Читать книгу Uued luuletused - Ernst Enno - Страница 6

Oder. Siis unustame muret, unustame waewaning odratules karastame werd!Sa kanna, püha waimustus, me elu laewaEt näeme waimus oma uhket merd,Me tulewiku põldu. Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole:Kes ial unustab meil oma hinge tuld,See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole,Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld,Me tulewiku walgus. Me pühitseme odratules oma rammu,Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud,Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,Kus täis ei saanud meitest rööwli haud, —Me pühitseme elu. Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud:Üks tund wõib aastas meri kihada!Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud,Töö olgu ülenduseks meile üksinda.Töö, wabaduse mõrsja. Sest unustame muret, unustame waewaNing odratules karastame werd,Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa,Et näeme waimus oma uhket merdMe tulewiku põldu.