Читать книгу Kõlu kuld 1 - Erkki Kõlu - Страница 153

Varahommik, on veel pime. Kohutavas pohmellis mees ärkab kalmistul. Ta hakkab suvalises suunas minema ja näeb tööd alustanud hauakaevajat.

„Hirmutan teda õige!” mõtleb mees, hiilib hauakaevaja juurde ja teeb:

„U-u-u-u-u.”

Hauakaevaja töötab undajale tähelepanu pööramata edasi.

„U-hu-hu-u-u.”

Hauakaevaja ei tee endiselt väljagi. Mees lööb käega ja hakkab minema. Kui ta juba peaaegu väravast väljas on, tormab kohale hauakaevaja, virutab talle labidaga ja karjub vihaselt:

„Molkus, sul oli juhtkonnaga kokkulepe: kalmistul jaluta, palju tahad, aga territooriumilt välja ei lähe!”