Читать книгу Kõlu kuld 1 - Erkki Kõlu - Страница 201

Kaks sõbrannat lahkuvad hommikul kell neli baarist, ise silmini purjus. Läbi kalmistu minnes tuleb mõlemale suurem häda peale. Kuna tualettpaberit ei ole, kasutab üks tagumiku pühkimiseks oma aluspükse, teine aga haualt võetud leinalinti.

Hommikul leiab esimese naise mees oma abikaasa täies riides diivanil rasket viinaund magamas ja helistab kohe sõbrale, teise naise mehele:

„Kuule, Jaan, ma olen pisut mures. Minu naine pole veel kunagi nii kaua maganud ja peale selle … tal pole aluspükse jalas.”

„Oleks mul sinu mured!” ohkab Jaan. „Kas tead, mis ma oma naise tagumikust leidsin? (loeb) „Oleme lohutamatud, et pidid meist lahkuma. Me ei unusta sind iialgi! Lilleküla päästekomando”.”