Читать книгу Nõiad ja hiiglased. Iiri muinasjutte - Eva Luts - Страница 5

Iirimaal oli kunagi kuningas, kellel oli kolm tütart, kes olid väga ilusad printsessid. Ja ühel päeval jalutasid nad koos isaga õues ning kuningas hakkas nendega naljatlema ning küsis, kellega nad tahaksid abielluda. „Mina abiellun Ulsteri kuningaga,” ütles üks. „Ja mina Munsteri kuningaga,” ütles teine. „Ja mina,” ütles noorim, „abiellun vaid Norra Pruuni Karuga.” Sest tema hoidja rääkis talle ikka lugusid selle hüüdnimega võlutud printsist ja ta oli teda armastama hakanud, seepärast tuli tema nimi talle esimesena huultele, sest selsamal öölgi oli ta temast unistanud. Noh, üks naeris ja teine naeris ja nad heitsid printsessi üle nalja terve ülejäänud õhtu. Kuid järgmisel ööl ärkas ta unest suures saalis, mida valgustasid tuhanded lambid, kõige kaunimad vaibad olid põrandal ja seinad olid kaetud kuld- ja hõberiietega ja saal oli täis uhket rahvast ja kõige ilusam prints, keda ta oli unes näinud, oli samuti seal, ning juba hetke pärast oli ta ühel põlvel tema ees ja ütles talle, kui väga ta teda armastab, ja palus tal olla tema kuningannaks. Tüdrukul polnud südant talle ära ütelda ja nad abiellusid veel samal õhtul.

„Nüüd, mu kallis,” ütles mees, kui nad omavahele jäid, „pead sa teadma, et ma olen nõiutud. Nõid, kellel oli ilus tütar, tahtis mind oma väimeheks, ja kuna ma ise ka noorest tüdrukust väga kaugele ei hoidnud, sai ema minu üle võimu. Kui ma keeldusin tema tütrega abiellumast, muutis ta mu päevaajaks karuks ja nii pidi see ka jääma, kuni üks leedi abiellub minuga omal vabal tahtel ja kannatab hiljem välja ka viis aastat suuri katsumusi.”

Kui printsess hommikul ärkas, tundis ta oma abikaasast puudust ja veetis päeva väga nukralt. Kuid peagi, kui lambid suures saalis süttisid, kus ta istus siidiga kaetud sohval, lendasid lükanduksed valla ja juba järgmisel hetkel istus mees tema kõrval. Nii veetsid nad ka järgmise õhtu väga õnnelikult ja mees hoiatas teda, et kui printsess temast väsima hakkab või temasse usalduse kaotab, on nad igaveseks lahutatud ja mees peab abielluma nõia tütrega.

Nii hakkas kuningatütar harjuma mehe päevase äraolekuga ja nad veetsid koos õnneliku aasta. Viimaks sündis kena väike poiss ja kui printsess oli varem olnud õnnelik, oli ta nüüd seda kahekordselt, sest tal oli väike laps seltsiks ka päeval, kui ta ei saanud näha oma abikaasat.

Viimaks ühel õhtul, kui printsess, mees ja nende laps istusid lahtise akna juures, sest oli ilus õhtu, lendas sisse kotkas, võttis lapse vöö noka vahele ja lendas temaga aknast välja. Printsess karjus, oli valmis end lapse järel aknast välja heitma, kuid prints sai tast kinni ja vaatas teda väga tõsiselt. Printsessile meenus, mis mees oli nende abielu kohta öelnud, ja ta lakkas karjumast ning hädaldamast. Pärast seda möödus veel aasta väga üksildaselt, kuni tal sündis ilus väike tütar. Siis arvas printsess, et seekord valvab ta väga hoolsasti lapse järele ega paotanud akent kunagi rohkem kui vaid paar tolli.