudki, Ervinil lihtsalt polnud asju, mida kaasa võtta – peale portfelli, väikese joonestuslaua ja väheldase riidekimbu. Poiss tuli ja võeti Jaagustete peres ka leivale. Ta püüdis küll Helgalt uurida, kui palju ülalpidamise eest maksma peab, aga lahke perenaine oli selle peale vaid naernud ja väitnud, et ärgu muretsegu, küll nad hiljem klaarida jõuavad.

Päeviti, pärast koolist tulekut ja enne vanade kojujõudmist jäi noortele küllalt aega, et omavahel tutvuda. Maapoiss Ervin oli nii oma olemuselt kui ka välimuselt sedavõrd tagasihoidlik, et ta polnud seni ühegi tüdrukuga üritanudki lähemat tutvust teha; seelikukandjad temast lihtsalt ei huvitunud. Tehnikum oli pealegi poistekool, kus tüdrukuid praktiliselt ei olnudki. Mallel omakorda puudusid jälle poistega suhtlemise kogemused, ja nii kujunesid nende kokkupuuted ühes korteris elades omalaadseks ja üsna pikaldaselt arenevaks avastusretkeks. Tutvumishuvi oli vastastikune, Ervin koges esimest korda, et Mall on erandlik tüdruk, kes ei püüagi temasse nii üleolevalt ja tõrjuvalt suhtuda, nagu ta seni oli kogenud oma vähestel koolipidudel, kuhu tüdrukud olid külla kutsutud. Mall aga veendus üha enam, et see poiss polegi nii kohmetu ja kidakeelne, nagu algul oli tundunud, vaid üsna sõnaosav ja vahel isegi teravmeelne seltsiline.

Nende lähema tutvumise üksikasju poleks Mall hiljem siiski meenutada soovinud. Küllap on naistel mingi instinkt, mis nõuab, et teatud olukordades peab mees olema juhtija, seega kindel ja otsustav; Ervin seda paraku ei olnud, ei osanudki olla, sest oli samamoodi süütu kui Mallgi – kui niisugust asja poiste kohta üldse saab öelda. Ervini ebakindlus nendel hetkedel, kui instinktid hakkavad mõistuse üle võimust võtma, jättis temast hädise ja saamatu mulje. Tol ajal juba seitsmeteistkümneseks saanud tüdruk Mall oli raamatutarkustest ka mõne oskussõna meelde jätnud ega suutnud unustada, kuidas ta pärast Ervini esimest, aga täiesti ebaõnnestunud lähenemiskatset oleks tahtnud poisile päris vihaselt käratada: sa oled vist impotent!

Üsna peagi Mall siiski veendus, et sel poisil oli kõik olemas, mis vaja, aga seda vahekorda, mida hiljem üldiselt hakati lihtsalt seksiks nimetama, nad korralikult klappima ei saanudki. Olid küll teineteisesse kiindunud ja lõpuks sellepärast abiellusidki, et ei kujutanud elu teineteiseta ette, aga naispoolele jäidki voodirõõmud tundmatuks.

„Sa peaksid arsti juurde minema,“ oli Ervin heatahtlikult soovitanud, aga nooruke abielunaine sai selle peale tigedaks.

„Ei tea, missuguse arsti juurde? Ja miks mina, kui viga on sinus?“ küsis Mall peaaegu mõnitavalt.

„Läheme siis koos abielunõuandlasse, seal on tohtrid, kes just niisuguste probleemidega tegelevad,“ pakkus Ervin.

„Mina ei lähe! Minul pole häda midagi!“ raius Mall. Mõnikord võis ta täiesti järeleandmatu olla. Tütar oli isasse läinud, vana Jaan oli küll vaikne ja rahulik mees, aga võimatult isepäine, nii oli Helga kord pahasena ka Ervinile öelnud.

Selline oli noorte abielu esimene tõsisem tüli. Tülid lähevad tavaliselt mööda, aga esimesed tülid, kus erinevad põhimõtted teravalt välja löövad, tikuvad endast jälge jätma. Ka seekordne, sest pärast seda oli Mall hakanud mehe intiimsemaid lähenemiskatseid järjekindlalt tõrjuma. Algul leidis ta selleks põhjendatud ettekäändeid – naiste organismis võib ju igasuguseid häireid esineda, sellest oli Ervin ammugi aru saanud, aga siis lõpetas naine vigurdamise ja ütles põhjuse otse välja:

„Ma lihtsalt ei taha ja kõik!“

„Mis meist siis saab?“ küsis Ervin nõutult, aga seegi ei kõlanud just sõbralikult.

„Ma ei tea! Eks lahutame ära, kui ma sulle ei kõlba.“ See tuli Malle poolt täiesti kiretult, nagu jutt polekski nende, vaid mingist võõrast abielust. Mall teatas, et tema enam Erviniga ühe teki all magama ei hakka, kuna see pidavat meest liigselt erutama. Edaspidi magati küll laias abieluvoodis nagu varemgi, aga kumbki oma teki all. Seekordsest pahandusest võttiski Mall omaks harjumuse mehe iga tõsisema etteheite peale üsna külmalt deklareerida: lahutame siis ära, kui ma sulle ei sobi! Ervini järeleandlikku iseloomu teades oli tal seda ohutu öelda, sest naine oli kindel, et seda ei saa kunagi juhtuda.

Niiviisi õppis Ervin samm-sammult tundma naisega elamise kunsti keerdkäike ja arvestama teadmisega, et abielus peabki ohvreid tooma, see on loomulik. Peaasi on ikkagi see, et tülid mööda läheksid, päike pilve tagant jälle välja ilmuks ja uuesti paistma hakkaks. Noor mees oli mitmel korral märganud, et halva tuju korral otsib Mall lihtsalt oma tusa mahalaadimiseks mõne tüliõuna ning sel juhul on kõige õigem jääda tasakaalukaks ja mitte ärrituda. Muidugi nõudis see mehelt vahel üsna suurt enesevalitsemist, sest naisel näis olevat mõnikord lausa vajadus tülitseda; mehe vaikiv olek tundus Mallele omamoodi väljakutsena, mis teda pigem ärritas. Tihti juhtuski, et Ervin lasi end mõnest solvavast repliigist kaasa tõmmata, ja siis läks juba pikalt aega, enne kui mõlemad lõpuks maha rahunesid. Paraku võttis tülijärgne pahurus Malle alati kauaks oma võimusesse ja see tekitas abitut nördimust mehes, kes oleks tahtnud kiiresti leppida.

Vale oleks öelda, et Raavetite noorperes alatasa pahandati. Tekkis omamoodi kummaline efekt – üle elatud pahanduse taustal tundusid kõik need hetked, mil jällegi üksmeelele jõuti ja koos midagi ette võeti, mitmekordselt väärtuslikumate ja ilusamatena. Polnudki nii haruldane, et Mall tõrjuva oleku vahel unustas ja võimaldas mehel oma teki alla pääseda. Nendel naudinguhetkedel oli Ervini jaoks mitmekordne väärtus, mis sundis kõik halva unustama. Pahandustest hoolimata tundus mõlemale eriti oluline olevat kõik omavahelised lahkhelid vaid enda teada jätta ja vaikival kokkuleppel näidata oma abielu maailmale kõigiti sobivana, täiesti harmoonilisena ja isegi õnnelikuna. Nii võis mõni juhuslik külaline pahanduse hoobilt lõpetada, sest loodud kuvandit ei tahtnud kumbki määrida.

Paratamatult jätab aga igasugune sundseis ja pidev enesepiiramine inimesele oma jäljed. Aegamööda võib sellest tekkida õhupuudusele sarnanev nimetu igatsus, mida võiks hingevõlaks nimetada – see on ängistav soov kodukootud moraalinormidega tarastatud koplist kas või hetkeks välja, vabasse õhku pääseda. See igatsus võib jääda vaid kinniseks mõtteringiks, mis kindlameelsele inimesele ka fantaasiapiltidena rahuldust pakub; kui aga sellesse kinnisesse ringi tungib keegi kolmas, on süsteem sedamaid tasakaalust väljas ja tulemus täiesti ettearvamatu.