Читать книгу Täielikult sinu - Erin Nicholas - Страница 5

„Arvatakse, et kuni kakskümmend tuhat oli sees, enne kui kõik alla kukkus.“

Zach Ashley vaatas meeskonnajuht Troyle hämmeldunult otsa. „Kakskümmend tuhat?“

Troy noogutas süngelt. „Kui näitustehalli katus kukub sisse, siis juhtub see koomiksifestivali ajal, õige?“

Zach tõmbas käega üle näo. Ees oli ootamas pikk päev.

Kiirabiauto pidurdas kriginal Seaporti Maailma Kaubanduskeskuse ees ning Zach hüppas tagauksest välja ja tiris koti kiirelt õlale. Teised meeskonnaliikmed olid kohe tema kannul, liiguti koos sissepääsu suunas. Kuid läbi rahvamassi minek oli aeglane ning Zach üritas mitte jääda seisma ja jõllitama. Kõikvõimalikes kujudes, suurustes ja värvides olendid ja tegelased olid näitustehallist evakueeritud ja täitsid nüüd kõnniteid ja tänavaid. See oli erakordne vaatepilt.

„Siitkaudu!“ Bostoni politseiprefektuuri üks liikmetest viipas neile ja rajas teed läbi rahvahulga.

Hetke pärast oldi sees ja Zachil ei olnud õrna aimugi, mis oli see, mida ta nägi. Üleüldise paanika ja segaduse, mis käisid kaasas iga katastroofiga, võis korrutada tuhandega. Suure rahvamassiga on alati keeruline tööd teha, aga see siin oli hullumeelsus. Festival uhkustas igal aastal peaaegu viiekümne tuhande osalejaga, nii et Zach teadis, et asi oleks võinud olla hullem. Aga kakskümmend tuhat potentsiaalset ohvrit 35 000 ruutmeetri suuruses näitustehallis, kus kuuendik laest oli kokku kukkunud? See oli kuradi kaos.

„Kõige hullem on keskel,“ Troy hoidis raadiot vastu kõrva ja rääkis meeskonnaga. „Kolm meeskonda on juba siin ja tegelevad ohvritega, kes on välja kaevatud. Alustage siit, liikuge keskpaiga suunas ja tehke kindlaks vigastuste tõsidus.“ Õnneks oli enamik hoonest evakueeritud. Lõputud müügibokside read – mis müüsid kõike, alustades koomiksitest ja lõpetades ehete ja tehnikavidinatega, ning tohutu näituseruum olid tühjendatud osalistest, kes olid suutnud omal jalal ja veritsemata välja kõndida. Ainsad inimesed hoones olid päästetöötajad ja vigastatud festivalikülalised.

Zach ja teised mehed hargnesid, peatusid ja kontrollisid kõiki, kes nende teele jäid.

„Te võite välja minna,“ ütles Zach ühele naisele ja tema pojale, kui oli kindlaks teinud väljaväänatud randme, mõned kriimustused ja haavad. „Jää, puhkus ja kõne arstile, juhul kui peaks halvemaks minema.“

Edasi tegeles ta mehega, kes eesukse poole lonkas. Paar minutit hiljem oli ta pahkluule kinnitanud lahase ja öelnud mehele, et ta läheks traumapunkti. Ja nii jätkus kõik veel üle poole tunni. Üks vigastus korraga. Üks inimene korraga. Ta pidi keskenduma sellele. Isegi kui kõik temas kibeles tormama ruumi keskele, rusuhunnikuid läbi kaevama.

Inimesed olid viga saanud ka näitustehalli kaugemates nurkades. Ka neid oli vaja üle vaadata. Zachi ülesanne oli anda esmaabi ja aidata neid, keda nägi. Aga abi oli kõige rohkem tarvis keskel. Tema meeskond oleks pidanud esimesena õnnetuskohale jõudma. Tema peaks tegelema halvimast halvimaga. Tema peaks olema see, kes teeb kõike, kaasa arvatud otsingud ja päästetöö; selle asemel et plaastreid ja lahaseid panna. Kuid neid ei saadetud esimesena, sest ei olnud lähim meeskond. Kohalejõudmine oleks võtnud rohkem aega kui teisel, kuuendal ja seitsmendal rühmal.

Ikkagi, Zach vihkas perifeerias olemist üle kõige.

„Härra, ma pean teilt paluma, et eemaldaksite oma… soomused.“ Zach tundis uhkust, et ta viivitas ainult hetke, pöördudes mehe poole, kelle kõrvale põlvitanud oli.

Loomulikult ei avaldanud see muljet inimesele, kes oli riietatud kellekski, keda Zach suutnuks parimal juhul kirjeldada kui poolinimest, poolalligaatorit.

„Need ei ole soomused. Need on kehakilbid,“ ütles mees.

„Mis seal vahet on?“ Miks ta seda küsis? Ta ei hoolinud ei ühest ega teisest.

„Soomustega sünnitakse, kehakilbid kinnitatakse.“

Muidugi. „Hästi, ma pean need ära võtma, et saaksin teie vererõhku mõõta.“

Alligaatormees paljastas käel laigukese vererõhuaparaadi manseti paigaldamiseks ja Zach töötas, keskendudes korraga ühele asjale. Hoolimata sellest, kuidas ohvrid riides olid, oli neil kõigil reaalne inimveri, luud ja siseorganid, millega tegelda. Aga siinsed vigastatud pakkusid Zachile väljakutset, missugustega ei olnud ta viie aasta jooksul Bostoni kiirabitehnikuna töötades kokku puutunud. Oli raske vahet teha, millised punased triibud olid veri ja millised värvilaigud, millised välja turritavad jätked olid murtud või väljaväänatud luud ja millised sarved või seljauimed või lisakäed või jalad. Raske oli isegi aru saada, kas kannatanud olid nais- või meessoost, noored või vanad või kui pikad mõned neist olid – ta oli just aidanud noormeest, kes pika musta võlurirüü all toetus karkudele. Või oli see olnud sorts? Põrgut Zach seda teadis.

„Hei, keskmisel tekil on rohkem abikäsi vaja. Kuidas siin läheb?“

Zach tõstis pilgu üles ja nägi Troyd enda kõrval. „Hästi. Oleme ühe osa puhtaks teinud.“

„Väga hea. Lähme.“

Ta oli vägagi valmis minema sündmuste keskpunkti. „Vererõhk on normis.“ Zach vabastas alligaatormehe käe. „Verd teil ei jookse. Teil ei valuta kuskilt, välja arvatud üks roie. Ma arvan, et seal on mõra. Peate minema arsti juurde ja laskma selle üle vaadata.“

„Te ei võta mind kaasa?“

Zach lasi silmadel ruumis ringi käia ja saatis siis mehele pilgu, mis ütles: Nalja teete? „Siin on palju inimesi, kes omal jalal välja ei pääse. Te peaks olema õnnelik, et pole üks neist.“ Zach pani koti õlale ja pöördus Troy poole. „Valmis.“

Kui nad näitustehalli keskpunkti poole kõndisid, jooksid neist Zachile peaaegu otsa komistades mööda kolm tegelast. Nad olid lühikesed, kandsid samasuguseid pruunijuukselisi parukaid ning õhus laperdavaid keepe.

„Munckinid?“ küsis ta. Ta oli seda filmi näinud. Arvatavasti.

„Kääbikud,“ ütles Troy.

„Ahah.“ Nendest oli ta kuulnud. Ta oli selles suhteliselt kindel.

„Kääbikuid sa ju ometi tead,“ lausus Troy naerdes.

„Mingit sorti päkapikud, eks ole?“

„Jeesus, vaata, et keegi neist ei kuule, et sa nii ütlesid,“ ütles Troy. Zachile otsa vaadates ta muigas. „Ja käi vahepeal kinos.“

„Ma käin kinos.“ Hästi, oli millalgi käinud kinos. Aga jah, sellest oli kaua aega möödas. Kaks tundi järjest ühe koha peal istumine ei olnud tema jaoks.

„Mine vaata mõnda filmi, mis ei räägi spordist,“ soovitas Troy.

„Kas sina oled „Kääbiku“ filmi näinud?“ küsis Zach.

„Kõiki kuut.“

Zach vaatas sõpra ja avas suu, et vastata, kuid siis langes ta pilk üle Troy vasaku õla. Ta jäi sõnatuks ning viimane kui üks mõte kadus peast, välja arvatud üks – ühe öö võiksin „Star Treki“ fänn olla küll.

Sest naine, kes võinuks panna ta kõigest sellest hoolima, seisis temast kolmekümne meetri kaugusel.

Naine seisis kahel jalal – ja kahel oma jalal, ilma karkude või platvormideta – ja kohmitses oma kleidi allääre kallal ja üritas seda rusuhunniku alt lahti tõmmata. Aga tema tähelepanu oli pööratud kahele naisele, kes kiirabitehnikutega rääkisid. Üks neist oli riietatud pealaest jalatallani lillasse ja istus maas ning võpatas, kui üks parameedikutest sõrmed ta külje sisse surus. Teine oli valges, veripunaste triipudega rüüs. Punane veri, mis pärines tema peahaavast.

Zach astus koheselt naise suunas, keda esimesena märganud oli.

„Zach, hei!“

Ta heitis pilgu Troyle. „Mul on keegi.“ Ta viipas naise suunas.

Troy vaatas tagasi. „Tundub, et Steve’l ja Reedil on asi kontrolli all.“

Zach raputas pead. „Ta vajab mind.“

Lähemale liikudes libises Zachi pilk naise jalgadest ülespoole. Õigemini ühest jalast, sest näha oli vaid parem külg. Ta kandis jalas madalat kuldset tuhvlit – tillukeses jalas, mis oli ühendatud õrna pahkluuga, mis oli omakorda ühendatud sileda säärega, mis viis edasi hästi vormitud reieni. Jalg polnud pikk, aga need sentimeetrid siledat nahka, mida ta nägi, panid südame võpatama. Need piilusid smaragdrohelise kleidi lõhikust, mis puusadest laienes, kuid taljest ja rindadest vastu keha liibus. Õlad olid paljad ning kaela ümber oli kuldne kee, mis hoidis kinni seljale langevast keebist. Pikki pruune juukseid hoidis näost eemal kuldne, roheliste kividega kaunistatud võru, mis naise liikudes päikesekiiri püüdis. Tal olid väiksed kõrvad ja väike nina, kuid suured ümmargused silmad.

Ta oli armsake. See oli parim sõna.

Ja mis kõige tähtsam, ta sätendas.

Sõna otseses mõttes.

Alates armsast otsmikust ja kenadest rindadest kleidi pihiku all kuni tillukese jalalabani, oli iga sentimeeter tema nahast kuld. Mitte kuldne. Kuld. Särav, kuldmündi kuld. Nagu mündid härjapõlvlase katlas vikerkaare lõpus või mereröövli aardekirstus.

Ilmselgelt oli see mingit sorti kehavärv, kuid et see oli talle meenutanud härjapõlvlasi ja mereröövleid, murdis Zach pead, kas ka siin ei võinud olla tegemist võlukunstiga. Sest ta tõesti ei olnud härjapõlvlaste ja mereröövlite tüüpi mees.

Ta oli sellist tüüpi mees, kes mõtles, kui põhjalik oli naine kehavärviga olnud. Kas ta oli värvinud ainult selle osa nahast, mis näha oli, või läinud lõpuni välja ja värvinud kõik?

Just siis pööras naine ümber ja nende pilgud kohtusid.

Ja järsku unustas Zach, kuidas hingata.

Naise kuldse näo suuri silmi piirasid tumedad paksud kontuurid, mis olid peaaegu poolmaskina ümbritsetud rikkalike, sädelevate roheliste, valgete ja mustade keerdudega; ja tema ripsmed olid kaks korda pikemad kui tavalised ripsmed. Kuid kõigele sellele vaatamata suutis Zach keskenduda vaid tohututele mustadele pupillidele, mida ümbritses sügav prantsuse rösti kohvipruun… ning asjaolule, et silmad olid väga murelikud.

Sädelevad kuldsed rinnad võisid panna küll ta südame kiiremini lööma, aga pilk naise silmades äratas temas hoolivuse, mis oli tugevam kui mis tahes iha.

Naine ajas selja kiiresti sirgu. „Oh jumal, kas sa saaksid mind vabaks aidata? Ma pean sõprade juurde minema.“ Ta tiris oma seelikut.

„Muidugi.“ Ta oli valmis tegema kõike, mida naine palus.

„Me olime koos, aga ma jäin neist maha siia boksi, aga siis sadas lagi alla, asjad hakkasid lendama, nemad said viga ja mina ei saa aru, mis toimub.“ Ta rääkis kiiresti, põsed adrenaliinisööstust õhetamas.

Instinktist haaratuna astus Zach lähemale ja võttis naise käsivarre oma käte vahele, proovides teda nii, päästjale keskenduma pannes, rahustada. „Kas need on su sõbrad?“ küsis ta ning viipas lilla ja valge naise suunas.

Ta noogutas. „Maya ja Sophie.“

„Kumb nendest on lillas riietuses?“

„Maya.“ Ta hääl värises vastates.

Zach lasi end põlvedest allapoole, et saaks naisele silma vaadata ja taipas nii tehes, et oli oma 1,90 pikkuse juures temast pea 30 sentimeetrit pikem. „Hei,“ ütles ta kindlalt ja tasaselt. „Ma olen siin, et aidata.“

Mis puutus õnnetustega kaasnevat ärevust ja ängi, oli tal palju kogemusi. Ta mõistis adrenaliinivoolu, mis tõmbas kopsudest hapniku ja pani haihtuma ratsionaalse mõtlemise. Liigagi hästi. Kuid oma minevikukogemuste tõttu oli ta Bostoni parim kriisiabiandja. See ei olnud nii tähtis kui töö pantvangikriiside läbirääkijana, aga amet nõudis päris palju samu oskusi.

Naise pilk oli kleebitud tema omasse ning seal oli midagi, mida ta oli harjunud õnnetuskohtadel nägema – segu tänulikkusest ja lootusest. Aga tavaliselt tuli seda ette väikeste laste puhul. Sellistega, kes vaatasid teda, nagu olnuks ta üks neist superkangelastest, kelle pärast inimesed täna siis kokku olid tulnud.

Naine hakkas pead noogutama. „Hea küll. Minuga on kõik korras. Lihtsalt päästa mind lahti.“

„Olgu,“ vastas ta rahulikult. „Ega sa viga ole saanud.“

Ta raputas pead. „Ei. Ma ei usu.“

„Sa ei saanud millegagi vastu pead või midagi?“

„Mul on kõik korras.“

„Hea küll. Hoia kinni.“

Ta kükitas naise kõrvale ja oli endaga rahul, et pilk vaid hetkeks üle sädeleva jalasääre libises, enne kui asus uurima, kuhu kleidisaba kinni oli jäänud. Selle alumine pool oli surutud põranda ja hiiglasliku metallkolaka vahele. Hiiglaslik metallkolakas, mis oli naise peast vaid mõne sentimeetriga mööda läinud. Zach võpatas ja värises, enne kui uuesti keskenduda suutis. Sellest ei olnud kuraditki kasu – uurida õnnetuskohta, mõeldes kõikidele asjadele, mis oleksid võinud juhtuda. Tegelda tuli sellega, mis oli juhtunud.

Ta surus metalltala vastu, kuid sai kiiresti aru, et ei ole võimeline seda ise liigutama. Kui see oleks olnud näiteks kellegi jala peal, oleks ta võinud abi kutsuda, aga tegemist oli seelikuga. Ta tõmbas välja taskunoa ja lõikas seeliku alumist osa, eemaldas selle ja vabastas naise mõne sekundiga. Kui ta peaks seeliku pärast pahandama…

Naine tormas minema samal momendil, kui vabaks sai.

„Hei!“ Zach järgnes talle.

Ta jooksis kahe naise juurde, kellele esmaabi anti. „Maya! Sophie!“

Üks naise sõbra juures töötav parameedik oli semu Reed. Zach kõndis sinnapoole ja Reed nägi teda tulemas.

„Vaatasid ta üle? Mille jaoks?“ Reed viipas kuldse jumalanna suunas.

Tolle tähelepanu oli pööratud naisele lillas. Ta kohendas jääkotti, mille Reed oli pannud naise õlale, ja põlvitas otse naise vigastatud käe kõrval. Otse Reedi ees, kes saatis Zachile pilgu, mis ütles: „Lihtsalt vii ta siit kuhugi ära.“

„Ma võin ta üle vaadata,“ pakkus Zach ja osutas Mayale.

See oli loomulikult naeruväärne. Reed oli esmaabi juba andnud ja puhastanud suure haava käsivarrel. Millegipärast tahtis Zach Mayat ise aidata.

Naine oli riietunud liibuvasse lillasse nahka ning oli väga ilus. Ning ei ajanud Zachi ärevusse. See oli naeruväärne. Milline mees suudaks vastu panna imeilusale naisele liibuvas nahkkostüümis? Aga ei, naine, kes ta keha surisema pani, oli rohelises sametis ja kuldse nahaga.

„Mul on siin kõik kontrolli all,“ ütles Reed. „Tema järele on vaja vaadata.“

Ta saatis terava pilgu printsessile, kes järsku üles hüppas ja valges rüüs naise juurde ruttas.

Sophie, kes lamas selili, ühe kulmu kohal rebend ja paisuv muhk.

Printsess rääkis kiirustades oma sõbraga ja proovis tupsutada haava, samal ajal kui teine parameedik Steve nende ümber liikudes proovis kindlaks teha, kas vigastusi oli veel. Vähim, mida Zach teha sai, oli oma kolleege aidata. Zach läks ohates printsessi juurde ja võttis tal käest kinni. Ta tõmbas naise jalule.

„Hei!“ Ta lükkas Zachi käe eemale. „Lõpeta.“

„Ma pean veenduma, et sinuga on kõik hästi.“ Kui ta naist sõbrast eemale hakkas viima, surus see oma jalad vastu maad, kuid Zach oli temast kaks korda suurem. Ning mitte emotsioonide võimuses.

Uudishimu ja veetlus ei olnud ju tegelikult emotsioonid? Ja ta ei saanud olla temast sisse võetud nagunii. Ta ju tegelikult ei teadnud – kogu selle näovärvi ja meigi pärast – isegi seda, kuidas naine välja nägi.

„Minuga on hästi.“ Ta rabeles vastu.

Ta proovis mehe sõrmi oma käelt lahti kakkuda, kuni nad jõudsid paari meetri kaugusele ning Zach pööras teda nii, et ta selg jäi vastu seni veel tervet müügiboksi. Ta surus naise vastu seda ja jäi naise näoga vastakuti, mingil moel eirates kuldseid rindu, mis selleks hetkeks järsult tõusid ja langesid ainult paar sentimeetrit tema lõuast allpool. Ja suust.

Püha kurat! Kes oleks võinud arvata, et talle meeldib kuldne värv? Sest põhjus pidi seisnema selles. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes kandsid keepe; või tüdrukud, kes käisid koomiksifestivalil. See pidi olema särav kuldne. Võibolla oli ta eelmises elus olnud mereröövel ja temas oli sajanditepikkune iha sätendava aarde järele. Sest rüüstamine ja röövimine tundusid järsku päris mõnusad.

Ta käed kibelesid tüdrukut üle kogu keha puudutama. Mis veel rääkida surinast keelel. Ja isegi kui nad ei oleks viibinud kriisiolukorras, kus tema tähelepanu nõudsid muud asjad kui mõte sellest, kuidas kuldsevärviline nahk maitsta võinuks – tegemist oli kannatanuga. Ta ei võinud kannatanuga mehkeldama hakata. See oli erakorraliste olukordade reegel number üks.

Kuid siis jõudis ta sõõrmetesse naise lõhn ning magus hõng vaid tugevdas maitsmisiha. Ta lõhnas nagu suhkrukomm.

Jeesus. Suhkrukommid? Tõsiselt?

„Sa pead kõrvale hoidma ja laskma poistel oma tööd teha,“ ütles ta karmilt. Sa ei saa praegu kedagi aidata.“

Naise silmad liikusid sõprade poole. Suu tõmbus pingule.

„Hinga,“ ütles Zach talle. Ta tõmbas korra käega piki ta käsivart, peatus siis koheselt, sest neetud küll – kuldne nahk tundus tõeliselt hea.

Naine vaatas talle üksisilmi otsa. Noogutas. Ja hingas.

„Zach, mis on…“ selja tagant lähenes Troy. „Oih.“

„Meil on siin väike probleem. Ei midagi tõsist,“ ütles Zach rahulikult, pilku naiselt pööramata.

„Saan aru.“ Troy hääles oli üllatus. Võibolla isegi lõbusus.

Zach ei hoolinud sellest. „Üllatus ja lõbusus“ olid paremad kui see, mida tema tundis. Arvestades, et ta oli samal ajal erutatud ja kaitsev, segaduses ja mures naise pärast, keda ta alles kohanud oli. Kes kandis keepi.

„Sellal kui poisid hoolitsevad su sõprade eest ja ravivad nende vigastusi, vaatan mina, et sinuga oleks kõik hästi,“ ütles ta naisele.

„Minuga on kõik korras,“ jäi ta endale kindlaks.

Ainult sellepärast, et tal praegu kuskilt ei valutanud, ei tähendanud siiski, et ta ei pruukinud olla vigastatud. Adrenaliin võis teha hulle asju.

„Hästi. Aga me peame ikkagi kindlad olema. Kuidas oleks, kui alustaksime sinu nimega?“

Ta neelatas ja limpsas huuli ning Zach mõtles, et on väärt ühte kuradi medalit selle eest, et ei vaadanud keeleotsa liikumist. Rohkem kui kaks sekundit.

„Kiera,“ öeldi talle lõpuks.

„Kas see on sinu…“ Ta silmitses naise kostüümi ülalt alla. „Haldjanimi.“

Hea küll, võibolla mitte haldja. „Sinu nõianimi?“

See oli ohtlik mäng, kindel see, kuid tema šansid õigesti arvata olid nagunii üks miljonile. „Sinu kääbikunimi?“

Ta mühatas selle peale. Päris mühatades. Ja see oli kõige armsam asi, mida Zach kunagi kuulnud oli.

„Sa arvad, et ma olen kääbik?“

„Ei, päris kindel, et mitte. Aga ma ei tea ikkagi, kes sa oled.“

„Kirenda, Leokini sõjaprintsess.“ Ta suunurk kaardus kergelt üles. Samuti väga armsalt.

Aga sõna Leokin peale tahtis ta oiata. Ta teadis „Leokini maailma“. See oli uus ülemaailmne arvutimängude fenomen, mis oli endasse imenud ta õe ja muutnud ta paari viimase kuu jooksul antisotsiaalseks zombiks. Zach vihkas seda mängu rohkem kui midagi muud.

Loomulikult oli esimene naine, kes talle üle liigagi pika aja meeldis, sisse võetud „Leokini maailmast“ ja osales koomiksifestivalil. Täpselt nii lahke oli õnn tema vastu viimasel ajal olnud.

Ta neelas kibeduse alla ja keskendus naisele. Tegemist oli kannatanuga ja ta pidi tema olukorda hindama. „Ja kui sa oled… kostümeeritud… kas ma ütlen sulle Kiera või on see rangelt Teie Majesteet?“

Naise silmad tõmbusid vidukile.

Ilmselgelt oli Zach praegusel juhtumil oma sarmi valesti hinnanud. Ta oli midagi sassi ajanud, kuid polnud kindel, kas see oli kostümeerimise või Teie Majesteedi pärast.

Just siis saabus mööda näitustehalli peamist vahekäiku rappudes sõitev kiirabiauto.

„Kellel transporti vaja on?“ hüüdis keegi.

„Siia!“ karjus Reed neile vastu.

Zach tundis, kuidas Kiera nende sõnade peale tema käte vahel kangestus. Ilmselt ootas ühte ta sõpradest ees sõit haiglasse.

„Kiera!“

Teda kutsuva naisehääle peale libistas Kiera end Zachi haardest välja ja jooksis tagasi sõprade juurde.

Kurat küll! Zach järgnes, tahtes olla kohal, kui naisele sõprade vigastustest räägiti. Sellel ei olnud midagi pistmist kuldsete rindadega. Aga võis olla seotud suurte pruunide silmadega.

Ta jõudis naisele järele, kui too kiirabiauto tagaukse juures seisis .

„Kas temaga on kõik hästi?“ küsis Kiera Reedilt.

„Tal on käel halb rebend,“ ütles Reed. „Ja ma olen mures tema selle kehapoole pärast siin.“

Ta osutas naise paremale küljele ja Zach teadis, et mure põhjuseks oli põrn või maks.

„Nad teevad talle röntgeni ja võtavad proove ning ma olen kindel, et ta jäetakse vähemalt üheks ööks jälgimiseks sisse,“ võttis Reed asja kokku.

Et Kiera nägu näha, kallutas Zach end lähemale. „Sul on kõik hästi?“

Kiera vaatas talle otsa. Tema silmades oli mure, mis pani Zachi tahtma teda oma käte vahele tõmmata.

Vau. Mis see oli? Ta oli olnud paljudes erakorralistes olukordades ja selline asi juhtus kindlasti esimest korda.

Aga Kiera noogutas. „Kõik on hästi.“

„Mul on kedagi appi vaja!“ kuulis Zach kellegi kutset. Koheselt liikus ta ümber metalli- ja plastihunniku. Seal oldi valmis Kiera teist sõpra kanderaamile sikutama. Üks parameedikutest põlvitas raami juures ja teine stabiliseeris samal ajal naise kaela. Zach asus positsioonile, teades täpselt, mida oli vaja teha. Üks meedikutest tegi kindlaks, et selgroog ei liikunud, samal ajal kummardas Zach ja libistas käsivarred naise puusade alla ning koos liigutasid nad ta aeglaselt raamile.

Kui ta oli kindlalt paigas, astus Zach, samal ajal kui teised kanderaami üles tõstsid, kõrvale.

„Ta kael valutab,“ informeeris naise pea kõrval seisev parameedik Zachi. „Aga ta saab kõiki oma jäsemeid liigutada ja reageerib puudutamisele ja valule.“

Kokkuvõte ei olnud halb. Kaelatrauma ei olnud kunagi hea, aga asjaolu, et ta suutis liigutada ja tunda, oli positiivne.

„Oh jumal!“

Zachi tähelepanu haaras Kiera, kes oli neile järgnenud.

„Ta on meiega, Kiera,“ ütles ta kindla ja rahustava häälega. „Me hoolitseme tema eest.“ Ta astus naisele ette, tahtes, et ta vaataks pigem teda.

Kui Sophiet oldi valmis kiirabiautosse panema, ütles ta Kiera nime.

„Ta ei saa pead sulle otsavaatamiseks pöörata,“ lausus Zach. „Sa võid lähemale minna, nii saab ta sind näha ja sinuga rääkida.“

Kiera neelatas raskelt ja läks oma sõbra kõrvale. Ta võttis naise käe. „Soph, ma olen siinsamas.“

„Ma kutsusin ühe mehe esmaspäevaks teatri valgustust kontrollima.“

Kiera kortsutas kulmu ja pigistas ta kätt. „Esmaspäevaks saab sinuga kõik korda.“

Ta vaatas otsa Zachile, kes tunnetas naise selget soovi saada lausele kinnitust nagu lööki kõhtu.

Ta neelatas ja noogutas. „Ma olen kindel, et sa tunned end selleks ajaks palju paremini.“ Aga tal ei olnud aimugi, kas naise sõbranna võiks saada haiglast välja või minna tagasi tööle.

„Lihtsalt luba, et sul on meeles minu eest kohale minna, kui mina ei saa,“ ütles Sophie.

„Jah, muidugi ma luban.“

„Kas sa vannud, et sul püsib meeles? See on kella kahe ajal.“

Isegi sealt, kus Zach seisis, võis ta näha kahtlevat pilku, millega Sophie Kierat vaatas.

„Ma annan endast absoluutselt kõik, et seda meeles pidada,“ ütles Kiera.

„Ma helistan, et sulle meelde tuletada,“ vastas Sophie.

Kiera ohkas ja vaatas Steve’ile otsa. „Tema võime näägutada on hea märk, on ju?“

Steve kihistas naerda. „Nii see on.“

Sophie pandi kiirabiautosse ning siis tuli nende juurde Maya, keda Reed toetas.

„Kas sinuga on kõik korras?“ Kiera küsis seda murelikul ilmel, mis oli koheselt ta näole tõusnud.

„See on lihtsalt ettevaatusabinõu,“ ütles Maya. „Või vähemalt nii mulle öeldi.“ Ta võpatas, kui ta Reedi abiga auto peale ronis. „Reed siin ei saa aru, et Margaritad ravivad kõike ja et tasuta Margaritad on parimad. “

„Kust me tasuta Margaritasid saame?“ küsis Kiera.

„No need oleksid tasuta mulle. Sa oled mulle täiega võlgu selle eest, et mind siia vedasid.“

Kiera võpatas ja Zach tundis rumalat vajadust tema eest seista. Aga see oli naeruväärne.

„See on selle eest, et sundisite mind kodust välja tulema,“ ütles Kiera.

Tema toon ei olnud sajaprotsendiliselt heatahtlik, kuid Zach nägi, kuidas Maya talle naeratas.

„Paras mulle,“ noogutas Maya vastu.

Nad hakkasid tagaust kinni tõmbama.

„Hei!“ Maya peatas ukse, käsi aknal. „Sina,“ ütles ta Zachile osutades.

Ta astus lähemale. „Jah?“

„Hoolitse tema eest.“ Ta osutas Kierale.

Zach pöördus sõjaprintsessi poole. „Saab tehtud,“ lubas ta Mayale.

„Kas mina ei või…,“ ütles Kiera, vaadates, kuidas kiirabiauto tagauks suleti ja kuidas see ruumist välja hakkas sõitma.

„Seal ei ole ruumi, printsess,“ ütles Zach õrnalt. „Vigastusteta ei saa lahedate autodega sireenide saatel sõita. “

Kiera vaatas ikka veel kiirabiautot ja noogutas hajameelselt. „Selge.“

Zach seisis ta ette ja kummardas, et nende silmad oleksid samal kõrgusel. „Sa võid kohe sinna minna ja neid haiglas näha. Massachussettsi üldhaigla. Kui sa ei ole pereliige, siis ei pruugita palju öelda, aga kui perekondadega ühendust saad, võid sa koos nendega oodata. Õige?“

Ta noogutas taas, kuid Zach polnud kindel, kas teda kuuldi. Ta tahtis olla veendunud, et keegi oleks koos Kieraga. Oli tavaline, et õnnetusest pääsejaid tabas šokk. Tunne, et see oleks võinud mina olla, võis iga hetk kohale jõuda, kui juba ei olnud. Aga näha kedagi, kellest sa hoolisid, viga saamas, oli kõige hullem.

Zach võttis Kiera käsivarred taas oma käte vahele, hõõrus neid üles-alla ja lihtsalt ignoreeris seda, kui hea tundus naise nahk tema karmide peopesade all. Peaaegu. Rohkem kui muretseda oma tunnete pärast naise vastu, oli tarvis teda lohutada.

„Kas sa tead, kus Massachusettsi üldhaigla asub?“ Teda häiris mõte, et naine sinna üksinda kohale sõidab. Ta oli selleks ilmselgelt liialt rusutud.

Kiera noogutas. „Jah.“

„Sa saad sinna minna?“ küsis ta.

Taas noogutus.

Selge. Nii et…

„Zach! Lähme!“

Zach vaatas Reedile otsa. Tema kolleegidel oli tarvis abikäsi, nii et tal tuli mingi aeg siin olla. Ta ei saanud jääda poputama ja muretsema naise pärast, kellele meeldis ümber riietuda. „Kiera, ma pean minema, aga…“

„Ja muidugi.“ Ta raputas pead ja vaatas ringi. „Mine.“

„Aga…“ Aga ei midagi. Naisega oli kõik korras ning Zachi vajasid inimesed, kellel see nii ei olnud. „Hästi.“

Ta peast käis viivuks läbi mõte naist hüvastijätuks suudelda. Aga see olnuks hullumeelne. Nad olid just kohtunud. Keset kriisi. Mingil juhul ei tohi Zach teda suudelda.

Lõpuks lasi ta käed lahti ja astus tagasi. Aga asjaolu, et ta Kierat enam ei puudutanud, ei mõjunud vähimalgi määral tahtele teda puudutada. Sundides end lahkuma ja Reedi juurde minema, proovis ta minnes mõtteist raputada rohelisi ja kuldseid magusalõhnalisi lilli.

Kuid naine seisis ikka veel samas kohas. Hoides käsi enda ümber. Segaduses.

Persse.

„Ma kohe tulen,“ ütles ta Reedile.

Reed vaatas teda. „Sõber…“

„Ma tean.“ Ja teadiski. Ta ei oleks pidanud laskma ennast häirida. Aga ainuke moodus selleks oli olla kindel, et Kiera eest hoolitsetakse.

Zach läks jooksusammul tagasi. „Hei, printsess, mis toimub?“

Kiera vaatas teda ja ähmane pilk selgines. See mõjus talle rumalalt hästi.

„Ma ei saa kuidagi…“

Lause jäi õhku rippuma ja Zach kortsutas kulmu. „Sa ei ole valmis sõitma?“

„Me tulime Sophie autoga ja ta võtmeasjandus jäi tema kätte.“

Ah. Väike probleem. „Kas sa ei saaks kellelegi helistada?“

„Ma ei võtnud telefoni kaasa.“

„Sa võid minu oma kasutada.“

„Kedagi ei ole kodus. Ma elan koos Maya ja Sophiega,“ ütles ta. „Ilmselgelt ei ole nad… seal.“

Kurat küll, nad oli kohtunud esimest korda. Kallistamine ja suudlemine ei olnuks kohased. Neetud.

„Aga takso?“

„Mul ei ole raha.“

Zach silmitses teda uuesti, vaadates üle kurvid, mis olid, nagu talle kohale jõudis, juba pähe kulunud. Loomulikult võinuks ta takso jaoks raha anda. Aga siis oleks ta üksi kodus. Ta võinuks viia Kiera haiglasse, kuid seal ei räägiks temaga keegi ja ooteruumis passimine kestaks jumal teab kui kaua. Üksinda.

Ja Kierat üksinda jätta ei oleks ta suutnud.

„Sa pead minuga kaasa tulema.“ Ta sirutas käe ja haaras naise oma, enne kui suutis endale öelda, et käest kinnihoidmine oli halb mõte.

Sest nii see oli. Kiera kätt oli hea hoida ning hea oli ka see, kuidas ta oma sõrmed tihedalt tema omade ümber surus ja talle sõna lausumata järgnes. Ja mõte, et sai naisega kauem aega koos veeta, tundus hea. Ning kõik see oli tegelikult halb. Aga ikkagi tiris ta Kierat läbi näitustehalli otse kaose epitsentrisse.

„Mida me teeme?“ küsis ta.

„Ma pean minema kannatanuid aitama. Ja ma tahan, et sa minu kõrval püsiksid.“

„Mina? Miks?“

Zach vaatas talle otsa. Keep voogas naise seljal ning esimest korda märkas ta kuldset mõõka, mis vasakul puusal rippus. Kurat. See oli päris seksikas. „Sest sa oled oivaline äss sõjaprintsess ja inimesed siin vajavad sinusugust oivalist ässa, kes korra majja lööb.“

Naine vaatas teda üllatunult, aga kui ta pilku ära ei pööranud, nägi Zach midagi, mis mõjus kuumemalt kui kommi järele lõhnamine – sädet, millest kiirgas otsusekindlust.

„Kord majja lüüa. Selge. Sellega saan ma hakkama.“

Zach naeratas. „Ning mul oleks vaja pisut abi tõlkimisel.“

„Tõlkimisel? Ma räägin pisut hispaania keelt, aga see on ka kõik.“

„Nohikute keelt mõistad?“ Ta lootis, et ei olnud teinud vale sammu, kutsudes Kierat ja kõike muud siin – nohiklikuks.

Aga tegelikult saadeti tema suunas kerge naeratus. „Aa, nohikut. Seda räägin ma vabalt.“