Читать книгу Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada - Эрлинг Кагге - Страница 8

Seiklejal on olulisel kohal imestlus. See on üks puhtamaid rõõmu vorme, mida ma ette suudan kujutada. Mulle meeldib see tunne. Ma imestlen sageli, jah, ma imestlen peaaegu igal pool: reisil, lugedes, inimestega kohtudes, kirjutades või kui tunnen, et mu süda lööb, ja vaatan, kuidas päike tõuseb. Imestlus on minu jaoks üks tugevamaid jõude, millega me sündinud oleme. See on ka üks paremaid oskusi, mis olla võib. Ja mitte ainult minusugusele seiklejale. See on täpselt niisama väärtuslik mulle kui isale või kirjastajale. Ma naudin seda. Ega taha, et mind siis segataks.

Teadlased leiavad tõdesid. Minagi teeksin seda meeleldi, aga mul pole selle peale soont. Senises elus olen ma siiani vaid kõige kohta arvamust muutnud. Minu ime-taju on eelkõige asi iseeneses, ma imestlen imestlemise enda pärast. See on eesmärk omaette. Väike avastusreis. Ehkki see on tihti ka seeme, mis aitab teadmisi juurde saada.

Teinekord ei ole imestlemine niisama vabatahtlik, ma ei vali seda, vaid imestlen, sest teisiti ei saa. Miski mu minevikust tõstab pead, midagi ebameeldivat. Kas mõte või seik. See kripeldab kõhus ja ma ei saa midagi parata, et murran pead, mis see võiks olla.

Ükskord, kui onutütar minu pool õhtusöögil käis, kinkis ta mulle Jon Fosse luulekogu. Kui ta ära oli läinud, heitsin voodisse ja hakkasin raamatut lehitsema. Hetk enne tule surnuks tegemist jäid mulle silma sõnad: on armastus, mida keegi ei mäleta. Mida ta sellega silmas pidas? Nähtamatu, suikunud armastus? Kas ta võis kirjutada vaikusest? Panin luulekogu käest ja jäin lesides mõttesse. Head luuletajad meenutavad mulle suuri maadeavastajaid. Õigeid sõnu valides lükkavad nad mu peas mõtted liikvele, just nagu lood avastusretkedest, mida lapsena lugesin. Enne uinumist otsustasin järgmisel hommikul Fossele kirjutada ja järele pärida.

„Mõnes mõttes ongi see vaikus, mis kõneleb,” vastas Fosse kuus minutit pärast seda, kui olin talle meili saatnud. Jäi mulje, nagu oleks ta mu pöördumist oodanud, kuigi vaevalt see nii sai olla, ta ei olnud minust aastaid midagi kuulnud.

Täpipealt, vaikus peabki olema kõnekas. See peab kõnelema, sa pead sellega rääkima ja kasutama selle võimalusi. „Vist sellepärast, et vaikuses peitub imestlus, aga selles on ka mingi vägi, jah, otsekui merel või otsatul lumeväljal. Ja kes seda väge ei imestle, hakkab seda kartma. Sellepärast vist paljud vaikust kardavadki (ja seetõttu on taustamuusika kõikjal, kõikjal).”

Tunnen ära hirmu, millest Fosse kirjutab. See on ebamäärane ärevus tundmatu ees. Miski, mis paneb mind liiga kergekäeliselt loobuma teadvelolekust oma elus. Selle asemel otsin endale tegevust tühja-tähjaga, vältides vaikust ja elades iga uue ülesande nimel. Ma kirjutan sõnumeid, panen muusika mängima, kuulan raadiot või lasen mõtted lendu, selle asemel et hetkeks maailmast irduda.

Ma arvan, et hirm, millest Fosse kirjutas, on hirm enda parema tundmaõppimise ees. Haistan alati hirmupahvakut, kui seda vältida püüan.