Читать книгу Kõlu kuld 2 - Erkki Kõlu - Страница 142

„Paps, kes on lits?” küsib Mann isalt.

„Taevas hoidku! Kust sa sellist sõna kuulsid?”

„Lasteaias. Juku ütles, et ma olen lits. Sest talle ma enam ei anna. Annan hoopis Toomasele.”

„Mida-mida?!”

„Kaisukaru. Ei anna Jukule enam oma kaisukaruga mängida.”

„Jumal tänatud … Sinu Juku on idioot. Aga lits on halb naine.”

„Miks halb?”

„Sest ta on müüdav.”

„Tähendab, tädi Tiina on lits? Ta ju töötab poes. Järelikult on lits.”

„Ei, tädi Tiina ei ole lits, kuna ta müüb riideid. Aga lits müüb ennast.”

„Kuidas – ennast?”

„Väga lihtsalt. Kes tahab, võib teda osta. Kindlaks ajaks.”

„Milleks?”

„Et magada.”

„Magada?”

„Jah, ühes voodis.”

„Tuleb välja, et meie emme on lits?”

„Segi oled või?!”

„Aga ta ju magab sinuga raha eest.”

„Missuguse raha eest?”

„Sinu palga eest.”

„Eh … See ka mõni raha. Ei, minuga on ta armastusest. Vähemalt loodan seda …”

„Kuidas onu Jaaniga on?”

„Missuguse onu Jaaniga?”

„Teisest trepikojast. Kui sa komandeeringus olid, siis onu Jaan ööbis meie juures. Emaga ühes voodis.”

„Jaan? Meie voodis?! Ma sinu emale veel näitan! Igavene lits!”

„Imelik. Kas emme on lits, kui ta magas onu Jaaniga mitte raha eest, vaid armastusest?”