Читать книгу Siniseks löödud silmaga blondiini juhtum - Erle Stanley Gardner - Страница 4

Perry Mason tõmbas oma sekretäri kõrvale. „Siniseks löödud silmaga blondiin on pehmelt öeldes huvitav – kui ta ei ole just seda tüüpi, kes kaklustesse satub. Või on?“

„Kindlasti mitte, kuid miski on talle surmahirmu peale ajanud. Ma ei saa temast päris täpselt aru. Tema hääl on ebatavaline – peaaegu nagu koolitatud.“

„Ja sa panid ta juriidilisse raamatukokku?“

„Jah. Ta ootab seal.“

„Kuidas ta riides on?“

„Mustad kingad, sukki ei ole, karusnahkne kasukas ja ma märkasin kasuka all midagi, mis võib olla must hommikumantel või kittel ja ma ei oleks ülemäära üllatunud, kui see olekski kõik, mis tal seljas on.“

„Ja silm sinine?“

„Tõeline iludus.“

„Parem või vasem?“

„Parem. Tal on väga heledad juuksed, üsna suured sinakasrohelised silmad ja pikad ripsmed. Korraliku meigiga ja ilma sinikata võiks ta olla väga kaunis. Pakun, et ta on umbes kakskümmend kuus. Sina peaksid teda kahekümne üheseks.“

„Mis ta nimi on?“

„Diana Regis.“

„Kõlab võltsilt.“

„Ta väidab, et see on ta pärisnimi. Ta on kohutavalt erutatud ja närvis. Kokkuvõttes ütleksin, et ta oli üsna liimist lahti.“

„Kas ta oli nutnud?“

„Minu meelest mitte. Ta tundub närvis ja hirmul, kuid ei vesistanud. Ta on tüdruk, kes kasutab hädaolukorras pead ega anna pisaratele voli.“

„See,“ ütles Mason, „otsustab asja. Me lähme viskame talle pilgu peale, vähemalt nii kauaks, et saada sotti, milles asi. Kutsu ta siia, Della.“

Mason avas juriidilise raamatukogu ukse.

Püsti hüpanud noor blond naine oli umbes viis jalga kolm tolli pikk ja kaalus umbes sada kaksteist naela. Ta klammerdus vasaku käega kasuka külge, surudes seda tugevasti vastu keha. Tume plekk parema silma all oli kummalises vastuolus heledate juustega, mis langesid lainetena ta õlgadele. Kübarat naisel ei olnud.

„Preili Regis?“ küsis Mason, kelle hääl reetis huvi. „Äkki võtate istet? Della, sina võid istuda sinna. Mina istun siia. Mu sekretär kirjutab üles, mida mu klientidel öelda on, preili Regis, loodan, et teil ei ole selle vastu midagi. Mis asjus te mind näha soovisite?“

Masoni külaline hakkas rääkima peaaegu enne, kui Della Street jõudis kiirkirjamärkmiku avada. Sõnad tulid rutuga, hääl värises erutusest. Kuid tema kõneviisis oli midagi, mida oli raske seostada noore naisega, kellel on silm sinine.

„Härra Mason, ma olen suures jamas ja maruvihane. Ma mõtlesin tundide kaupa – tegelikult juba alates keskööst – ning otsustasin midagi ette võtta – noh, selle suhtes,“ lisas ta õrnalt tumedat silmaalust puudutades.

„Miks te siis varem ei tulnud?“ uuris Mason uudishimulikult.

„Mul ei olnud riideid.“

Mason kergitas kulmu.

Neiu närviline naer oli pelk kombetäide, milles ei olnud vähimatki rõõmu. „Kui te mind kuulaksite,“ ütles ta, „siis tahaksin alustada algusest ja teile kõik ära rääkida.“

„Mulle tundub,“ ütles Mason, kelle hääl ei reetnud rohkem uudishimu kui viisakus nõudis, „et teie riided on abikaasa käes ja teil oli tavaline peretüli. Ta süüdistas teid alusetult truudusetuses ja ...“

„Ei, härra Mason. Asi ei ole üldse selles. Ma olen lahutatud. Olen olnud üle kolme aasta üksi.“

„Te olete töötanud raadios?“ küsis Mason.

„Jah. Kuidas te teadsite?“

„Teie häälest.“

„Ah nii.“

„Kelle käes teie riided on?“

„Inimese käes, kelle juures ma töötasin.“

„Või nii. Kas see pole üsna ebatavaline?“

„Kogu see lugu on ebatavaline.“

„Sel juhul,“ ütles Mason, heites kiire pilgu Della Streetile, et kontrollida, kas naine on valmis asuma märkmeid tegema, „tahan ma kuulda teie lugu algusest peale. Kõigepealt rääkige mulle pisut iseendast.“

„Ma räägin kõige olulisemast,“ ütles Diana Regis. „Oma isa ei ole ma näinud. Mu ema suri, kui olin kaksteist. Otsustasin, et rahata orb jõuab maailmas edasi, kui tal jätkub otsusekindlust ennast arendada. Tegin kõik, mis suutsin, et ennast täiustada. Mul oli ainult algharidus, kuid ma õppisin, kus aga võimalus avanes – õhtukoolis, kirjakursustel, nädalavahetustel raamatukogus. Õppisin kiirkirja, masinakirja, sain sekretäriks ja siis raadionäitlejaks. Kuid mul tekkisid lavastajaga probleemid ja ma kavatsesin töölt lahkuda.

Aga siis saabus kiri austajalt. Jason Bartsleri nimelisele mehele meeldis mu hääl ja ta uuris, kas oleksin huvitatud tööst, mis tooks väga kerge vaevaga sisse väga head raha.“

„Mida te tegite?“ küsis Mason.

Neiu krimpsutas nägu ja vastas: „Me saame sääraseid kirju palju, mitte alati ühesuguses sõnastuses, kuid alati sama mõttega. Ma ei pööranud sellele tähelepanu.“

„Ja edasi?“

„Sain veel ühe kirja. Ja siis helistas härra Bartsler mulle stuudiosse. Tal oli väga meeldiv hääl. Ta ütles, et tal on silmadega probleeme, et ta on alati olnud ablas lugeja ja vajaks nüüd kedagi, kes talle ette loeks. Ta oli mind raadios kuulnud, talle meeldis mu hääl ja see, et ma olin intelligentne. Noh, pikka juttu lühidalt kokku võttes läksin ma tema juurde tööle ja avastasin, et ta on väga peen ja lihvitud härrasmees.“

„Millega ta tegeleb?“ küsis Mason.

„Kaevandusäri. Ta on umbes viiekümne viie kuni viiekümne kuue aastane mees, kes armastab elus häid asju, kuid temas ei ole midagi kurja ega halba. Ta on ... noh, igatahes huvitav.“

Mason ainult noogutas.

„Tema sõnul on Ameerika suur häda selles, et me oleme liiga kergeusklikud. Ta väidab, et meie rahvuslik joon on uskuda kõike, mida meile ette laotakse, ning kui kullatis kullakangilt maha kulub, süüdistada kõiki teisi peale iseenda. Tema lugemismaterjal on kõige iseäralikum, millega olen eales kokku puutunud.“

„Ja milline see on?“ küsis Mason, kelles oli ärganud huvi.

„Ta valib parimatest väljaannetest hoolikalt parimate autorite artikleid ja laseb mul neid endale ette lugeda.“

„Mis selles kummalist on?“ küsis Mason.

„Ta valib nelja kuni kahekümne aasta vanuseid artikleid.“

„Ma ei saa aru.“

„Te ei saagi, kuni ei ole neid lugenud. Näiteks oli enne sõda artikleid sellest, kuidas me tuleksime, käed taskus, toime Jaapani mereväega. Ja kui kehtestati keeluseadus, siis oli artikleid sellest, et keeluseaduse parandust ei ole ilma peal võimalik tühistada, mis ka ei juhtuks; ja artikleid majanduse ja rahanduse kohta, inimestelt, kes väitsid, et kolmekümne miljardi dollari suurune riigivõlg ajaks riigi pankrotti, et viiekümne miljardi dollariline võlg vallandaks ülemaalise kaose. Kõik need on imetabased artiklid, mida toetav loogika tundus nende kirjutamise ajal täiesti vaieldamatu. Nende autorid kuulusid riigi parimate kirjameeste hulka.“

Masoni pilk oli Della Streeti ja siis uuesti Diana Regise poole vaadates küsiv.

„Mis selle mõte on? Miks peaks üks inimene raiskama oma aega iganenud artiklite lugemisele? Artikli autor ei ole ju prohvet. Ta vaid kogub tõendusmaterjali ja tõlgendab seda loogiliselt.“

Diana Regis naeris närviliselt. „Kardan, et ma ei seleta kuigi hästi, kuid enda sõnul hoiab härra Bartsler niiviisi õiget perspektiivi. Ta väidab, et ainus võimalus, kuidas hoiduda alla neelamast seda, mida sulle praegu ümberlükkamatu loogikana pähe määritakse, on lugeda eilseid eksitusi, mis on rüütatud sellesse samasse ümberlükkamatusse loogikasse.“

„Noh,“ muigas Mason, „selles on midagi – kui soovitakse skeptitsismi kultiveerimisel nii kaugele minna.“

„Seda ta soovib,“ kinnitas neiu. „Ta väidab, et rahvana oleme nagu ahned väikesed lapsed. Keegi tuleb ja ütleb: „Kas tahate seda või teist utoopiat? Ainus võimalus selle saavutamiseks on teha seda või toda,“ ja keegi ei peatu, et esitada küsimusi; nad hakkavad lihtsalt võlutud vilepillipuhuja kannul kaasa tantsima.“

Masoni ilme reetis kasvavat huvi. „Tundub, et ma pean selle Bartsleriga rääkima,“ ütles ta. „Ja nüüd teeme selgeks, mis täpselt on teie mure.“

„See algab Carl Fretchiga ja ...“

„Üks hetk,“ katkestas Mason teda. „Võtame algusest peale. Kes on Carl Fretch?“

„Proua Bartsleri poeg eelmisest abielust, läbinisti rikutud jõmpsikas, kuid sellest ei saa aru enne, kui ta maski eest võtab. Ta arvab, et saab suureks näitlejaks ning õpib näitlemist, mõtleb ja räägib sellest. Tal on kõik eelised ning ta on saanud nii ilusa pealiskihi, et algul ei näe sa muud kui tema lihvitust ja poosi. Tegelikult on ta rikutud, isekas ja halastamatu manipuleeriv saatan.“

„Ja proua Bartsler?“ küsis Mason.

„Mõrd!“ Diana Regis sülgas selle sõna väljendusrikkalt välja.

Mason naeris.

„Oh, ma tean. Ma olen kibestunud,“ ütles Diana, „ent kui mõelda, mida nad mulle tegid ...“

„Teeme selgeks ka ülejäänud „nemad“. Kes veel majas elavad?“

„Frank Glenmore, Carl Fretch, härra ja proua Bartsler ja majapidajanna, vana perekonnateenija, kes on aastaid nende juures olnud. Nad ajavad ta surnuks. Ta on kurt ja ...“

„Kes on Glenmore?“

„Minu teada on ta tegevjuht, kes juhib teiste inimeste maardlaid ja saab osa kaevandatud ja kombinaati saadetud maagist. Sestpeale kui härra Bartsleri silmad kehvaks jäid, on härra Glenmore teda abistanud. Usun, et tal on mõnes ettevõttes pool osalusest. Ta on mees, kes lihtsalt peab meeldima, väga õiglane – soovib alati kuulda teise inimese seisukohta. Ta meeldib mulle.“

„Kui vana?“

„Kolmkümmend kaheksa.“

„Kas te elasite majas või käisite päeval tööl?“

„Ma pidin seal elama, sest härra Bartsler tahtis, et loeksin talle ette enne magamaminekut. Muidugi hoidsin oma korteri linnas alles. Ma jagan seda ühe teise tüdrukuga, me saame väga hästi läbi. Ma ei tahtnud sellest loobuda – vähemalt niikaua, kui teadsin rohkem sellest, kas see koht saab alaliseks.“

„Kus teie korter asub?“

„Palm Vista Apartments.“

„Olgu, nüüd räägime Carl Fretchist ja teie silmaalusest.“

„Noh, Carl jahtis mind ja iga kord, kui mul oli vaba õhtu, pakkus, et võiksime minna kinno või kuhugi mujale. Mina tõrjusin teda alati, ütlesin, et mul valutab pea või tahan teha maniküüri või pean kirju kirjutama, olin alati viisakas, kuid hoidsin distantsi.“

„Ja mis juhtus eile õhtul sellist, mis muutis teie suhtumist?“

„Noh, ma nägin, et tema ema oli üsna ärritunud. Tema meelest olin ma pisut kõrvalejäetud või midagi säärast. Noh, lõppude lõpuks olin ma tõesti üsna üksildane ja ei näinud midagi halba selles, et minna õhtust sööma ja kinno, nii ma siis ütlesin, et lähen.“

„Ja siis?“

„Kui see poiss kodunt välja sai, oli ta nagu ümber tehtud,“ ütles neiu. „Algul tegi see mulle nalja. Oli selge, et ta mängib mingit rolli – tegelaskuju, kelle ta on enda jaoks loonud, tõelist elumeest.

Ma läksime kohvikusse ja Carl tellis aastakäiguveine, lasi kelneril tuua koostisained ja segas ise oma salatikastme ja tegi kõike säärase joonega ...“

„Kui vana ta oligi?“ küsis Mason.

„Käib kahekümne teist.“

„Sõjaväes on käinud?“

„Tunnistati kõlbmatuks ja keegi ei tea, miks. Ilmselt ei ole viisakas küsimusi esitada. Mina usun, et mõni sõbralik arst vaatas teda suurendusklaasiga ja leidis mingi vaimse hälbe, mis ta sõjaväest vabastas.“

„Ja pärast õhtusööki?“ õhutas Mason.

„Tavaline lugu ... ebatavalisel moel.“

„Mis juhtus?“

„Püüdsin olla ta vastu kena ja teda vaos hoida, ent äkki libises ta mask eest ja ma nägin seda väikest jõnglast sellisena nagu ta on.“„Midatetegite?“

„Andsin talle kõva kõrvakiilu, ronisin autost välja ja hakkasin jalgsi edasi minema.“

„Ja mida tema tegi?“

„Olgu ta neetud, ta lasi mul kõndida.“

„Kui kaua?“

„Tundus, et miile ja miile. Siis viimaks sain küüti ja pääsesin kohta, kust leidsin takso ja sõitsin tagasi. Siis aga sain aru, et olin Carli autost välja hüpates jätnud koti tema autosse ja mul ei olnud sentigi raha. Tavaliselt on mul suka sees igaks juhuks viis dollarit.

Ütlesin taksojuhile, et kui ta tuleks koos minuga majja, siis saaksin raha võtta ja talle ära maksta. Samal ajal keeras maja eest ära teine takso ja kui ma hakkasin trepist üles verandale minema, nägin üht naist – viiekümnendates, emaliku oleku ja lahkete silmadega pisut lonkavat naist. Ta oli meie jutuajamist kuulnud ja pakkus, et maksab mu taksosõidu eest. Ta helistas uksekella, enne kui jõudsin ta nime küsida, ja Frank Glenmore avas ukse. Naine ütles, et oli helistanud ning härra Glenmore vastas: „Ahjaa, selle kaevanduslepingu asjus,“ ning kutsus naise sisse. Ma ei saanudki ta nime teada.

Mul on häbi, et ei peatanud teda ega tänanud, aga ma olin pisut endast väljas. Palusin härra Glenmore’i, et ta maksaks tagasi raha, mille naine oli taksojuhile andnud, jooksin trepist üles ja avasin oma toa ukse. Ja seal, minu toas, seisis täies elusuuruses Carl Fretch.

Ma sain maruvihaseks. Ütlesin, et ta kasiks minema. Ta ainult naeratas mulle oma külma üleolevat naeratust ja teatas: „Ei, ma usun, et jään siia. Kui ma ei saa oma tahtmist ühel moel, siis saan teisel. Mul on midagi öelda ja sina parem kuula.““

„Ja siis?“ küsis Perry.

„Ja siis,“ vastas neiu, „tegin ma suure vea. Haarasin ta mantlist ja hakkasin teda tõukama.“

„Mida tema tegi?“

Diana vastas: „Ta rebis ennast lahti ja pöördus näoga minu poole. Ma ei unusta kunagi tema pilku – nii külm ja kaalutlev. Mul ei olnud aimugi, mida ta kavatses teha, kuid miski tema pilgus hirmutas mind – külm julmus, hoolikalt arvestatud õelus. Ta ütles: „Olgu, kui sa soovid karmi mängu, siis olgu peale.“ Ja siis ta lõi mind, väga sihikindlalt ja otsustavalt.“

„Kas ta lõi teid pikali?“

„Ma vajusin istuli,“ selgitas neiu. „Mu silme ees sähvis ja põlved nõtkusid, äkki istusin ma põrandal, tuba käis ringi ja Carl Fretch seisis lävel, kummardus pilkava sardoonilise naeratusega ja teatas: „Järgmine kord ära ole nii pagana peenutsev.“ Siis sulges ta ukse ja kõndis minema.“

„Mida teie tegite?“

„Noh, ma olin vihane ja mul oli valus. Selles väikses saatanas on midagi säärast, mis ajab külmavärinad peale. Ja loomulikult mõjub naise moraalile, kui mees teda lööb. Läksin vannituppa, panin silmale külma kompressi, nägin, et mu riided said üleni märjaks, läksin tagasi, panin ukse lukku, võtsin riided seljast ja olin tükk aega soojas vannis, et end lõdvaks lasta ja valutavaid jalgu leevendada. Kogu selle aja hoidsin silmal külma kompressi. Poole tunni pärast tundsin end paremini. Ronisin vannist välja, kuivatasin ennast, tõmbasin selga hommikumantli ning kuna ma olin unustanud sussid vannituppa kaasa võtta, panin kingad jalga. Siis taipasin, et mul ei ole endiselt käekotti. Selleks ajaks olin ma tõsiselt raevunud.“

„Mida te tegite?“

Neiu jätkas: „Kõndisin proua Bartsleri toa juurde ja koputasin uksele.“

„Kas ta magas?“

„Ei. Ta oli ärkvel ja rääkis Carliga. Ta tuli uksele ja vaatas mind, nagu uuriks tõuku, kellel on kuidagi õnnestunud söögilauale roomata. Ta ütles: „Ma rääkisin just Carliga ja püüan otsustada, mida teie suhtes ette võtta.“ Mina ütlesin: „Noh, ka mina arutasin endaga, mida Carli suhtes ette võtta. Eeldasin, et teie pojas on pisutki härrasmeest, kuid klantskihi all, mida ta on endale nii paksult peale kandnud, on ta lihtsalt väike rikutud kaabakas.““

„Kuidas ta sellesse suhtus?“

„Ta vaatas mulle kõrgilt otsa ja küsis: „Mida te sellega tahate öelda?“ Seletasin, et Carl ajas mulle ligi ja siis lõi, tema aga nimetas mind suu sisse valetajaks, ütles, et Carl oli tabanud mind varguselt ning et mina olin teda rünnanud, et asitõendeid enda kätte saada.“

„Varguselt!“ hüüatas Mason.

„Täpselt nii. Kas teate, mida Carl tegi? Ta viis mu koti emale ja näitas, et selles oli üks ehe, mis oli proua Bartsleril terve päev kadunud olnud. Teate, ma usun, et ta plaanis kogu asja nii, et kui ma ei oleks tema soovidele vastu tulnud, oleks ta süü minu kraesse ajanud.“

„Tundub olevat väga meeldiv noormees,“ tähendas Mason.

Diana naeris mõrult. „Noh, ma olin nii täielikult jahmunud, et ei osanud midagi öelda. Ja siis pakkus Carl oma õpitud peene hääldusega: „Ema, äkki oleks mõttekas ta tuba läbi otsida, enne kui tal minna laseme?““

„Ja mis edasi sai?“

„Carl ja ema läksid minu magamistuppa ja kui mina püüdsin sisse pääseda, tõukas proua Bartsler mu lihtsalt välja ja lõi mu oma toa ukse mu nina all kinni.“

„Ja siis?“

„Siis,“ jätkas neiu, „jooksin alumisele korrusele härra Bartsleri juurde, kuid tema oli ikka veel hõivatud. Mu kasukas rippus riidekapis, tõmbasin selle selga ja hakkasin minema raamatukogu poole, et seal oodata, kuni härra Bartsler vabaneb, kui uks äkki avanes ja ma nägin seda naist välja tulemas. Ma ei tahtnud, et ta mu paistes silmaalust näeks, peitsin end kappi ja ootasin, kuni õhk puhtaks sai. Usun, et ootasin umbes viis-kümme minutit, avasin siis ukse ja lipsasin välja ning samal hetkel läks teine uks lahti ning härra Bartsler ja härra Glenmore juhatasid selle naise välja.

Mul oli nende ees edumaa ja kui ma oleksin otse eesukse poole suundunud, oleksid nad näinud ainult mu selga. Seepärast kõndisin eesuksest välja ja trepist alla ning mööda tänavat edasi. Otsustasin, et helistan oma korterinaabrile Mildred Danville’ile ning palun, et ta võtaks mu auto ja tuleks mulle järele – aga mul ei olnud ju isegi telefoniraha kaasas. Selleks ajaks olin juba veidi hüsteeriline ja mu silm oli üles paistetanud. Seepärast otsustasin jalgsi oma korterisse minna ja paluda, et Mildred mu sisse laseks – nagu ma ei oleks juba niigi palju kõndinud!

Usun, et see maa oli üle pooleteise miili, kuid lõpuks jõudsin ma kohale – ja Mildredi ei olnud kodus! Oli see vast öö!“

„Mida te siis tegite?“ uuris Mason.

„Muidugi oleksin võinud helistada majavalitsejale ja ajada ta voodist üles, et ta mind üldvõtmega sisse laseks, kuid ta on üsna range ja arvestades mu riietust, sinist silma ja – noh, ma olin üsna viletsas seisus. Julgus oli mu maha jätnud. Seepärast kõndisin bussijaama ja istusin seal kogu õnnistatud öö. Lunisin ühelt kaastundlikult mehelt viiesendise ja helistasin mõnda aega iga tunni tagant korterisse. Keegi ei vastanud. Seal ei vasta ikka veel keegi. Tundsin end olevat täiesti väljapääsmatus olukorras. Tundus nagu kõik jõllitaksid mind ... Ma olin teist kuulnud. Kulus tunde, et koguda julgust ja tulla säärases seisukorras teie juurde, kuid ma tundsin, et hakkan hüsteeriasse minema, nii et siin ma nüüd olen ... Ilmselt ei oleks ma suutnud selles olukorras veelgi hullemini käituda ka siis, kui oleksin kogu hingest püüdnud. Mind peetakse vargaks ja asi näeb välja nii, nagu oleksin ma plehku pannud ... ja ... ja ...“

„Della,“ ütles Mason, „äkki saad selle noore daamiga midagi ette võtta?“

„Kindlasti,“ sõnas Della ja naeratas neiule rahustavalt. „Usun, et saan laenata teile riideid, mis sobivad kenasti, kuni te enda omad kätte saate. Ja kuidas oleks kerge suupistega?“

Diana Regis ütles: „Te ... te mõlemad olete väga lahked. Kuid usun, et saan hakkama ...“ Äkki varises ta kabinetipõrandale.

Mason oli kahe kiire sammuga lõdva kogu kõrval. Nad tõstsid koos Dellaga neiu püsti ja panid uuesti istuma suurde pehmesse nahktugitooli. Mason tabas Della Streeti laitva pilgu.

„Lõppude lõpuks,“ sõnas advokaat veidi vabandavalt, „ei tegele ma üldiselt sääraste asjadega, Della. Mina tahan mõrvajuhtumeid ja mõistatusi. Aga kui sa just nõuad.“

„Ma ei ole sõnagi lausunud,“ naeratas Della Street.

„Ei, sa ei ole midagi öelnud,“ nõustus Mason.

Diana Regis liigutas end tugitoolis, avas silmad ja ütles mõningase põlgusega: „Oh, mul on nii kahju ... Ma ... Ma vist minestasin.“

„Nüüd on teiega kõik korras,“ rahustas Mason neiut. „Tass head kohvi seab teid joonde, kuid seni saate ühe väikse napsi.“

Mason astus raamaturiiuli juurde, tõmbas välja paksu köite ja võttis selle tagant brändipudeli. Ta valas klaasi poole jagu brändit ja ulatas selle Diana Regisele.

Neiu tänas teda pilguga ja rüüpas klaasi tühjaks. Mason võttis klaasi, loputas selle kraani all puhtaks ning pani klaasi ja pudeli uuesti oma kohale riiulil.

„Tunnete end paremini?“ küsis ta.

„Vist küll. Ma ei ole midagi söönud ja ... noh, ma olen lihtsalt kohutavalt närvis. See hoop võttis mu enesekindluse ja usu, et tulen iga olukorraga toime. Mul on kahju, et ma teie juures minestasin, härra Mason. Kui te vaid suudaksite asjad joonde ajada, nii et nad annaksid mulle riided ega kuulutaks mind vargaks ... Ma ei saa vaguralt vargusesüüdistusega leppida, härra Mason, kuigi saan aru, kuidas asjad tunduvad ... praegu.“

Mason ütles Della Streetile: „Muretse talle süüa ja riided ja hea kuum vann, Della. Ning las ta siis magab paar tundi. Mina lähen välja.“

Mason pilgutas sekretärile vargsi silma.