Читать книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno - Страница 2

1896-1910

MA KUULAN

Mets vaikne ja vaga kuuvalgel,

Ma kõnnin sääl üksinda;

Lind lauluga uinunud öö algel…

Mu süda, mis ootad sa?

Ma kuulan ja ootan – ma kuulan,

Mis ilmutab mulle hiis;

Haab kahiseb tasaselt, kurvalt, –

Kuid ööbikul rõõmuviis…

VI 1896

LASNAMÄGI

Ma näha igatsesin –

Siis, kui veel karjane,

Sind, kõrge kaljuküngas,

Sind, leinakivike.

Ma tahtsin kiidulugu

Su tipul hõisata,

Ja karjasarvel panna

Kõik kaljud kajama.

Kui suureks sain, siis nägin

Sind, Linda nutupaik;

Su ümber laine laksus…

Ma olin vaik, – nii vaik!

31. VIII 1896

PALVE

Kui noorus veel ehtis mu kulmu,

Pikk tulevik virvendas ees,

Üks palve mu südant siis täitis,

Kees tulena tema sees.

Mind vaigistas palve, kui soontes

Rõõm kihutas kihama verd,

Ja siis, kui tõsine elu

Ajas kohama kurbuse merd.

Mu aastad on kadund kui udu,

Kuid palve mul südames veel,

Ei igavaks lähe ta sõnad,

Mul vaigistub süda ja meel.

Mu palves on otsata vägi

Ja lõpmata leegitsev loit;

Mu palve on tähtede paiste

Ja kuldaselt kumendav koit…

(1897)

UNELE

Uludes käib üle kesa

Kõle põhjatuul.

Pääsukene jätab pesa,

Laulu lõo huul.

Närtsib viimne lillekene

Viimse õiega,

Suikub sume suvekene

Leinalauluga.

Kõrgel, kõrgel luigehääled

Helisevad kaugele;

Kannavad mu igatsuse

Nagu ühes võõrsile.

[1897]

KUS LEIAN PUHKEPAIGA…

Kus leian puhkepaiga,

Küll kuldse koha ma,

Kus rahu rohke anne

Võiks hinge kosuta’?

Ma käisin ots’mas aasal

Nii õitsval, ilusal,

Ja kaunil ojakaldal

Nii vaiksel vulinal;

Mets vaigistas küll hinge,

Kuid tõusva mühaga

Sai täidetud mu süda,

Nii tume ihaga.

Küll kumas kuldsel helgil

Nii õrnalt öösel kuu,

Kuid kumendavail kiirtel

Käib kogu kahvatu;

Ma püüdsin pilve pinnal

Ja eha helgilla –

Kuid, häda, liiga kõrgel’

Vaim jõudnud lennulla!

Kus leian puhkepaiga,

Kus kuldne kohake,

Kus rahu rohke anne

Võiks hinge kosuta’!

IMELINE HELIN…

Imeline helin,

Mahe, kaebaja,

Õhtul metsapõues

Hakkab elama.

Tasa vaigistades

Üle isamaa

Nagu vaikne uni

Sõuab, heljub ta.

Imeline helin

Korra minule

Kõlas – kustumata

Jääb mu põuesse.

25.V 1898

ÕHTUL

Vaikib linnukene

Ühes tuulega,

Uinub lillekene

Kaste kaisussa.

Eha punastades

Ööle annab suud -

Mälestus ja vaikus,

Uinund metsapuud.

Igatsedes ainult

Minu lauluke

Nagu mälestus, kui vaikus

Sõuab kaugele.

27. V 1898

NAD LANGESID TASA, TASA…

Nad langesid tasa, tasa

Ja kohin värises;

Ei teadnud, ei teadnud ma seda,

Hing ainult igatses.

Ja haljendav muru kattis

End suise säraga;

Ma nägin ainult ta ilu,

Jöin lootma lapsena;

Jäin lootma neid koidukiiri,

Mis iga kätkisse

Kui terendus hilju saadab,

Ei jäta meid rahule. -

Veel praegu nad langevad tasa

Ja kohin väriseb,

Ja ainult sügise tunneb,

Mis hinges nüüd heliseb.

[1901]

NII TASA MÄNGISID LAINED…

Nii tasa mängisid lained

Ja sahin lehtedes

Käis hilju, nagu kannaks

Ta nuttu lennates;

Ja viimased ehakiired

Veel üle metsade

Kui jumalaga jättes

Tõid kulda laintele.

Ja kaugel udu tõusis,

Ilm kippus uinuma -

Hääl kauge ainult metsas

Veel kostis lauluna. -

Nii tasa mängisid lained,

Paat liikus edasi,

Kui tahaks ta hinge viia

Veel õnnele tagasi.

[1901]

SÜGISMÕTTED LIGINEVAD…

Tasa üle aasa kandis

Udu kergel tiivul tuul;

Viimane lilleke, tundes külma

Sala salvavat õhu hõlmas,

Nõrgutas värisedes pääd,

Kolletades murule. -

Otsas on väljade ilu,

Otsas aasade sära ja läik;

Võimsalt käib ainult kohin

Metsas sügaval kartmata.

Vägevasti hüüab ta paisudes,

Nagu teaks ta midagi paremat,

Midagi õndsamat

Kui võitlus.-

Sügisemõtted liginevad…

Kipub ka mul pää norgu,

Kipub raugema võitlus -

Kõike tumendav,

Kõike varjav udu

Vaimule oma tiivad laotab;

Siiski sügaval südames

Elab kui uus, kord jälle

Vanana ilmuv,

Vanas uuenev, õnnestav,

Võitlusest tulnud igavene,

Igavene muutmata elu,

Rajatud rusudele,

Mida süda veel vaimule ehk päästab

Ja edasi ehitada aitab -

Rahu, igavene rahu.

Oh, kunas, kunas!

Sügisemõtted liginevad!

[1902]

MA SALAVAIMU PÜÜAN ÄRATADA

Ma salavaimu püüan äratada,

Mis rinnas uinumas mul sügaval,

Mis katsub unenäos salamal

Mind oma õnneriiki äratada.

Küll sinna raske hingele on rada,

Kuid rahu meelitusel kaunimal,

Mis paradiisi läikel õndsamal

Mind kutsub - püüan hinge elustada.

Vaat’, löögil kõval kivil rinnal särab

Ju lausa süütav sädemete kari;

Nii raudsel püüdel, tähte võimul, väärab

Hing kütkendavat keha, kuni vari,

Mis vaimule siin vangitorni määrab,

Viib uue templi kerkiv kullahari.

[1902]

SÄÄL KÕRGEL…

Sääl kõrgel, kõrgel pilvis,

Kus kuldne koidu käik,

Kus pilvekeste kodu,

Kus tähte sära, läik;

Sääl varjul rada vaikne,

Sääl imeline tee…

Hing otsib ilmas, otsib -

Ei leia ülesse.

Koit kuldne hilju hüüab:

Sääl hiilgab iludus…

Pilv tasa sosisteleb:

Siin asub vabadus…

Ja iha tähte sära

Käib hinge tasane,

Kui kutsuks venda kodu,

Kes eksind võõrsile.

25.VII 1902

MU ÕNN

Mu õnn on vaikne sahin,

Mis liigub lehtedes;

On nagu virve, värin,

Mis elab lainetes;

On pilvekeste sära,

Kui üle taeva nad

Nii tasa ehakullal

Kõik koju sõuavad;

On õite unenägu,

Kuis ilmub lillele

Ta ainult kaste kaisus,

Nii armas, tasane…

On Põhja ööde ilu,

Kui talutuppa ta

Viib muinasjutu vaimu

Veel unenäona…

On koidukiirtes talu,

Kus valgus valitseb,

Kus Eesti süda tunneb,

Kuis ilu suudeleb

26.VII 1902

MIKS RUTTAD, VÄSIND RÄNDAJA?

Miks ruttad, väsind rändaja?

Miks nõnda rahuta?

Sääl kaugelgi ei oota sind,

Ei õitse õnnemaa.

Sääl kaugelgi on ohakaid

Ja okkaid radadel;

Küll säälgi saatus tabab sind,

Lööb haavu südamel’.

Sest puhka, väsind rändaja,

Ja ära rutta nii -

Küll õigel ajal jõuad sa

Kord kuni hauani…

28. VIII 1902

ÜKS VÄIKE RÕÕMUSÄDE…

Üks väike rõõmusäde

Kui kukub südame,

Siis mustad murevaimud

Kõik löövad kohkvele.

Sest säde salamahti

Võib suureks kasvada,

Võib vaikselt kustund küünlad

Kõik panna põlema.

Võib imet palju teha,

Võib hoopis ootmata

Kõik varjud ära võita

Ja paista päiksena.

*

Ühtainust rõõmusädet

Üht hiilgvat tähekest

Ei tohi hoolimata

Sa heita südamest.

29. VIII 1902

VALGE ÖÖ

Öö suine õhtu õhul

Lööb tasa lennule,

Ja ehakumal hellal

Ta sõuab ilmale.

Pool pimeduse peidus,

Pool vaiksel valgusel,

Nii heljub koduvainul,

Nii kumab põldudel, -

Nii armu, ilu kannab

Ta uinund külale,

Viib vilja hulka vooge

Kui laineid merele;

Loob vilja sahinasse

Ta sõnu helama:

Töö ühine ja valgus

Kõik võtab ülenda’...

Ja küla, nurme üle

Öö sõuab uduna,

Täis higi, jõudu, palvet,

Et kosuks kodumaa!

(1902)

KÜLVA!

Külva, hing! Külva sa

Ilu ning puhtuse vilja

Soojasti, armuga -

Kunagi pole see hilja!

Kuigi siin laiale

Ilmasse kaugele

Teri tuul a’ab,

Siiski nii mõnigi

Mullasse ometi

Sündsasse saab.

Oled, hing, väsind siis,

Külvates raugenud ilmas;

Magama mure sind viis,

Sära jäi tukkuma silmas…

Tea, sa kurbuses,

Leina ja mure sees

Elad siis veel

Hinges, kus aseme

Leidis ehk terake

Väike kord teel…

Külva, hing! Külva sa

Ilu ja puhtuse vilja

Soojasti, armuga -

Kunagi pole see hilja!

(1902)

PÜHA ÖÖ, VAIKNE ÖÖ

Tasa kellakõla sõuab

Õhtu tiivul kaugele,

Armas helin hinges paisub,

Ärkab üles lennule:

Püha öö, vaikne öö!

Keset tuba iluehtes

Sätendamas kuusepuu,

Kõrval seisab lapsukene,

Rõõmul laulab väike suu:

Püha öö, vaikne öö!

Kiireke siin hilju sündis

Süütu lapse südames -

Tasa üle taeva sõudsid

Rahuinglid, hõisates:

Püha öö, vaikne öö!

Rõõmus, mures elurada

Sammub ilmas inime,

Sammub, kuni inglid vastu

Jõuavad tal’ lauluga:

Rahu öö, vaikne öö…

Tasa kellahelin süuab

Õhtu tiivul kaugele,

Armas helin hinges paisub,

Ärkab jälle ülesse:

Püha öö, vaikne öö!

(1902)

VANA-AASTA ÕHTUL

Kuula, hing, kuula sa,

Aasta tund viimane sõuab -

Pidu kas pidama

Uude sind ühes ta nõuab?...

Mida siin kätkisse

Uuele aastale

Looja on paigutand -

Ei seda iialgi

Inime ometi

Ilmale kuulutand.

Ainult meil viimane tund

Tegusid äratab üles,

Kuidas neid viha või arm

Tekitas aegade süles. -

Kõigile lahkuja

Kuulutab üksinda,

Ühes mis uuele

Võtab, kas aitajaks

Lisab, kas lasuvaks

Koormaks ta rinnasse.-

Kuula, hing, kuula sa,

Aasta tund viimane sõuab…

Tööle kõik, külvama -

Kodumaa kuldane nõuab!

(1902)

NÜÜD KADUNUD KÕIK!

Katkenud on viimsed köited,

Rusuks langend lootused -

Tasa sõnu sosistas:

Nüüd kadund kõik!

Vilu varju vaibund, kadund

Minu sõber sätendav,

Sõber kaunis teise rinnal;

Mure jäänd mul’ mustendav -

Oh, kadund kõik!

Iial ei ta enam tule,

Ei saa tema rinnale -

Katkenud on viimsed köited,

Rusus lootus viimane -

Oh, kadund kõik!

Kurdan üksi! Kurbus, mure

raske üksinda -

Pisar vaesel vaigistajaks,

Mälestus tal sõbraksa…

Nüüd kadund kõik!

(1903)

KUI ÄRKAB…

Kui tasa, tasa öösel

Mets ärkab ülesse

Ja sahin kurblik sõuab,

Kui eksind lehtesse.

Kui lained tuule armus

Kõik virvet püüavad

Ning kaldarannal liivas

Nad naerul surevad, -

Siis nagu sahin olen

Ma eksind lehtesse,

Kui virvet otsiv laine,

Mis raugeb liivasse.

(1903)

MU ARM

Mu arm on kandle kõlinas -

On vaikne, tasane,

Kui igatsuses leekivas

Ning sõuab keeltesse.

Mu arm! Mu arm!

Ta veereb hilja vetele,

Kui lained ehateel

Kõik kanda poole mängule

On tasa hilja teel -

Mu arm! Mu arm!

Ta kiigub lillelehtedel

Ja õitel naeratab;

Ta liigub metsas oksadel

Ja öösel sätendab -

Mu arm! Mu arm!

See arm on ilu isamaal,

Kuis särab m e i e teel,

Kus Eesti mure, Eesti rõõm

Tal elustajaks veel…

See meie arm!

Mul’ kinkis teda karjamaa

Ja talutareke

Nii õhutas, et tulena

Jääb loitma südame -

Mu arm! Mu arm!

(1903)

KUI VIRMALISED VEHKLEVAD…

Kui virmalised vehklevad,

Öö raudne kumendab

Ja tähed taeval kiirgavad

Ning lumi sätendab,

Siis karastab me vägevaid,

Me poegi vaikseid, tugevaid

Me kaitsja Põhjavaim!

Ja õitseb tasa kodumaal

Öö suine, nõiduslik,

Ja valvab kõrgel kiirtemaal

Õrn Koit ja Hämarik -

Siis õnnistab me vägevaid,

Me poegi vaikseid, tugevaid

Me kaitsja Põhjavaim!

Vaim vabaneb, kui muredes

Meil selgib kindel tee,

Mis armastuses, vaikuses

Viib mehi sihile -

Sest kasvagu meil vägevaid,

Me poegi vaikseid, tugevaid…

Meil kaitsjaks Põhjavaim!

Me Kalevite kaunis kuld

Ei läinud kaduma:

Kui kindel vaim, kui vägev muld

Teeb mehi rikkaks ta -

Sest võrsugu veel vägevaid,

Meil poegi vaikseid, tugevaid -

Siin kaitsjaks Põhjavaim!

Siis tõusku maru, tõusku tuisk,

Las kõlkad lendavad -

Me vaiksetel on kindel käik,

On valgus, kodumaa!

Sest tehke tööd meil, vägevad,

Me mehed vaiksed, tugevad -

Meil kaitsjaks Põhjavaim!

(1903)

MAI

Puude lehtes liigub sahin

Vaikne, tasane -

Esimene arm käib hilju

Läbi looduse.

Päikse poole, kiirtemaale

Ihkab iga nupp:

Naerul sinilillekene,

Naerul kullerkupp.

Ilukeelil igatsedes

Paisub linnu rind;

Pehme väike pesakene,

Kuis ta kutsub sind…

Ja nii tasa õnnistades

Helin salaja

Käib kui pulmapidu ilu,

Lootus sonija.

Puude lehtes liigub sahin

Vaikne, tasane -

Esimene arm käib hilju

Läbi looduse.

(1903)

ME OTSIME…

Me otsime ja otsime,

Ei kohta kätte saa,

Kus hing jääb ilmas rahule,

Kus õige kodumaa.

Siin südant ilu, armastus

Küll tasa vaigistab,

Ja pehme, mahe unistus

Meil kodu valmistab;

Siin mõistus määrab mõndagi,

Võib õnnest kõnelda,

Siht kindel ilmas mõnelgi -

Ei töögi tuluta;

Kuid siiski otsib, igatseb

Hing tasa edasi -

Ei või küll enne vaikida,

Kui põrm on jällegi.

(1903)

NELIPÜHIKS

Kõrgel hõbekauguses

Kaljud seisavad,

Tasa pühas vaikuses

Üles näitavad -

Mägedel!

Sinna läbi orgude

Lendab igatsus.

Püha valgus hingele

On kord pärandus -

Mägedel!

Kui lööb jõud ju kaduma,

Vaev sind väsitab -

Nõrkend hinge, kannata,

Valgus karastab -

Mägedel!

(1903)

VANAD

Kesk kevade õitsevat ilu

Nad istuvad käsikäes

Ja nooruse kaugele maale

Viib õhtu neid rahu väes.

Neil juuksed kui sätendav lumi,

Mis riputand aastate käik,

Ja kipras koltunud näod -

Kui uni sääl ilu läik.

Mees jäänud kui võimu vare,

Mis igatseb puhkele,

Tal kaasas kui kasekene,

Kuldlehtedes sügise.

Neid armastus sidus ühte,

Töö ülendas, karastas,

Ja võimsate võsude ilus

Silm rüümul sätendas.

Mees võitles endises vaimus

Ja tasandas lootuse teed,

Et hiilgaks siin tõusev päike

Ja kohiseks kevade veed.

Ja kodus kui vaigistav palve

Eit armu väes valitses;

Ta istutas nooruse ilu

Ja niisutas silmavees.

Nüüd õitseme kevade ilus,

Mis ehitand n e n d e käed -

Hing viibib tähtede vallas,

Et kindlaks jääks n o o r u s e väed.

(1903)

VII ÄRA…

See lilleke kui veri,

Kui tuli punane -

Vii ära, hella neiu,

Vii ära kaugele.

Sa naerul ära paku -

Sul valu südames;

Ju nägin seda lille,

Mis sinu südames;

Ju tundis hingevaikus,

Kuis ilu ihkad sa,

Et igaveses sinas

Ka sinul kodumaa.

Sest lilleke kui veri,

Kui tuli punane -

Vii ära! pea rusub

Ta meidki põrmusse.

(1903)

VEEL NÄEN

Ma nägin nagu unes

Üht lille mägedel -

Ta siniläik mu hinges

Kui ilu kevadel.

Veel mälestuste udus

Lehk lendab südame,

Kui kutsuks lillekene

Mind siniõitele;

Veel liigub hinge põhjas

Õhk kõrgel helinal;

Ta viisi kordab kannel

Mul’ tasa kõlinal; -

Kas aga nagu unes

Mind saadab sihile? -

Ei tea! Süda toidab

Ju lille, mis punane.

(1903)

VÄIKE PAJU

Väike paju vaatab

Alla ojasse -

Lained tasa lauldes

Sõudvad kaugele.

Ei ta nende sõnu

Mõista seleta’,-

Kurblik sahin üksi

Küsib otsata.

Laintena mu rinnas

Hüüd ka heliseb -

Ei hing mõista sõnu -

Ainult igatseb.

(1903)

LAUL PÕLLULE

Kui olen viljaväljadel

Ma kodu kõndimas,

Kus särab kaste kõrredel,

Tuul tasa kiikumas,

Siis hüüan üle välja ma:

Su võim on siin, mu kodumaa!

Su võim on siin!

Siin Eesti mehel kindel käik,

Siin ehteid naisele,

Ning neiudele lilleläik,

Õrn muru lastele -

Sest üle välja hüüan ma:

Su ilu siin, mu isamaa!

Su ilu siin!

Ja puhubki siin põhjatuul -

Põld külvil lainetab,

Ning kolletavad lehed puul,

Külm lume riputab, -

Siis siiski võid veel hüüda sa:

Su lootus siin, mu kodumaa!

Su lootus siin!

(1903)

PÕLLUL

“Tõnu, eks me lähe välja

Nurme nõlvile vaatama,

Kas on rukis juba valmis,

Tõuvili hästi võrsund?”

“Lähme, pojukene, lähme,

Eks me vaata järele,

Kuidas sinu kätetööda

Jumal tänavu õnnistand.”

Nurmele sammuvad mehed.

Nooruse jõus üks õitseb,

Teine neist kännuna

Kipub juba kõdunema.

Rukis on valmis,

Päikese vägevas läikes

Hiilgab ta nurmel kui kuld.

Uhkesti lendab nooruse vaade

Üle lainetava vilja,

Üle tuleviku jõuvoogude,

Ning iseteadvalt peatub pilk

Vanaduse targal palgel,

Palgel, kus äranägemise rahu

Vaikib oma valguse kumas.

“Ei ma saa aru,

Kündsin ja äestasin,

Äestasin, kündsin,

Rohujuurtki ei jäänud

Minu nurmele -

Siiski lillesid, vaata,

Kõrrede vahel on palju

Sinisilmil siin vaatamas,

Lehtekõrvul kuulatamas -

Kes neid küll külvand siia?”

“Poeg,” sõnas vanake mõttes,

“Ilm külviks on loodud.

Kõik, mida teades või teadmata

Külvame, viibides ilmas,

Tärkab ja tõuseb

Kandma siin o m a vilja -

Lilled on rõõmuks ja iluks -

Rõõmuks me silmile,

Iluks me kodu ja põllule.

Umbrohi - seda nad pole

Põllule valvsale kündjale.

Umbrohtu

Saa ei külvata kurja käsi.

Lillesid külvab siin Jumal.

Kui rüümu tööst tunneb kündja

Ning mõtleb külvates:

Mullasse viskan terakesi,

Viskan tuleviku iluks,

Tõusva’ valguse toeks

Kodumaa kullasel väljal.

Eks sa mõtelnud nõnda! -

Poeg, mõtled sa nõnda,

Siis sa oled aitajaks,

Siis sa tõused toetajaks

Kõigele, mis püüab üles,

Üles, kuldse päikese poole,

Jumaliku ilu maale,

Meie kuldasel kodupinnal, -

Oled õige põllumees!”

(1903)

KUI SÕUAKS IGAVIK

Sääl päike raugend valguses

Läeb merre puhkele.

Õrn kuma kerkib lainetes,

Lööb kullas lõkkele -

Kui sõuaks igavik.

Paat liigub tasa rannale

Sääl üle merevee.

Ei jääda suuda laintele:

Ta arm on kodutee,

Kus ootab igavik.

Kõik on kui unes, mõtetes,

Leht langeb murule.

Mees vaikib tõevalguses

Ja vaatab merele,

Mis on kui - igavik.

(1903)

EI ME SUUTNUD

Temale on ainult teada,

Mis mu südames,

Minule, mis tema süda

Varjab leinates;

Ei me suutnud silda luua

Hingest hingesse -

Tuuled tulid, kõike viisid

Ilma laiale.

(1903)

KUI HÕBEKELLADE HELIN…

Kui hõbekellade helin

Käib hilju mu südame -

Ma otsin su läiki, Jumal,

Ja igatsen ülesse;

Kui hõbekellade helin -

Hing kuulatab, väriseb,

Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,

Täis vaimu, kord ligineb.

(1903)

LÄBI METSA…

Läbi metsa vaikus tume

Nagu ligineks,

Silmis tähte sära tasa

Nagu heliseks…

Värin veereb läbi keha,

Unenäod kohkuvad -

Igaviku kutsesõnad

Hinge veerevad.

(1903)

TA TAHTIS…

Ta tahtis ilma luua

Uut, toredat kõigile

Ja elu, olu põhjust

Siin tuua valgele;

Kuid tõde oli mullas:

Mees viidi puhkama -

Arm igavene üksi

Jäi järel leinama.

(1903)

UNENÄO TALU

Ta õmber valvab öö,

Paks, pime öö;

Ei hiilga ükski täht,

Ei ükski kiir

Siin kaitsvat piiri iial valgusta.

Ja püüad talusse

Sa vaiksesti,

Siis kõlab nagu laul,

Kui läbi kannelde

Käiks vaikne tuul,

Ning imehelin lendab südame. -

Sa tungid pimedusse

Ning oled üksinda.

Siin valvab öö,

Et pärale

Ei jõuaks ükski talusse,

Kus asub elu kuldne unenägu.

Siit jõuab pärale

Veel üksi see,

Kes igatsuses kodu poole

Lõi ise teed

Ning tungis läbi murekaljude