Читать книгу Tellis - Ernst Miil - Страница 7

Tegelased:

RIHO – toimetaja

ERIK – uus tegevjuht

VIRJE – Riho kolleeg ja sõber

MEES – teadlane

AKSEL – professionaal

ANGELIKA – sekretär

KÜLALINE

HÄÄLED ja HELISTAJAD

Raadiosageduste helid. Kahinad. Kruttimine, eri valjused.

I STSEEN

ERIK: Kas sa kuulad mind?

RIHO: Jaa.

ERIK: Sa olid ära kusagil?

RIHO: Kus?

ERIK: Ma ei tea, kus. Kus sa olid?

RIHO: Siinsamas.

ERIK: Siin sind küll ei olnud.

RIHO: Sa ise olid ka ju ära.

ERIK: Mina olin jah… Ameerikas, aga sina olid… ära. Ära ole… niimoodi. Muidu tekib tunne, nagu keegi ei kuulaks. Nagu seinaga räägiks.

Vaikus.

RIHO: Hästi.

ERIK: Hea küll. Jääb siis sama summa? Nagu siiani. Eks?

RIHO: Ei tea… Ma olen… kui ma tulin, paar kuud tagasi, ma sain aru, et mõne kuu pärast, siis… on tõus.

ERIK: Ma täpselt ei tea, mida sulle lubati. Mina tulin täna. Ja vanad lubadused enam ei kehti. Teie töö on nagu entusiasmist ka mingis mõttes. Me kõik teeme seda siin armastusest. Armastame. Kui me seda raha pärast teeks, siis me ei töötaks keegi siin.

RIHO: Nojah, aga ega ta päris hobi ka ei ole.

ERIK: Kui palju sina siis ette kujutad?

RIHO: Ma ei tea.

ERIK: Kuidas sa ei tea?

RIHO: Ma võin kujutada ju ette ma ei tea mida.

ERIK: Mingi ettekujutuse võiksid anda.

RIHO: Ma tõesti ei tea.

ERIK: Ma ei saa hakata esimesel päeval kohe järeleandmisi tegema. Inimlikud tunded tuleb jätta tagaplaanile. See on töö. Saad aru. Eraelus me võime olla sõbrad. Aga praegu olen ma su ülemus.

RIHO: Ma ei tea, kas me enam oleme sõbrad. Kunagi ammu olime.

ERIK: Sellest on sada aastat. Ma ei ole enam sama inimene, kes siis.

RIHO: Ma näen.

ERIK: Näha pole siin midagi. Hästi, jääb siis nii, nagu ma ütlesin.

RIHO: Jah. Eks jah. Hästi… Ma siis lähen. Kõik on haiged, mul paluti hommikul asendada. Mina seda rahalist seisu ei tea… Eks maksa nii palju, kui sa saad.

ERIK: Mine-mine, pärast räägime. Kõik on haiged jah. Viirus. Varsti on kõik nakatunud… Forss mažoor.

Kõlab kõll: „Forss Minoor”.

II STSEEN

Äratuskell, sammud, hambahari, veesolin. Kohvitegemine. Uksepauk. Auto käivitamine. Sõit. Uksest tulek. Istumine ratastega tooli. Vaikus. Jope seljast võtmine ja kerge hingeldamine.

RIHO: Kõigepealt vabandust, et ma hilinesin. Ma jäin mõned minutid hiljaks. Tere. Ma püüan siis ka nagu need DJ-d. Kell on saanud… kuus kuuskümmend… ja te kuulate raadiot. Kes veel ei teadnud. Mõni arvas võib-olla, et vaatab telerit. Mina olen tavaline toimetaja… hetkel olen erandkorras otse-eetris… Nimi on mul Riho (naerab)… Midagi rõõmustavat mul teile öelda ei ole. Ma tõusin kell 5 öösel. Elan linnast väljas. Aga ma omalt poolt püüan olla… nii reibas, kui ma kõige selle juures suudan… ja ärge pange tähele… või… et… Mida te siis ühelt Riholt ikka nii väga tahate. Kutsuge mind lihtsalt Raadio Rihoks.

Vaikus.

RIHO: Mm… nojah… Ma lasen teile ühe laulu… mängin ette… See on kurb laul… praegu on pealegi vara rõõmustada, kell on vähe… ma leian, et kõik elu hommikud ei pea hakkama valereipusega… see… Palun väga. Siit see tuleb… Ei tule ka… error… Kui teid huvitab, siis see on piraat-cd pealt. Salaja kopeeritud. (naerab) Valetasin. Aga isegi, kui poleks valetanud… Kiilus kinni. See makk ei mängi seda plaati. Piraat või mitte.

Makisahtli avamise-sulgemise helid ja/või arvuti restart.

RIHO: Kuidas, kurat, see masin siin… töötab… Mis tal on siis? Vabandust vandumise pärast. Ma ei tea, kas te kuulate ka, mis ma räägin. Kallis kuulaja, kus sa oled? Ärka üles… Kell on palju. Sa magasid sisse… selle asemel et kuulata, sa magad… tõuse üles… kuuled, helista mulle. Või tegelikult, ära helista. Helistame hiljem. Ma olen teiega aus, te olete alles poolunes, ei sobi teile valetada… kell ei ole palju… kell on vähe, magage edasi… Kõige jubedam, kui inimesele hommikul valetatakse… Ta on õrnas faasis ja juba ma valetan talle… Ilm on ilus… sul on täna palgatõus… sinu laps õpib viitele… ma ei hakka sulle valetama… pea mul endal tuikab ja… võib-olla poole tunni pärast suudan, praegu on liiga vara… Tunni aja pärast. Siis ärkad imelisse maailma, kus… kuum kohv aurab juba köögilaual. Praegu aga pead ärkama reaalsusse. Väljas on pime. Sajab mingit lörtsi. Ja nii edasi. Tunni aja pärast seda kõike ei ole. Poed tehakse lahti. Saab hakata… ostma ja tellima. Ma pidin teile lehti ette lugema, aga siin ei ole midagi huvitavat… tõesti ei ole… ühtki sellist uudist, millega teist inimest tülitada…

Ajalehtede sirvimine, paberikrabin.

III STSEEN

Sekretär tuleb stuudiosse.

ANGELIKA: Mida sa teed?

RIHO: Tööd. Saadet.

ANGELIKA: Miks sa kuus kuuskümmend ütlesid?

RIHO: Ma ei öelnud. Ütlesin või?

ANGELIKA: Ütlesid.

RIHO: Aga sa oled ju selle raadiojaama sekretär, mitte omanik. Ma ei saa aru praegu.

ANGELIKA: Kell on seitse, mitte kuus kuuskümmend. Mida sa originaalitsed siin? Mis piraatplaat? Inimene jäi haigeks, sina pidid asendama, lugude nimesid ette lugema ja kella ütlema. Mida sa liialdad?

RIHO: Kõigil on kellad niigi kodus seina peal…

ANGELIKA: Ma räägin sulle… see on hommikuprogramm, meie kuulaja on harjunud…

RIHO: Äkki sa räägid otse-eetrisse, et siis kuulaja teab ka, millega ta on harjunud. Oota, ma panen sind eetrisse… üks hetk…

ANGELIKA: Ei pane, ma ei taha.

RIHO: Nii. Kallis raadiokuulaja, ma usun, et miski ei ärata sind paremini, kui meie dialoog selle raadiojaama sekretäriga… Noh, räägi, Angelika. Ole lahke, sa oled otse-eetris… Kui vana te olete, Angelika?

ANGELIKA (poolihääli): Ma ei ütle sulle ühtki sõna…

RIHO: Ma kuulan sind.

ANGELIKA: Sa ei kuula ju mind.

RIHO: Kuulan.

ANGELIKA (poolihääli): Ma ju ütlesin, kuidas ja mida on vaja teha. Ainult kella on vaja öelda, muud midagi.

RIHO: Kell on praegu… seitse minutit seitse läbi.

ANGELIKA: Kella on vaja teada täis- või veerandtundidel.

RIHO: Miks sul kella täis- või veerandtundidel teada on vaja?

ANGELIKA: Pane eeter kinni, kuuled… need ei ole selle raadiojaama ametlikud seisukohad. Tere hommikust kõigile!

RIHO: Te kuulsite selle raadiojaama mitteametlikke seisukohti.

ANGELIKA: Tõmba see heebel alla, palun.

Lahkub. Uksepauk.

RIHO: Nonii, nüüd olete üleval… ma soovin teile ilusamat hommikut kui mu enda oma. Kuulame muusikat.

Kõlab reibas saatekõll. Seejärel muusika. Kunagine Helmut Aniko laul „Hei” või Tõnis Mägi esituses „Verelilled” näiteks.

IV STSEEN

Ruumis, kus väga ei kaja. Stuudios vms.

ERIK (vaikselt): Nii, Angelika, ma kuulan sind. Räägi edasi.

ANGELIKA: Kell oli seitse, ta ütles kuus kuuskümmend… aga kell oli seitse.

ERIK: Aitäh sulle, Angelika, kui sa midagi sarnast veel kuuled, anna mulle teada, eks?

V STSEEN

Koosolekusaal. Sagin. Pobin. Teretused… „Tere hommikust” ja „Vabandust, et hilinesin…” jne. Riho ja Virje sosistavad enne koosoleku algust.

VIRJE: Ära tule nii lähedale, mul on viirus.

RIHO: Mis viirus sul on?

VIRJE: Mis sul täna juhtus hommikul?

RIHO: Midagi.

VIRJE: Inimesed maja peal räägivad. Et sa olid…

RIHO: Angelika… niisama… muretseb.

VIRJE: Mis sa tegid siis…?

Tuleb Erik ja pöördub kõigi poole.

ERIK: Nii, tere kõigile ja tere, Angelika… räägi meile, mis teil hommikul täpselt siis oli.

ANGELIKA: Ma juba rääkisin.

Virje itsitab tasakesi.

ERIK: Riho, mis sul seal eetris juhtus hommikul? Miks kuus kuuskümmend?

RIHO: Ma ei tunne kella hästi. Angelika oli nii lahke ja õpetas.

Virje itsitab tasakesi.

ERIK: See ei ole korrektne kellaaeg. Kanali mainele ei mõju see hästi. Muide, mina olen selle kanali uus juht. Aga seda kõike te ilmselt teate niigi. Kell on kümme läbi juba, kas kõik on kohal?

Kostab mõminat, et „kohe tulevad”.

ERIK: Kas sa meelega ütlesid kella valesti?

RIHO: Mis mõttes?

ERIK: Tänasest öeldakse meie kanalis kella täpselt. Ja enam me sel teemal ei peatu.

Toolide tõmbamine mööda põrandat. Sosistamine esiplaanil.

VIRJE (sosinal): Küll on… ilusa häälega mees, sisendusjõuline ja mahlane bariton…

RIHO (sosinal): Me käisime algkoolis koos. Olime tuttavad… Aga nüüd pole kaua näinud… ei oska käituda… pikk paus.

ERIK (kõigile): Mina olen meediataustaga inimene, õppisin Ühendriikides, Ohios… mõnda aega… Enne seda BBC ja CBS… Rukkimets, Erik. Erik Rukkimets on mu nimi. Mitte just tundmatu nimi. Raadiomaastikul. Sõbrad kutsuvad mind Gringoks. Nii et kui keegi tahab sõber olla, siis teab, kuidas pöörduda…

VIRJE (sosinal): … kust sellised ilusa häälega mehed tulevad…

RIHO (sosinal): Ta tuleb Ohiost. Kuulsid ise.

ERIK (kõigile): … me võtame kasutusele sama formaadi, mis teistelgi jaamadel… raadiojaama omanikud palusid mul reformida… Päeva lõikes… Kõigepealt kellaaeg, uudised, siis hitt, kellaaeg, reklaam ja kohe hitt otsa… siis üks igihaljas evergreen… kellaaeg, siis täiesti uus hitt. Ja jälle kell… Varsti harjute ära. Kordan. Kell, hitt, siis uus hitt, siis igihaljas, kell, siis hitt, kõll, kell, kõll, hitt, kõll, kell… uus hitt ja nii edasi. Reklaam, uudised, kellaaeg. Kõllid. Midagi väga keerulist ei ole. Autorisaadete osakaal väheneb. Kell on peamine.

RIHO: Vabandage, mis kell on?

ERIK: Kümme kümme… mis siis?

RIHO: Ei midagi.

ERIK: Pead minema kuhugi?

RIHO: Ei pea. Veel ei pea.

ERIK: Miks siis kella vaja on?

RIHO: Niisama. Varsti peab minema.

ERIK: Me kõik peame varsti minema. Nii. Kõik me teame, et see on tapeet… aga suhtumine olgu sellegipoolest reibas. Täna hommikul ma kuulasin meie kanalit… siin on mõned nüansid… ja-jah, ma kuulasin sind… kulla Riho. Kuula nüüd. Nimede ja esitajate hääldust pead lihvima. Mitte Dzo. Vaid Dzõu. See on üks näide. Või Brjuce. Sul oli Bruus. Seda kellaaja kohta ma ei kuulnud kahjuks, millest Angelika rääkis, aga… Ma ütlen seda sulle kui sõber… Sul valgub see asi laiali, ära sõnasta nii palju… sa oled praegu väga paljusõnaline… ja pudi on ka palju. Pausid on pikad. Katsu kiiremini mõelda. Ja kell täpseks.

RIHO: Kas seda peab siin avalikult arutama?

ERIK: Me oleme ju kõik sõbrad, üks suur pere. See jääb siia seinte vahele.

RIHO: Ma ei ole märganud, et siin seinte vahel midagi väga püsiks…

ERIK: Ma hoiatan, et kui sa hakkad teravusi loopima, siis ma oskan ise ka väga terav olla. Üliterav.

Riho tõuseb. Sammud.

ERIK: Kus sa lähed nüüd?

RIHO: Lähen teen ühe intervjuu, mis mul paluti teha.

ERIK: Kellega?

RIHO: Ühe sellega, mulle helistati uudistest ja paluti asendada… inimene jäi haigeks.

ERIK: Selge, mine tee see asi ära. Praegu on kõik haiged. Kõigil on viirus. Forss mažoor.

Raadiojaama reibas kõll.

VI STSEEN

Sammud koridoris. Koridor kajab. Heli on üsna kõikuva kvaliteedi ning valjusega.

RIHO: Tere!

MEES: Tere!

RIHO: Teie oletegi?

MEES: Jah. Mul paluti, et annaksin intervjuu.

RIHO: Mul paluti, et ma teeksin intervjuu.

MEES: Väga hea.

RIHO: Mis teemal me teeme?

MEES: Kas teile ei räägitud?

RIHO: Ei, miks ei räägitud, aga rääkige ise ka. Korra üle. Ma panen siin maki käima… ja nivood paika. Et siis öelge oma nimi ja… teema. Öelge midagi…

MEES: Mida?

RIHO: No rääkige tänasest teemast… või ilmast, siis ma kuulen, kui kaugele mikrofon panna.

MEES: Ilm on ilus. Või mis ilus ta on.

RIHO: Ja veel?

MEES: Pilves, tuuline. Sajab lörtsi. Mida veel?

RIHO: Väga hea. Väga lähedale ei pea mikrofonile tulema. See on paras.

MEES: Äkki läheme kuskile stuudiosse, siin koridoris kajab ju.

RIHO: Ei ole viga. Stuudiod on kinni. Ongi teistmoodi kui tavaliselt.

MEES: Mis me istumegi siin aknalaual siis…?

Uksekriiksatus. Keegi pistab pea stuudiost välja.

KEEGI NAINE: Tasa! Meil on otse-eeter – saade käib. Ma palun vaikust. Eks!?

MEES: Vabandust! Me teeme intervjuud.

KEEGI NAINE: Tasem-tasem. Eks!?

Uksepauk.

RIHO: Teeme siis hästi vaikselt.

MEES: Kas siis tõesti ühtki vaba stuudiot ei ole?

RIHO: Praegu momendil ei ole. Nii, alustame… Panen käima.

MEES: Kuulge, teate… stopp… nii ei saa päris… mis te teete nalja?

RIHO: Ei tee… kui me midagi valesti ütleme, siis selle saab pärast välja lõigata.

MEES: Ma ei suuda, andke andeks, ma tõesti ei suuda… iga kord, kui ma meediaga kokku puutun, siis… kõik oleksid nagu haiged… nagu mingi viirus. See on lihtsalt väljakannatamatu… Mis teil viga on?

RIHO: Mis meil viga on?

MEES: Jah, mis teil viga on? Kuulge… tõesti! Aitab! … Ma iga kord luban endale, et see on viimane intervjuu, ja kunagi ma ei pea oma lubadust… iga kord on pärast nii piinlik. Mina ei öelnud nii, mina ei mõtle nii… Kõik oma intervjuud ja artiklid ma pean ise ümber kirjutama… Ma niigi ei salli ajakirjanikke. Mitte et mul teie vastu konkreetselt… aga siiski, teie vastu ka… tähendab… Ja siis te tulete siin narrima mind. Mõnitate mind või? Ei tea, kes ma olen või?

RIHO: Tean küll. Ja ma ei narri teid.

MEES: Midagi te ei tea. Ma olen akadeemik. Ja teate, kes teie olete?

RIHO: Ei tea.

MEES: Teie olete… olete… ma ei teagi, mida teie kohta öelda… kes te selline olete üldse?

RIHO: Mul paluti intervjuu teha. Ma olen Riho.

MEES: Kas teile öeldi, mis teema tänasel intervjuul pidi olema?

RIHO: Ei öeldud. Ja ma ei hakka oletama ka. Inimene, kes teiega pidi intervjuu tegema… jäi haigeks… ta helistas, aga kõne katkes ära… poole lause pealt, aku sai tühjaks… ta ei jõudnud midagi öelda. Ilmselt ootab uudistetoimetus lihtsalt teie kommentaari, aga kui päris aus olla… siis…

MEES: Ja teie? Mis teie siis… arvate, et me teeme siin nalja… räägime minu eraelust? Ah? Me pidime täna rääkima teaduse ja eetika, robotite ja inimeste vahekorrast, praegu on terav arutelu ühiskonnas, kas robotil on olemas õigused, võib-olla olete märganud… et kust jookseb piir…

RIHO: Olen… Rääkige-rääkige, ma panen maki tööle.

MEES: Kas te ei kuula mind? Ei kuule? Ma ei suuda teile ühtki sõna rääkida, kulla inimene. Te olete piiri ületanud. Igasuguse piiri.

Vabandage, mul on paha olla.

RIHO: Mul on ka ju paha olla. Ma palun vabandust, aga ma ei teadnud tänast teemat. Mis ma pean siis tegema? Maa alla vajuma? Ma palun vabandust ja mul on väga piinlik.

MEES: Ma ei võta teie vabandusi vastu.

RIHO: Aga saage aru, ma ei ole süüdi. Olgu robotid või olgu inimesed. Kas te soovite klaasi vett juua?