Читать книгу Stressijuhtimise käsiraamat. Praktiline juhend, kuidas olla rahulik, säilitada külm pea ja vältida ärritumist - Eva Selhub - Страница 3

Oma vaimsete õpingute algusaastail uskusin tõsimeeli, et minu ülesanne spirituaalse juhendaja ja ratsionaalse meedikuna on säilitada külma närvi, olla armastav ja rahulik. Viha välja näitamine oli minu puhul täiesti välistatud. Probleem seisnes selles, et ma ebaõnnestusin üsna haletsusväärselt ja sageli, eriti oma kodulinnas Bostonis ringi sõites.

Ühel sellisel korral, kui ma sõitsin töölt koju, pööras teine juht mulle ilma hoiatamata ette, sundides mind ootamatult pidurdama. Mina lasin loomulikult mitu korda signaali ja juht näitas vastuseks keskmist sõrme. Mu suust kostis sõimusõnu. Kuidas ta julges minu poole solvava žesti teha, kui ometi just tema valesti käitus! Mõeldes, kuidas ta julges minu eluga riskida, läksin ma keema.

Mõni minut pärast ärritumist hakkasin end süüdlasena tundma. Mõtlesin endamisi, kuidas ma võisin niimoodi käituda. Ise hingeline inimene ja mediteerija, aga kaotasin enesevalitsuse. Head inimesed ei siuna teisi. Dalai-laama ei käituks ealeski niimoodi! Selle viimase, dalai-laama mõtte juures mu sõnavaling peatus. Hakkasin lausa naerma, kui endalt mõttes küsisin, kellega ma ennast ometi võrdlen. „Sa ei ole Tema Pühadus ja sul puudub ka igasugune soov tema olla,“ ütlesin endale. Pealekauba ei sõida dalai-laama autoga. Tal on autojuhid. Järelikult ei pea ta hullumeelsete kaasliiklejatega tegemist tegema. Naer parandas mu tuju, võimaldas vihast hetkeks eemalduda ja analüüsida ütlust „Head inimesed ei siuna teisi“.

See pani mind endalt küsima, mida niisugune väide tähendab. Kas ma siis, kui vannun ja käitun inimlikult, ei ole enam hea? Kas see ikka vastab tõele? Dialoogi pidamine iseendaga andis võimaluse hinge tõmmata. See pani mind järeldama, et viha, emotsioon iseenesest, oli selles olukorras tegelikult kohane. Mu elu seati ohtu, minus tekitati tunne, et ma olen tähtsusetu, mulle ei pöörata tähelepanu. Mis ei pruukinud kohane olla, oli see, kui jõuliselt ja millisel viisil ma oma viha väljendasin, sest sellest ei olnud ei mulle ega kellelegi teisele kasu. Kohe kindlasti ei aidanud see mul ennast paremini tunda, kuigi vandumine võimaldas mul ajutiselt osa maha surutud energiast vallandada.

Seega küsisin endalt, miks. Miks ma reageerisin nii, nagu reageerisin, ja kas oli võimalik reageerida kuidagi teisiti? Kas mul olnuks hoolimata sellest, et kogesin lugupidamatust, võimalik säilitada rahulik meel? Ja kas minu reaktsioon oli kuidagi seotud minu enesehinnanguga, nagu ei oleks ma hea või oleksin kuidagi halb?

Koju jõudnud, istusin vaikselt, mediteerisin ja mõtisklesin. Mõtlesin sellest, kuidas mulle liikluses ette sõideti, ning analüüsisin oma tundeid, mis peegeldasid lugupidamatust, tähtsusetust, nähtamatust, mitte küllalt hea ja ebapiisav olemist. Niisuguseid negatiivseid tundeid vaadeldes mõistsin, et need ei olnud mulle uued. Olin varemgi end lugematul arvul kordadel nõnda tundnud. Kõik need negatiivsed kogemused andsid omakorda tunnistust minu negatiivsest minapildist.

Sel hetkel mõistsin, et olukord ei pannud mind mitte niimoodi tundma, vaid tõi minus juba olemasolevad tunded esile; et mu minevik, kus on olnud sellesarnaseid haiget tegevaid kogemusi, oli pannud mind ennast ühel või teisel viisil nähtamatu või väärituna tundma ning juba olemasolev valu või varem tekkinud haavad provotseerisid minureaktsiooni. Teisisõnu, ma mõistsin, et olukorda arvestades võis minu viha olla asjakohane, kuid emotsionaalse reaktsiooni tingisid minu sügavad haavad – haavad minu sees, mis ei pannud mind mitte ainult viha tõttu üle reageerima, vaid andsid ka pidevalt tõendeid selle kohta, nagu poleks ma oluline või piisav.

Jõudsin järeldusele, et seni, kuni ma vaatan oma elu läbi objektiivi, millega paistan endale ebapiisav, põhjustavad elusündmused suurema tõenäosusega sellist reaktsiooni ja ärritust. Kuna ma ise ennast ründasin, ei olnud palju vaja, et mind endast välja viia ja uskuma panna, nagu ründaks mind keegi teine või maailm. Lisaks sain aru, et paljudel juhtudel ei suhtunud ma olukorda nii negatiivselt; mustad prillid olid mul ees siis, kui ma olin kurnatud, väsinud, stressis või õnnetu.

Asetage end järgmisse olukorda: kui te olete heas tujus ja loete raamatut ning ma koputan teile tähelepanu saamiseks õlale, võib see tunduda veidi tüütu. Kui ma aga koputan õlale kohas, kus teil haigutab mädanev haav, kisendaksite taevani ja lööksite mulle tõenäoliselt vastu kätt. Te tunnete juba valu ning teil on raske keskenduda ning nüüd tulen mina, täielikus teadmatuses teie ebamugavusest, ja teen teile haiget. Te oleksite maruvihane ja ärrituksite. Kui te aga näete, et ma püüdsin lihtsalt teie tähelepanu võita ja mitte teile haiget teha, tunneksite ka süüd või häbi. Kui teil ei oleks haava, kas ei tunduks minu mõtlematu käitumine siis teile lihtsalt tüütu? Kas vihastuksite siis niiviisi?

Küllap mitte.

Valu võib tervendada

Minu õppetund oli, et kui ma soovin ärritusest hoolimata õnnelikuks jääda, pean suutma oma vanade haavadega toime tulla. Kuni need haavad on avatud ja püsivad, võib olukord kaasa tuua reaktsiooni, mis ei allu mu loogilisele mõistusele, järgneb viha või hirmuga segatud stressist vallandunud käitumine. Kui soovin elada õnnelikult, ei tule mul mitte ainult nende haavadega midagi ette võtta, vaid ma pean töötama selle nimel, et tunneksin end ise rohkem väärtustatuna, teaksin, et olen oma olemuselt hea, ning kannaksin igal võimalikul viisil enda eest paremini hoolt, turgutades oma keha ja vaimu tervisliku toitumise, magamise, aktiivse liikumise ja endast armastavalt mõtlemisega. Mida väärtustatumana ma ennast tunnen, seda rahulikumalt suhtun endasse ja enamikku olukordadesse, kuna ma ei tunne end ohustatuna.

Sel päeval hakkasin looma niisuguseid tehnikaid ja tervendavaid protsesse, mis vähendaksid valu, tekitaksid sisemise rahu ja lubaksid tunda end väärtustatuna, mitte ei tekitaks lugupidamatuse või nähtamatuse tunnet. Leidsin, et mida enam ma neid praktikaid kasutasin, seda rahulikumaks inimesena muutusin. Veel parem oli see, et ärritudes oskasin end piisavalt rahustada, suutmaks tekkinud pinget või stressi pigem positiivse kui kahjuliku tegevuse motiveerimiseks kasutada.

Lõpuks mõistsin, et mul on valida, kas olla oma mineviku ja elu ohver ning jätkata kõige vaatamist läbi mustade prillide, tundes end stressis ja armetuna, või olla võitja ja näha oma elu läbi rõõmsate prillide.

Otsus teada oma väärtust

Teil on valida, kas te ärritute või olete rõõmus, kas lasete stressil end kontrollida ja nõrgestada või kasutate seda, et muutuda võimsamaks ja õnnelikumaks. On teie otsustada, kas te soovite otsida väärtust väljaspool ennast ning tunda pidevat pettumust ja vajakajäämist või töötate selles suunas, et tunneksite omaenese sisemist väärtust. On teie otsustada, kas soovite jääda ootama, millal saabub õnn, või olla õnnelik, sest lõppkokkuvõttes, kui kasutate stressi enda heaks ära, võitegi seda olla.

Teadke, et stress on loomulik ja vajalik, kuna see motiveerib tegutsema, kui miski tasakaaluseisundit ohustab. Probleem on selles, et kui stress vallandab negatiivsed emotsioonid, võivad need teid üle ujutada, tekitada ajus lühise ja välistada kõrgemad intellektuaalsed mõttekäigud, pannes teid käituma sellisel viisil, mis toob sageli kahju nii teistele kui ka teile endale. Mida sügavamad on haavad, seda tugevamad on negatiivsed emotsioonid ning seda võimsam on negatiivne reaktsioon. Sellist reaktsiooni on sageli peaaegu võimatu peatada, samamoodi nagu ei saa vältida värisemist, kui väljas on külm.

Mis saaks siis, kui te hakkaksite stressi teisiti suhtuma? Mis saaks siis, kui mõistaksite, et iga kord, kui olete stressis või endast väljas, kuna stress seostub negatiivse emotsiooniga, saate tegelikult hoiatava signaali, et teie akud on tühjad ning neid tuleb laadida?

Kui hakkaksite stressi teisiti suhtuma, reageerides sellest tulenevalt vähem emotsionaalselt või üldse mitte, siis te annaksite endale võimaluse tervendada seda osa endast, mis näib olevat haiget saanud. Mida vähem te end katkisena tunnete, seda terviklikumaks saate. Mida terviklikumalt end tunnete, seda vähem ärritute ja endast välja lähete. Nii teie ise kui ka teie elu on rohkem tasakaalus. Tunnete end hästi ning olete paratamatult palju õnnelikum. Õnnelikuma ja terviklikumana olete palju edukam.

Õnne otsimas

Kuigi enamik inimesi väidab end soovivat tervislikult elada, siis on tõsi hoopis see, et kõik tahavad lihtsalt olla õnnelikud. Kõik tahavad end hästi tunda. Probleem on selles, et suurema osa arvates tuleb õnn välistest teguritest.

Miks on see nii? Sellepärast, et loomu poolest puudub inimestel sisemine veendumus, et nad on piisavalt head ja suudavad olla õnnelikud hoolimata sellest, kas nad saavutavad oma püüdlused või mitte. Nad otsivad pidevalt õnne väljastpoolt iseennast – soovides suuremat rikkust, täiuslikku partnerit, täiuslikku perekonda jne –, mõistmata, et ükski asi ei ole kunagi piisav ning mitte keegi ega miski ei saa kunagi vastata nende vajadustele. Mida rohkem nad otsivad, seda suurem on nende pettumus ning seda raskem näib olevat õnne leida.

Mõelge oma elule. Vahest olete abielus ning vihastate pidevalt oma kaasa peale, kes teid ei mõista, või lihtsalt selle peale, et ta jätab prügi välja viimata. Vahest olete üksik ning arvate, et oleksite õnnelik, kui teil ainult partner oleks. Võib-olla arvate, et oleksite õnnelik, kui teil oleks rohkem raha, teistsugune president, uus ülemus või kui maailmas oleksid kõik meeldivad ja viisakad. Mille poole te ka ei püüdleks, hetkel teil see puudub ning niisugune olukord paneb teid end puudulikuna tundma – ja see tunne, et te ei ole piisav, ei kao kunagi. Kerime pildi kiiresti edasi igapäevaellu, kui keegi teile liikluses ette sõidab, on teie vastu telefonis ebaviisakas, kulutab kassasabas liiga palju aega või lihtsalt ei kuula, kui te räägite või … prauhti! Te lähete endast välja. On see üllatav?

Kas see üllatab teid, et te kaotate enesevalitsuse, kui elu teie teele raskusi veeretab, teie aga tunnete end juba tasakaalust väljas ja õnnetuna?

Vabadus on õndsus

Lahendus on leida see, mida otsite, iseendast, mitte kusagilt väljastpoolt, ning ravida end ebapiisavuse sündroomist terveks. Mida terviklikum ja tasakaalustatum te olete, seda vähem ärritute ning seda suurema tõenäosusega leiate oma õndsuse.

Kas mäletate mõnda hetke, mil te tundsite õnnistust? Teil tuleb ainult mõelda tagasi ajale, mil tundsite end vabana, teil puudusid igasugused mured, olite õnne tipus, rõõmus, teis valitses rahu. Vahest viibisite puhkusel. Või olite ehk viieaastane ja mängisite pori sees. Või oli see ehk hetk, mil armusite. Õndsus. Te olete seda varem tundnud. Te teate, et olete. Ja kuna olete seda varem tundnud, siis on kahtlemata võimalik seda uuesti tunda.

Õndsuseni jõuate vabaduse saavutamise kaudu. Ma ei pea silmas vabadust, mis tuleneb vastutuse puudumisest teiste või iseenda ees, vaid vabadust, mis tuleneb kiindumuse puudumisest – asjadesse, inimestesse, iseenda tunnetesse või kannatustesse. Selline vabadus tähendab loobumist asjadest, uskumustest või ideedest, mis teie arvates määravad teie väärtuse ja õnne. See on niisugust tüüpi vabadus, mis saabub siis, kui tunnete end hästi sellepärast, et otsustate nii, mitte seepärast, et ootate, millal miski või keegi teine teid niimoodi tundma paneb. Kui te ei ole sõltuv oma ootustest, negatiivsetest lugudest või uskumustest, milline elu peaks olema, siis saavutate vabaduse. Selle vabadusega saate õnnelikuks.

Õnn seisneb teie võimes keskenduda hea enesetunde ja õndsuse tunnetamisele iseenda loodud viisidel. See ei tähenda, et teie eesmärk on teisi tundeid endale mitte lubada või lämmatada; pigem on eesmärk, et õpiksite end negatiivsete tunnete ja kannatustega mitte siduma, neil ennast vähem kontrollida laskma, et saaksite terveneda ja end vabana tunda. Kui olete vaba, siis negatiivsed inimesed ja olukorrad lihtsalt ei häiri teid niivõrd.

See raamat õpetab kasutama konkreetseid tööriistu, mis aitavad teil ärrituse põhjustele jälile jõuda ja neist vabaneda ning leida viise, kuidas ise oma elus õnne luua. Teile näidatakse, kuidas ennast turgutada, luua endale oma tugiraamistik ning tunda end tugevama ja võimsamana. Sellest lihtsast ja praktilisest stressijuhtimise juhendist õpite, et isegi pimedast kuristikust on võimalik leida õndsust.