Читать книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno - Страница 2
ÜKSILDUSE MAA
Оглавление1896-1910
MA KUULAN
Mets vaikne ja vaga kuuvalgel,
Ma kõnnin sääl üksinda;
Lind lauluga uinunud öö algel…
Mu süda, mis ootad sa?
Ma kuulan ja ootan – ma kuulan,
Mis ilmutab mulle hiis;
Haab kahiseb tasaselt, kurvalt, –
Kuid ööbikul rõõmuviis…
VI 1896
LASNAMÄGI
Ma näha igatsesin –
Siis, kui veel karjane,
Sind, kõrge kaljuküngas,
Sind, leinakivike.
Ma tahtsin kiidulugu
Su tipul hõisata,
Ja karjasarvel panna
Kõik kaljud kajama.
Kui suureks sain, siis nägin
Sind, Linda nutupaik;
Su ümber laine laksus…
Ma olin vaik, – nii vaik!
31. VIII 1896
PALVE
Kui noorus veel ehtis mu kulmu,
Pikk tulevik virvendas ees,
Üks palve mu südant siis täitis,
Kees tulena tema sees.
Mind vaigistas palve, kui soontes
Rõõm kihutas kihama verd,
Ja siis, kui tõsine elu
Ajas kohama kurbuse merd.
Mu aastad on kadund kui udu,
Kuid palve mul südames veel,
Ei igavaks lähe ta sõnad,
Mul vaigistub süda ja meel.
Mu palves on otsata vägi
Ja lõpmata leegitsev loit;
Mu palve on tähtede paiste
Ja kuldaselt kumendav koit…
(1897)
UNELE
Uludes käib üle kesa
Kõle põhjatuul.
Pääsukene jätab pesa,
Laulu lõo huul.
Närtsib viimne lillekene
Viimse õiega,
Suikub sume suvekene
Leinalauluga.
Kõrgel, kõrgel luigehääled
Helisevad kaugele;
Kannavad mu igatsuse
Nagu ühes võõrsile.
[1897]
KUS LEIAN PUHKEPAIGA…
Kus leian puhkepaiga,
Küll kuldse koha ma,
Kus rahu rohke anne
Võiks hinge kosuta’?
Ma käisin ots’mas aasal
Nii õitsval, ilusal,
Ja kaunil ojakaldal
Nii vaiksel vulinal;
Mets vaigistas küll hinge,
Kuid tõusva mühaga
Sai täidetud mu süda,
Nii tume ihaga.
Küll kumas kuldsel helgil
Nii õrnalt öösel kuu,
Kuid kumendavail kiirtel
Käib kogu kahvatu;
Ma püüdsin pilve pinnal
Ja eha helgilla –
Kuid, häda, liiga kõrgel’
Vaim jõudnud lennulla!
Kus leian puhkepaiga,
Kus kuldne kohake,
Kus rahu rohke anne
Võiks hinge kosuta’!
IMELINE HELIN…
Imeline helin,
Mahe, kaebaja,
Õhtul metsapõues
Hakkab elama.
Tasa vaigistades
Üle isamaa
Nagu vaikne uni
Sõuab, heljub ta.
Imeline helin
Korra minule
Kõlas – kustumata
Jääb mu põuesse.
25.V 1898
ÕHTUL
Vaikib linnukene
Ühes tuulega,
Uinub lillekene
Kaste kaisussa.
Eha punastades
Ööle annab suud -
Mälestus ja vaikus,
Uinund metsapuud.
Igatsedes ainult
Minu lauluke
Nagu mälestus, kui vaikus
Sõuab kaugele.
27. V 1898
NAD LANGESID TASA, TASA…
Nad langesid tasa, tasa
Ja kohin värises;
Ei teadnud, ei teadnud ma seda,
Hing ainult igatses.
Ja haljendav muru kattis
End suise säraga;
Ma nägin ainult ta ilu,
Jöin lootma lapsena;
Jäin lootma neid koidukiiri,
Mis iga kätkisse
Kui terendus hilju saadab,
Ei jäta meid rahule. -
Veel praegu nad langevad tasa
Ja kohin väriseb,
Ja ainult sügise tunneb,
Mis hinges nüüd heliseb.
[1901]
NII TASA MÄNGISID LAINED…
Nii tasa mängisid lained
Ja sahin lehtedes
Käis hilju, nagu kannaks
Ta nuttu lennates;
Ja viimased ehakiired
Veel üle metsade
Kui jumalaga jättes
Tõid kulda laintele.
Ja kaugel udu tõusis,
Ilm kippus uinuma -
Hääl kauge ainult metsas
Veel kostis lauluna. -
Nii tasa mängisid lained,
Paat liikus edasi,
Kui tahaks ta hinge viia
Veel õnnele tagasi.
[1901]
SÜGISMÕTTED LIGINEVAD…
Tasa üle aasa kandis
Udu kergel tiivul tuul;
Viimane lilleke, tundes külma
Sala salvavat õhu hõlmas,
Nõrgutas värisedes pääd,
Kolletades murule. -
Otsas on väljade ilu,
Otsas aasade sära ja läik;
Võimsalt käib ainult kohin
Metsas sügaval kartmata.
Vägevasti hüüab ta paisudes,
Nagu teaks ta midagi paremat,
Midagi õndsamat
Kui võitlus.-
Sügisemõtted liginevad…
Kipub ka mul pää norgu,
Kipub raugema võitlus -
Kõike tumendav,
Kõike varjav udu
Vaimule oma tiivad laotab;
Siiski sügaval südames
Elab kui uus, kord jälle
Vanana ilmuv,
Vanas uuenev, õnnestav,
Võitlusest tulnud igavene,
Igavene muutmata elu,
Rajatud rusudele,
Mida süda veel vaimule ehk päästab
Ja edasi ehitada aitab -
Rahu, igavene rahu.
Oh, kunas, kunas!
Sügisemõtted liginevad!
[1902]
MA SALAVAIMU PÜÜAN ÄRATADA
Ma salavaimu püüan äratada,
Mis rinnas uinumas mul sügaval,
Mis katsub unenäos salamal
Mind oma õnneriiki äratada.
Küll sinna raske hingele on rada,
Kuid rahu meelitusel kaunimal,
Mis paradiisi läikel õndsamal
Mind kutsub - püüan hinge elustada.
Vaat’, löögil kõval kivil rinnal särab
Ju lausa süütav sädemete kari;
Nii raudsel püüdel, tähte võimul, väärab
Hing kütkendavat keha, kuni vari,
Mis vaimule siin vangitorni määrab,
Viib uue templi kerkiv kullahari.
[1902]
SÄÄL KÕRGEL…
Sääl kõrgel, kõrgel pilvis,
Kus kuldne koidu käik,
Kus pilvekeste kodu,
Kus tähte sära, läik;
Sääl varjul rada vaikne,
Sääl imeline tee…
Hing otsib ilmas, otsib -
Ei leia ülesse.
Koit kuldne hilju hüüab:
Sääl hiilgab iludus…
Pilv tasa sosisteleb:
Siin asub vabadus…
Ja iha tähte sära
Käib hinge tasane,
Kui kutsuks venda kodu,
Kes eksind võõrsile.
25.VII 1902
MU ÕNN
Mu õnn on vaikne sahin,
Mis liigub lehtedes;
On nagu virve, värin,
Mis elab lainetes;
On pilvekeste sära,
Kui üle taeva nad
Nii tasa ehakullal
Kõik koju sõuavad;
On õite unenägu,
Kuis ilmub lillele
Ta ainult kaste kaisus,
Nii armas, tasane…
On Põhja ööde ilu,
Kui talutuppa ta
Viib muinasjutu vaimu
Veel unenäona…
On koidukiirtes talu,
Kus valgus valitseb,
Kus Eesti süda tunneb,
Kuis ilu suudeleb
26.VII 1902
MIKS RUTTAD, VÄSIND RÄNDAJA?
Miks ruttad, väsind rändaja?
Miks nõnda rahuta?
Sääl kaugelgi ei oota sind,
Ei õitse õnnemaa.
Sääl kaugelgi on ohakaid
Ja okkaid radadel;
Küll säälgi saatus tabab sind,
Lööb haavu südamel’.
Sest puhka, väsind rändaja,
Ja ära rutta nii -
Küll õigel ajal jõuad sa
Kord kuni hauani…
28. VIII 1902
ÜKS VÄIKE RÕÕMUSÄDE…
Üks väike rõõmusäde
Kui kukub südame,
Siis mustad murevaimud
Kõik löövad kohkvele.
Sest säde salamahti
Võib suureks kasvada,
Võib vaikselt kustund küünlad
Kõik panna põlema.
Võib imet palju teha,
Võib hoopis ootmata
Kõik varjud ära võita
Ja paista päiksena.
*
Ühtainust rõõmusädet
Üht hiilgvat tähekest
Ei tohi hoolimata
Sa heita südamest.
29. VIII 1902
VALGE ÖÖ
Öö suine õhtu õhul
Lööb tasa lennule,
Ja ehakumal hellal
Ta sõuab ilmale.
Pool pimeduse peidus,
Pool vaiksel valgusel,
Nii heljub koduvainul,
Nii kumab põldudel, -
Nii armu, ilu kannab
Ta uinund külale,
Viib vilja hulka vooge
Kui laineid merele;
Loob vilja sahinasse
Ta sõnu helama:
Töö ühine ja valgus
Kõik võtab ülenda’...
Ja küla, nurme üle
Öö sõuab uduna,
Täis higi, jõudu, palvet,
Et kosuks kodumaa!
(1902)
KÜLVA!
Külva, hing! Külva sa
Ilu ning puhtuse vilja
Soojasti, armuga -
Kunagi pole see hilja!
Kuigi siin laiale
Ilmasse kaugele
Teri tuul a’ab,
Siiski nii mõnigi
Mullasse ometi
Sündsasse saab.
Oled, hing, väsind siis,
Külvates raugenud ilmas;
Magama mure sind viis,
Sära jäi tukkuma silmas…
Tea, sa kurbuses,
Leina ja mure sees
Elad siis veel
Hinges, kus aseme
Leidis ehk terake
Väike kord teel…
Külva, hing! Külva sa
Ilu ja puhtuse vilja
Soojasti, armuga -
Kunagi pole see hilja!
(1902)
PÜHA ÖÖ, VAIKNE ÖÖ
Tasa kellakõla sõuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas helin hinges paisub,
Ärkab üles lennule:
Püha öö, vaikne öö!
Keset tuba iluehtes
Sätendamas kuusepuu,
Kõrval seisab lapsukene,
Rõõmul laulab väike suu:
Püha öö, vaikne öö!
Kiireke siin hilju sündis
Süütu lapse südames -
Tasa üle taeva sõudsid
Rahuinglid, hõisates:
Püha öö, vaikne öö!
Rõõmus, mures elurada
Sammub ilmas inime,
Sammub, kuni inglid vastu
Jõuavad tal’ lauluga:
Rahu öö, vaikne öö…
Tasa kellahelin süuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas helin hinges paisub,
Ärkab jälle ülesse:
Püha öö, vaikne öö!
(1902)
VANA-AASTA ÕHTUL
Kuula, hing, kuula sa,
Aasta tund viimane sõuab -
Pidu kas pidama
Uude sind ühes ta nõuab?...
Mida siin kätkisse
Uuele aastale
Looja on paigutand -
Ei seda iialgi
Inime ometi
Ilmale kuulutand.
Ainult meil viimane tund
Tegusid äratab üles,
Kuidas neid viha või arm
Tekitas aegade süles. -
Kõigile lahkuja
Kuulutab üksinda,
Ühes mis uuele
Võtab, kas aitajaks
Lisab, kas lasuvaks
Koormaks ta rinnasse.-
Kuula, hing, kuula sa,
Aasta tund viimane sõuab…
Tööle kõik, külvama -
Kodumaa kuldane nõuab!
(1902)
NÜÜD KADUNUD KÕIK!
Katkenud on viimsed köited,
Rusuks langend lootused -
Tasa sõnu sosistas:
Nüüd kadund kõik!
Vilu varju vaibund, kadund
Minu sõber sätendav,
Sõber kaunis teise rinnal;
Mure jäänd mul’ mustendav -
Oh, kadund kõik!
Iial ei ta enam tule,
Ei saa tema rinnale -
Katkenud on viimsed köited,
Rusus lootus viimane -
Oh, kadund kõik!
Kurdan üksi! Kurbus, mure
raske üksinda -
Pisar vaesel vaigistajaks,
Mälestus tal sõbraksa…
Nüüd kadund kõik!
(1903)
KUI ÄRKAB…
Kui tasa, tasa öösel
Mets ärkab ülesse
Ja sahin kurblik sõuab,
Kui eksind lehtesse.
Kui lained tuule armus
Kõik virvet püüavad
Ning kaldarannal liivas
Nad naerul surevad, -
Siis nagu sahin olen
Ma eksind lehtesse,
Kui virvet otsiv laine,
Mis raugeb liivasse.
(1903)
MU ARM
Mu arm on kandle kõlinas -
On vaikne, tasane,
Kui igatsuses leekivas
Ning sõuab keeltesse.
Mu arm! Mu arm!
Ta veereb hilja vetele,
Kui lained ehateel
Kõik kanda poole mängule
On tasa hilja teel -
Mu arm! Mu arm!
Ta kiigub lillelehtedel
Ja õitel naeratab;
Ta liigub metsas oksadel
Ja öösel sätendab -
Mu arm! Mu arm!
See arm on ilu isamaal,
Kuis särab m e i e teel,
Kus Eesti mure, Eesti rõõm
Tal elustajaks veel…
See meie arm!
Mul’ kinkis teda karjamaa
Ja talutareke
Nii õhutas, et tulena
Jääb loitma südame -
Mu arm! Mu arm!
(1903)
KUI VIRMALISED VEHKLEVAD…
Kui virmalised vehklevad,
Öö raudne kumendab
Ja tähed taeval kiirgavad
Ning lumi sätendab,
Siis karastab me vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid
Me kaitsja Põhjavaim!
Ja õitseb tasa kodumaal
Öö suine, nõiduslik,
Ja valvab kõrgel kiirtemaal
Õrn Koit ja Hämarik -
Siis õnnistab me vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid
Me kaitsja Põhjavaim!
Vaim vabaneb, kui muredes
Meil selgib kindel tee,
Mis armastuses, vaikuses
Viib mehi sihile -
Sest kasvagu meil vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid…
Meil kaitsjaks Põhjavaim!
Me Kalevite kaunis kuld
Ei läinud kaduma:
Kui kindel vaim, kui vägev muld
Teeb mehi rikkaks ta -
Sest võrsugu veel vägevaid,
Meil poegi vaikseid, tugevaid -
Siin kaitsjaks Põhjavaim!
Siis tõusku maru, tõusku tuisk,
Las kõlkad lendavad -
Me vaiksetel on kindel käik,
On valgus, kodumaa!
Sest tehke tööd meil, vägevad,
Me mehed vaiksed, tugevad -
Meil kaitsjaks Põhjavaim!
(1903)
MAI
Puude lehtes liigub sahin
Vaikne, tasane -
Esimene arm käib hilju
Läbi looduse.
Päikse poole, kiirtemaale
Ihkab iga nupp:
Naerul sinilillekene,
Naerul kullerkupp.
Ilukeelil igatsedes
Paisub linnu rind;
Pehme väike pesakene,
Kuis ta kutsub sind…
Ja nii tasa õnnistades
Helin salaja
Käib kui pulmapidu ilu,
Lootus sonija.
Puude lehtes liigub sahin
Vaikne, tasane -
Esimene arm käib hilju
Läbi looduse.
(1903)
ME OTSIME…
Me otsime ja otsime,
Ei kohta kätte saa,
Kus hing jääb ilmas rahule,
Kus õige kodumaa.
Siin südant ilu, armastus
Küll tasa vaigistab,
Ja pehme, mahe unistus
Meil kodu valmistab;
Siin mõistus määrab mõndagi,
Võib õnnest kõnelda,
Siht kindel ilmas mõnelgi -
Ei töögi tuluta;
Kuid siiski otsib, igatseb
Hing tasa edasi -
Ei või küll enne vaikida,
Kui põrm on jällegi.
(1903)
NELIPÜHIKS
Kõrgel hõbekauguses
Kaljud seisavad,
Tasa pühas vaikuses
Üles näitavad -
Mägedel!
Sinna läbi orgude
Lendab igatsus.
Püha valgus hingele
On kord pärandus -
Mägedel!
Kui lööb jõud ju kaduma,
Vaev sind väsitab -
Nõrkend hinge, kannata,
Valgus karastab -
Mägedel!
(1903)
VANAD
Kesk kevade õitsevat ilu
Nad istuvad käsikäes
Ja nooruse kaugele maale
Viib õhtu neid rahu väes.
Neil juuksed kui sätendav lumi,
Mis riputand aastate käik,
Ja kipras koltunud näod -
Kui uni sääl ilu läik.
Mees jäänud kui võimu vare,
Mis igatseb puhkele,
Tal kaasas kui kasekene,
Kuldlehtedes sügise.
Neid armastus sidus ühte,
Töö ülendas, karastas,
Ja võimsate võsude ilus
Silm rüümul sätendas.
Mees võitles endises vaimus
Ja tasandas lootuse teed,
Et hiilgaks siin tõusev päike
Ja kohiseks kevade veed.
Ja kodus kui vaigistav palve
Eit armu väes valitses;
Ta istutas nooruse ilu
Ja niisutas silmavees.
Nüüd õitseme kevade ilus,
Mis ehitand n e n d e käed -
Hing viibib tähtede vallas,
Et kindlaks jääks n o o r u s e väed.
(1903)
VII ÄRA…
See lilleke kui veri,
Kui tuli punane -
Vii ära, hella neiu,
Vii ära kaugele.
Sa naerul ära paku -
Sul valu südames;
Ju nägin seda lille,
Mis sinu südames;
Ju tundis hingevaikus,
Kuis ilu ihkad sa,
Et igaveses sinas
Ka sinul kodumaa.
Sest lilleke kui veri,
Kui tuli punane -
Vii ära! pea rusub
Ta meidki põrmusse.
(1903)
VEEL NÄEN
Ma nägin nagu unes
Üht lille mägedel -
Ta siniläik mu hinges
Kui ilu kevadel.
Veel mälestuste udus
Lehk lendab südame,
Kui kutsuks lillekene
Mind siniõitele;
Veel liigub hinge põhjas
Õhk kõrgel helinal;
Ta viisi kordab kannel
Mul’ tasa kõlinal; -
Kas aga nagu unes
Mind saadab sihile? -
Ei tea! Süda toidab
Ju lille, mis punane.
(1903)
VÄIKE PAJU
Väike paju vaatab
Alla ojasse -
Lained tasa lauldes
Sõudvad kaugele.
Ei ta nende sõnu
Mõista seleta’,-
Kurblik sahin üksi
Küsib otsata.
Laintena mu rinnas
Hüüd ka heliseb -
Ei hing mõista sõnu -
Ainult igatseb.
(1903)
LAUL PÕLLULE
Kui olen viljaväljadel
Ma kodu kõndimas,
Kus särab kaste kõrredel,
Tuul tasa kiikumas,
Siis hüüan üle välja ma:
Su võim on siin, mu kodumaa!
Su võim on siin!
Siin Eesti mehel kindel käik,
Siin ehteid naisele,
Ning neiudele lilleläik,
Õrn muru lastele -
Sest üle välja hüüan ma:
Su ilu siin, mu isamaa!
Su ilu siin!
Ja puhubki siin põhjatuul -
Põld külvil lainetab,
Ning kolletavad lehed puul,
Külm lume riputab, -
Siis siiski võid veel hüüda sa:
Su lootus siin, mu kodumaa!
Su lootus siin!
(1903)
PÕLLUL
“Tõnu, eks me lähe välja
Nurme nõlvile vaatama,
Kas on rukis juba valmis,
Tõuvili hästi võrsund?”
“Lähme, pojukene, lähme,
Eks me vaata järele,
Kuidas sinu kätetööda
Jumal tänavu õnnistand.”
Nurmele sammuvad mehed.
Nooruse jõus üks õitseb,
Teine neist kännuna
Kipub juba kõdunema.
Rukis on valmis,
Päikese vägevas läikes
Hiilgab ta nurmel kui kuld.
Uhkesti lendab nooruse vaade
Üle lainetava vilja,
Üle tuleviku jõuvoogude,
Ning iseteadvalt peatub pilk
Vanaduse targal palgel,
Palgel, kus äranägemise rahu
Vaikib oma valguse kumas.
“Ei ma saa aru,
Kündsin ja äestasin,
Äestasin, kündsin,
Rohujuurtki ei jäänud
Minu nurmele -
Siiski lillesid, vaata,
Kõrrede vahel on palju
Sinisilmil siin vaatamas,
Lehtekõrvul kuulatamas -
Kes neid küll külvand siia?”
“Poeg,” sõnas vanake mõttes,
“Ilm külviks on loodud.
Kõik, mida teades või teadmata
Külvame, viibides ilmas,
Tärkab ja tõuseb
Kandma siin o m a vilja -
Lilled on rõõmuks ja iluks -
Rõõmuks me silmile,
Iluks me kodu ja põllule.
Umbrohi - seda nad pole
Põllule valvsale kündjale.
Umbrohtu
Saa ei külvata kurja käsi.
Lillesid külvab siin Jumal.
Kui rüümu tööst tunneb kündja
Ning mõtleb külvates:
Mullasse viskan terakesi,
Viskan tuleviku iluks,
Tõusva’ valguse toeks
Kodumaa kullasel väljal.
Eks sa mõtelnud nõnda! -
Poeg, mõtled sa nõnda,
Siis sa oled aitajaks,
Siis sa tõused toetajaks
Kõigele, mis püüab üles,
Üles, kuldse päikese poole,
Jumaliku ilu maale,
Meie kuldasel kodupinnal, -
Oled õige põllumees!”
(1903)
KUI SÕUAKS IGAVIK
Sääl päike raugend valguses
Läeb merre puhkele.
Õrn kuma kerkib lainetes,
Lööb kullas lõkkele -
Kui sõuaks igavik.
Paat liigub tasa rannale
Sääl üle merevee.
Ei jääda suuda laintele:
Ta arm on kodutee,
Kus ootab igavik.
Kõik on kui unes, mõtetes,
Leht langeb murule.
Mees vaikib tõevalguses
Ja vaatab merele,
Mis on kui - igavik.
(1903)
EI ME SUUTNUD
Temale on ainult teada,
Mis mu südames,
Minule, mis tema süda
Varjab leinates;
Ei me suutnud silda luua
Hingest hingesse -
Tuuled tulid, kõike viisid
Ilma laiale.
(1903)
KUI HÕBEKELLADE HELIN…
Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame -
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse;
Kui hõbekellade helin -
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.
(1903)
LÄBI METSA…
Läbi metsa vaikus tume
Nagu ligineks,
Silmis tähte sära tasa
Nagu heliseks…
Värin veereb läbi keha,
Unenäod kohkuvad -
Igaviku kutsesõnad
Hinge veerevad.
(1903)
TA TAHTIS…
Ta tahtis ilma luua
Uut, toredat kõigile
Ja elu, olu põhjust
Siin tuua valgele;
Kuid tõde oli mullas:
Mees viidi puhkama -
Arm igavene üksi
Jäi järel leinama.
(1903)
UNENÄO TALU
Ta õmber valvab öö,
Paks, pime öö;
Ei hiilga ükski täht,
Ei ükski kiir
Siin kaitsvat piiri iial valgusta.
Ja püüad talusse
Sa vaiksesti,
Siis kõlab nagu laul,
Kui läbi kannelde
Käiks vaikne tuul,
Ning imehelin lendab südame. -
Sa tungid pimedusse
Ning oled üksinda.
Siin valvab öö,
Et pärale
Ei jõuaks ükski talusse,
Kus asub elu kuldne unenägu.
Siit jõuab pärale
Veel üksi see,
Kes igatsuses kodu poole
Lõi ise teed
Ning tungis läbi murekaljude