Читать книгу Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk - Eva Roos - Страница 3

Füüsikud ütlevad: kõik, mis pole võimatu, on võimalik. Emad, isad ja õpetajad ütlevad, et kõik on võimalik, kui millessegi väga uskuda (ning loomulikult palju õppida ja raamatuid lugeda). Ja siis on veel suur hulk inimesi, kes küll salaja väga tahaksid, et paljud asjad oleksid võimalikud, kuid keelduvad uskumast mitmeid päriselt võimalikke asju. Näiteks, et maakera on kerakujuline. Või et tegelikult ikka ei saa internetist tellida imerohtu, mis ravib kõike: kõõmast kõrvapõletikuni ja luumurdudest vanaduseni.

Võimalik on piiratud vaid inimese enda kujutlusvõimega. Maailm on oma loomult nagu turg: kus on nõudlus millegi järele, sinna tekib varsti ka keegi, kes seda pakub. Võibolla just selle universumi omapära tõttu oli olemas Teistmoodi Mööblipood. Väike asju täis tuubitud vanakraamikauplus, millel oli omadus olla täpselt õigel ajal õiges kohas, et müüa kellelegi midagi, mida too just sel hetkel väga-väga vajas.

Ehk hakkas poel igav. Või sai selle müüjannal, Aramilda Tengelpungal, villand sellest, kui vähe panid inimesed tavaliselt tähele neile sülle kukkunud vedamisi. Võibolla oli asi ka milleski kolmandas või neljandas või hoopis mingis hämaras Suuremas Plaanis, mida keegi täpselt ei teadnud. Igatahes tekkis Aramildal ahvatlus minna ka sinna, kuhu ta poleks pidanud minema, ning müüa inimestele asju, mida nood tahtsid või ihaldasid, kuid poleks tohtinud saada. Sealt edasi oli ainult väike samm selleni, et iga järgmine kauplusesse astunud klient lükkaks käima mängu „Huvitav, mida ma sellele tüübile täna müüa suudaksin…“ ja tekiks hasart: „Veame kihla, et ma müün sulle… selle!“

Teistmoodi Mööblipoest jäi erinevatesse aegadesse ja kohtadesse maha hulk segadust, kaost ning omajagu pahaseid inimesi. Aramilda Tengelpungale läks see vähe korda. Kui järjekordne koht igavaks või vastupidi, liiga põnevaks muutus, tippis ta midagi hiiglaslikul pronksikarva kassaaparaadil, libistas ühe omapärase musta mündi hästi peidetud pilusse kassaaparaadi küljel ning Teistmoodi Mööblipood liikus edasi. Pahane klient, kes kõigest hingest ihkas kellegi peale räusata, leidis aga eest ammuilma tühja maja või täiesti sileda seina ilma ühegi akna või ukseta. Enamasti arvasid inimesed, et nad mäletasid kohta valesti või olid aadressi unustanud. Visamad tiirutasid veel hulk aega ümbruskonnas Teistmoodi Mööblipoodi otsides ringi. Nad ei leidnud kauplust enam kunagi üles. Lõpuks hakkasid nad omaenda mälus kahtlema ning loobusid.

Aga kõigel on alati hind, tasakaal peab säilima, et maailm uppi ei lendaks. Pill tuleb pika ilu peale, nagu vanad inimesed hoiatavad, ja tasuta lõunaid ei ole, nagu edukad inimesed rõhutavad. Oli keegi, kes kunagi oma mälus ei kahelnud. Keegi, kes järgnes Teistmoodi Mööblipoele mööda kõiksuse kangasse jäetud väikeseid tüütuid sõlmekesi. Mõnel pool öeldi tema kohta Karma. Need, kellega ta parasjagu ei tegelenud, julgesid teda vahel isegi hüüdnimepidi kutsuda, milleks oli Ha-Ha-Said-Nüüd! Ta nimetas ennast Audiitoriks ja küllap oli ka see talle sobilik nimi.

Audiitor oli võtnud nõuks Teistmoodi Mööblipoe üles otsida. Ühes kohas, ühel päeval astuski Audiitor veidravõitu vanakraamikauplusesse sisse. Ta võttis Teistmoodi Mööblipoelt võime vabalt liikuda. Kes on muinasjuttudega hästi kursis, teab, et ükski needus ega karistus pole kunagi igavene. Kui miski algab, peab see ka millalgi lõppema. Nõnda on kuningatütred maganud, kuni mõni uudishimulik kuningapoeg lõpuks läbi kibuvitsapõõsa ronib. Konn-printsid on krooksunud ja kärbseid söönud, kuni kena neiu neid suudleb. Pahategijad on kandnud oma karistust, kuni surm nad päästab.

Ka Teistmoodi Mööblipood võis saada tagasi oma vabaduse, kui ta lunastab välja kõik väikesed kaosed, mis tema tegevuse tõttu maailma juurde tekkisid…