Читать книгу Aloise - Eve Laur - Страница 4

MA OLIN MUUST JAHISELTSKONNAST VEIDI KAUGEMALE EKSINUD, KUI ma seda uhket hunti nägin.Ta vaatas mulle väga julgelt otsa – uskumatult julgelt, arvestades sellega, et mina olin inimene ja tema oli metsloom. Ja et minul oli käes amb, mille ma kohe palge panin, et teda maha lasta. Me ei olnud siin tegelikult üldse hundijahil, vaid hirvejahil, aga sellest polnud lugu. Kui juhus ennast niimoodi välja pakkus, siis tuli seda kasutada.

Muidugi ei läinud mu lask õnneks. Hunt kadus mu silmist, niipea kui mind ambu tõstmas nägi.Vilistasin oma koera kaasa ja sööstsin talle järele kindla kavatsusega too uhkeldav võsavillem kinni püüda.

Jah, ma nägin teda – nägin kohe sealsamas järgmises jäärakus, kus ta ojasängi mööda edasi pladistas, saba liikumise taktis kaasa vehklemas.

Üritasin veel kord sihtida, aga seegi lask ei läinud õnneks. Hunt kadus jääraku nuka taha ja edasi kuhugi põõsaste vahele. Mu koer pidi tükk aega otsima, enne kui tema jäljed rabedast liivast üles võttis.

Ma ei pannud tähele, millal ma oma seltskonnast lahku läksin. Nende hõikeid ja sarvehääli oli veel kaua aega kuulda, nii et mulle tundus, et mul pruugib vaid ümber pöörata ja nende juurde tagasi minna, niipea kui ma olen oma hundi kätte saanud. Ma tõesti ei märganud, millal need kadusid.Või kuhu need kadusid. Ühtäkki avastasin ma end lõõtsutades täiesti tundmatul künkaharjal seismas.

Minu ümber oli korraga ääretu vaikus. Ei hunti. Ei koera. Ainult mina ja mu hobune.

Võtsin sarve vöölt ja puhusin. Heli kajas ümbritsevatelt küngastelt vastu, põrkas järskude nõlvade vahel siia ja sinna ning tuli lõpuks minu juurde tagasi. Ilma teise omasuguseta. Puhusin veel kord, aga ei midagi. Keegi ei vastanud mulle.

Kui kaugel ma siis õieti olin?

Vaatasin enda ümber ringi. Mu ümber olid mäed. Kõrgemad kui jahilossi juures. Palju kõrgemad. Palju järsemad. Ja palju vanema kuusemetsaga kaetud. Ronte lebas siin risti ja rästi ning minu vaesel märal oli tükk tegemist, et nende vahelt läbi murda.

Patsutasin oma hobust kaelale. See oli üleni vahul.Vaene Cunneware. Ma polnud jahihoos isegi tähele pannud, mismoodi ma ta ära olin ajanud! Tulin sadulast maha ja lasin tal siitsamast kaljude alt välja vulisevast allikast tubli janu juua. Ise jõin samuti ja võtsin oma veelähkri täis.Vesi oli hea puhta maitsega. See pidi mulle tagasiteel ära kuluma.

Tagasitee... Jah. Kuhupoole see siis jäi?

Vaatasin veel kord ringi ja üritasin päikese järgi suunda määrata. Täna oli õnneks pilvitu ilm, nii et see oli hõlbus. Ma olin tulnud ilmselt väga kaugele lõunasse. Seega pidin ma otsa ringi keerama ja laskma päikesetriipudel endale kuklasse paista. Niipaljukest kui neid tihedate kuuseokste vahelt läbi tungis. Ja siis tagasi minema. Sest jaht oli ilmselt lõppenud. Mu saak oli kadunud. Ja ilma koerata oli mul võimatu teda üles leida.

Kõigepealt pidin ma vist ikkagi koera üles leidma.Vilistasin teda, aga ei midagi. Hõikasin ja hüüdsin nimepidi – ikka ei midagi. Lõpuks puhusin veel kord sarve, aga isegi see ei aidanud.

Imelik. Kuhu ta siis niimoodi kaduda võis? Vahest oli temaga mingi õnnetus juhtunud? Ta oli mul nii kiiresti eest ära lipanud, et ma talle hobusega kuidagiviisi järele ei jõudnud. Äkki kukkus kusagilt alla? Või jäi kuhugi kinni? Või siis... Sellisel juhul peaks tema häält ometi kuulda olema...

Ma kuulatasin.Vaikus. Rähnipõrin kuuseladvas. Üksiku kulli viuksatus.Tuulekohin ülal okstes. Ja kõik.

Ei. Siiski mitte. Eemalt läänekaarest kostis hundi ulg.

Ahaa! Sinna ta siis kaduski! Hüppasin uuesti sadulasse ja sundisin Cunneware liikuma.

Ja siis kostis mu kõrvu teine ulg idast.

Samas nägin ma all lõunapoolsel nõlval üht halli selga vilksatamas. Üht. Siis teist. Ja kolmandat.

Mul jooksis kuum juga mööda selga alla. Ma olin loll. Ma olin puruloll ja põrunud, kui ma ennast niimoodi lõksu ajada lasin!

Panin ammu palge. Nool tabas. Keegi neist hallidest elukatest kiunatas. Kolletunud sõnajalad hakkasid all nõlval liikuma – ja siis kuulsin ma madalat urinat oma selja tagant.Väga lähedalt. Ja mitmehäälset.

Andsin Cunnewarele kannuseid ja kihutasin nõlvast alla. Ambu laadida polnud aega. Pidin lootma Cunneware kiiretele jalgadele ja kapjadele.

Nad ei rünnanud. Nad lasid meid oma piiramisrõngast välja.Aga nad ei jäänud meist ka maha. Kihutasid meid edasi ida poole, kus mets oli veidi hõredam ja hobusel hõlpsam liikuda. Maapind tõusis üles mäkke ja eemal puude vahel paistis mingi heledam laik.Ajasin oma mära veel kiiremini edasi lootuses, et seal leidub ehk mingi jõgi või järv või lagedam nõlv, kus meil on lihtsam huntidele vastu hakata.Veel mõni samm ja me jõudsime lagendikule...

...ja oleksime äärepealt üle kaljuserva alla kukkunud. Mu ratsu sai veel viimasel hetkel pidama.Ta pruuskas ehmatusest, ajas end tagajalgadele ja – ma ei saanud isegi aru, kuidas ma tal seljast maha libisesin. Ühel hetkel olin ma maas, hing seest väljas.

Mul kulus hetk aega, enne kui ma toibusin ja ennast istuli ajasin. Jõudsin veel korraks märgata Cunneware valget tagapoolt, enne kui see nõlvast alla puude varju kadus. Ja siis olin ma üksi.Terve hundikarja vastu.

Upitasin end jalule, nii kiiresti kui suutsin. Pilt mu silme ees oli... ähmasevõitu. Haarasin ühest krobelisest kuusetüvest kinni, et see mind püsti hoiaks, ning pühkisin silmad sädemetest puhtaks.

Haarasin õlalt ammu ja laadisin selle kiiruga ära. Nii... Kus nad siis nüüd olid?

Vaikus. Roostekarva sõnajalavaip all nõlval püsis täiesti tasane. Ei mingit liikumist.

Pühkisin veel kord silmi ja kuulatasin. Kusagilt kaugelt kostis hobuse hirnumist. Ja ühe hundi heledat kila.

Nad olid siis talle järele läinud. Cunneware oli hundiliha. Kui ta kuhugi jaluseid pidi kinni jääb, siis on see tema lõpp.

Ma neelatasin ja surusin endas maha kiusatuse talle järele tormata. Ma ei saanud midagi teha. Ma olin peaaegu relvitu. Parim, mida ma teha võisin, oli loota, et ta ikkagi võsast ilma takerdumata läbi pääseb. Ja suudab hundid kapjadega laiali peksta, kui need teda ründavad.

Ja mina ise?

Mina ise pidin jala koju tagasi astuma.

Oh, armas taevas! Sellest pidi tulema väga pikk ja tüütu jalutuskäik. Kui kaugel ma õieti olin?

Vaatasin üle jääraku alla. Kallas oli kõrge, vähemalt neli inimesepikkust.All lookles kivirüsine jõgi, mis viis oma vett lõunast põhja poole. Selle järgi sai sihti hoida.Ainult et jõgi oli siin tõesti hirmus loogeline, nii et kui ma tahaksin kallast mööda astuma hakata, siis peaksin ma läbi käima mitu korda pikema maa, kui otseminek võtaks. Aga otse minnes. Hea küll. Päikese järgi on ka võimalik sihti hoida.

Vaatasin taevasse. Pilvi ei paistnud. Ilm oli soe, nii et mul oli villase kuue ja paksu kapuutsiga päris palav. Lehvitasin natuke oma rinnaesist, et põue tuult teha. Siis kohendasin riided uuesti sirgeks, viskasin ammu turjale ja pöörasin näo põhjasuunda, et mööda jääraku serva allapoole astuma hakata.

Ja vaatasin vastu tollelesamale hundile, kes oli mind siia oma sõprade saagiks meelitanud.

Võtsin ammu ja sihtisin peletisele otse lõugade vahele.Vahemaad polnud rohkem kui kümmekond jalga, ma pidin tabama.

Hunt irvitas mulle vastu, keel lõbusalt ripakil, ja liputas saba.

Lasin ammul langeda. Mida...?

Ta haugatas. Justkui sabaliputamisest veel vähe oleks olnud.

„Püha Jumalaema,” sosistasin ma ja lõin risti ette. „Mis nõialoom sina veel oled?”

Ta ei pannud mu jahmatust millekski.Volksas kivi otsast maha, tuli mulle vastu ja nuhutas mind.Täiesti rahumeelselt. Nagu karjakoer.

Mul käis judin üle selja, kui ta mu kätt niiske ninaga tonksas.Tule taevas appi, ma polnud ühtki elusat hunti iial nii lähedalt näinud! Tema pehme koon kõditas hiljukesi mu nahka, kui ta mulle sooja hingeõhku pihku pahvis. Korraga tundsin ma kiusatust käsi välja sirutada ja teda kõrva tagant sügada. Jumala eest, ta käitus nagu kõige tavalisem koer! Ja ilus oli ta ka, seda pidin ma tunnistama. Suurem kui tavaline hunt. Karv veidi tumedam ja pruunikam, jalad pikemad, keha nõtkem ja saledam.

„Sa oled segavereline,” taipasin ma lõpuks. „Hundi ja koera järeltulija, jah?”

Ta limpsas mul keelega üle peo, pöördus ümber ja lippas mööda jõekallast minema.

„Kuhu nüüd?” hõikasin talle järele. „Kuule, pea kinni! Kui sa mind siia tõid, siis vii tagasi ka!”

Paistis, et tal polnud selle vastu midagi.Ta ootas mind järele, kuni ma oma ammu taas turjale seadsin, ja sörkis siis jõekallast mööda edasi põhja poole.

HUNT EI SUNDINUD MIND SIISKI KÕIKI JÕELOOKEID KAASA TEGEMA, NAGU ma olin kartnud.Tal olid omad rajad, kust ta otsemini läbi pääses.

Aeg-ajalt ilmus jõgi jälle tiiruga meie ette, surudes meid rohkem loode suunas minema, kui ma oleksin tahtnud. Aga siis keeras ta jälle ida poole, ja pärast seda, kui me olime paarist jõkke suubuvast ojakesest läbi kahlanud ja ennast märjaks teinud, jõudsime ühtäkki inimasustuse juurde välja.

Ma ei osanud seda oodata. Ma ei teadnud, et nii kaugel mägedes veel üldse inimesi elab. Minu teada pidi siin olema puhas mets, mis oli täienisti meie oma. Ja et siin peale jahiloomade veel hingelisi leidub. Noh, see oli võib-olla juhuse asi. Ma ei olnud ju siit kandi hingeloenduse vastu ülepea kunagi huvi tundnud.

Igatahes oli siin küla. Küngaste vahel vastu jõge surutud, pisikeste põllulappide ja viinamägedega, mis järske nõlvu mööda vapralt ülespoole turnisid. Kitsed sõid rohtu otse kivistel leetseljakutel, mida jõgi oli peenest klibust kokku kandnud. Siin-seal uitas ringi mõni lehmakont, kes endale aiaäärtest mahlasemaid suutäisi otsis.Võrgud seisid keset jõge vees ja ootasid lihtsameelseid kalakesi, kes neisse sisse ujuksid. Ja inimesed... Noh, nemad tegid tasapisi oma toimetusi.

Nagu külainimesed ikka. Ainult et kui mina nähtavale ilmusin, siis tõsteti pea ja vahiti mind säärase näoga, justkui oleksin ma kahel jalal kõndiv hirvevasikas.

Ma tervitasin neid viisakalt. Nad vastasid mulle pärast hetkelist suu-ammuli-vahtimist oma veidras laulvas murdes ning jäid mulle pikalt järele vaatama, kui ma olin mööda läinud. Ja omavahel sosistama, kui neid rohkem koos oli. Niisiis polnud võõrad siin just sagedane vaatepilt. Mõni ime! Keset metsa, ilma teedeta, isegi ilma korraliku laevatatava jõeta. Kui keegi üldse siin jõe peal liikuda tahtis, siis pidi tal väga madala põhjaga paat olema. Ja kui ta sellega vähegi kaugemale lõuna poole läks, siis pidi ta hoolega ette vaatama, et seda mitte kärestikel puruks ajada.

Mingil hetkel läks jõgi sügavamaks ja laiemaks ning avanes ootamatult väikeseks paisjärveks.Veskitiigi teises otsas paistis tamm ning valgeks lubjatud veski oma kääksuva ja pladiseva vesirattaga. Siinpool paisjärve oli näha sepikoda, mille ees kerekas sepp parajasti hobust rautas, ja selle kõrval pika lasipuuga kõrts. Kõrtsiesine plats oli tühi, peale tolmus siblivate kanade ei olnud seal ühtegi hingelist. Kõrtsi tagant paistis pisike puust torniga kabel.Vastaskaldal kerkis taeva poole väike viinamägi ning selle lõunanõlval kõhutas trobikond sumisevaid mesipuid. Edasi tulid suured küünid, laudad, aidad, pruulikoda ja veinikelder. Kui ma veskitammi juurde välja jõudsin, nägin kõrvalhoonete vahelt laia muruõue ja väikest härrastemaja. Vähemalt ma arvasin, et see on härrastemaja – tegelikult võis see olla ka suur talu, sest ega ta ei andnud just häärberi mõõtu välja. Õu oli puhas ja korras, maja akende all õitsesid viimased sügislilled ja suurte pärnade vahel riisus aednik koltunud lehti hunnikusse. Puust paadisillal pesid naised pesu.

Mu teejuht lippas ees üle veskitammi, maldamata mind järele oodata, ning tormas pikkade hüpetega otse üle õue aedniku juurde. Vaene mehike pani reha käest ja ajas jalad harki, et hunt teda suurest rõõmust pikali ei paiskaks.

Üks pesunaine jättis oma töö katki ja tuli mulle tammi peale vastu.Tegu oli nähtavasti vanapiigaga, kes kandis oma hallisegustel juustel tagasihoidlikku pruunikirjalist neiupärga. Naine pühkis käed kleidisabasse kuivaks ja uuris mind pisut kahtleval pilgul.Aga mitte päris niisuguse võõristusega, nagu oleksin ma kahejalgne hirvevasikas.

Ma kõhklesin hetke, kuidas teda kutsuda, ja otsustasin siis lugupidavama kõnetluse kasuks.

„Tere päevast, hea emand!”

„Päevast jah,” kostis vanapiiga ja jäi mu märgi punaseid pükse vahtima. „Härra ütles, et hunt pidi ühe naisterahvaga tulema.”

„Ma olengi naisterahvas.”Tõmbasin kapuutsi peast ja harutasin oma pika patsi krunnist lahti. „See on minu privileeg. Isa lubab mul jahil käies pükse kanda.”

„Ah soo.” Pesunaine põrnitses veel mu säärevarje, nagu ei tahaks sääraste privileegide jagamisega sugugi nõus olla. Siis ta ilme selgines ning tema näole valgus õnnelik naeratus. „Ahah, jajah.

Jaa, nüüd ma saan muidugi aru, miks härra käskis temale uued riided valmis panna! Aga...”Ta märkas mu lõunapäikeses säravaid sõrmuseid ja lõi kohmetudes käe suule. „Oi, nüüd on küll äpardus juhtunud! Ma otsisin oma riiete hulgast paremad välja, aga need ei sobi ometigi kõrgemast seisusest naisterahvale! Pagana Max! Oleks ta seda öelnud, siis oleks ehk veel jõudnud kusagilt midagi peenemat otsida. Kuigi meil ei ole tegelikult peenemaid riideid kusagilt võtta,” tunnistas ta kimbatusega. „Kui ehk kadunud leskproua kleidid kirstust välja otsida. Aga need on nii vanad ja koitanud.”

„Jah, ma tänan sind hoolitsuse eest, hea emand,” katkestasin teda, „aga ma olen oma praeguste ihukatetega täiesti rahul. Ehk sa juhataksid mind nüüd oma härra juurde? Ja kui see sulle palju tüli ei tee, siis väike kehakinnitus kuluks ka ära. Ma olen hommikust saadik söömata.”

„Oh, jumaluke, kus mu kombed on?!” Pesunaine lõi kahte kätt kokku ja pöördus minekule. „Kohe lähen katan laua!”

„Aga härra...”

„Härra tuleb juba!” hõikas naine üle õla ja viipas käega aedniku poole. See oli viimaks hundi kaisutusest vabaks pääsenud ja tõttas mulle vastu.

„Tere hommikust!” soovisin tallegi, kui mehike kohale jõudis. Hunt oli tal nägu lakkunud ning papi üritas seda käigupealt varrukaga kuivaks nühkida, et veidigi siivsam välja näha.

„Pagana peni!” siunas ta, endal lai naeratus näol, nagu poleks ta oma segaverelise eluka peale tegelikult üldse pahane.

„Tal oli vist väga hea meel teid näha.”

„Paistab jah!”

Oletatav härra ohkas pisut väsinult ja jäi mulle otsa vaatama, pea viltu ja väike muhelus huulil.

Ma vaatasin teda ka.Ta oli minuga ühte kasvu, jässakas, kähara ruuge-hallikirju habeme ja liivakarva juustega, mis laiaäärelise vildist mütsilotu alt õlgadeni ulatusid. Nägu oli tal tihedalt tedrekirjaline ja enneaegu kortsu läinud nagu ikka talumeestel, kes suurema osa ajast lageda taeva all veedavad. Kui kortsud ja habe maha arvata, siis võinuks ta vanuse poolest mulle isaks olla.

Vahtisime teineteist niimoodi mitu head silmapilku. See meenutas mulle mõne eaka emanda külaskäiku, keda sa oled viimati näinud umbes kolmeaastaselt ja kes lööb sind nähes käsi kokku: „Oi, küll sa oled ikka suureks kasvanud, mitte ei tunne äragi!” Ja sina mõistatad, kes ta selline on ja mis tal sinuga asja.

„Mu härra, kas ma tunnen teid?” küsisin lõpuks, kui vaikus juba pikaks venis.

„Muidugi mitte,” kostis vanamees võpatades, justkui oleksin ta unest äratanud.Ta võttis mütsi peast, laskus ühele põlvele ja teatas langetatud päi: „Parun Maximilian von Eichenbach, teie teenistuses.”

„Teie ilmselt teate, kes ma olen,” arvasin ma, „kui te juba lasite oma koeral mind siia tuua.”

„Jah, loomulikult,” vastas mees ja tõusis püsti. „Palun ärge pange seda mulle pahaks. See oli ettevaatusabinõu.”

Tegin suured silmad. „Milleks?”

„Lähme,” ütles ta maja poole viibates. „Räägime sellest söögilauas. Te olete kindlasti näljane.”

LÕUNASÖÖK OLI LIHTNE, AGA VÄGA TOITEV. MULLE PAKUTI VÄRSKET nisuleiba, võid ja kitsepiimajuustu sinna peale, keedetud mune, külmi praelõike, milles ma tundsin ära metssea, maiuseks mett, mahlakaid punasetriibulisi õunu ja hiliseid viinamarju. Keelekasteks anti peekritäis peaaegu mustjaspunast veini. Mul oli söömisega nii palju tegemist, et polnud üldse mahti mingit viisakat vestlust alustada.

Mu võõrustajale oli samuti laud kaetud, kuid tema vaatas rohkem pealt, kuidas mina sõin, ning maitses ainult kombe pärast siit ja sealt.

Viimaks sai mul kõht täis ning ma jäin ringi vaatama, noppides laisalt veel viimaseid viinamarju. Söögisaal oli niisama lihtne kui maja väljastpoolt: valgeks lubjatud seinad, eriliste kaunistusteta tammepuust mööbel, ilma maalinguteta, tahmunud talalagi ja suur mantelkorstnaga kolle, kuhu võis vabalt terve sea korraga küpsema panna. Seinu ehtisid arvukad hirve- ja metskitsesarved ning üks täistopitud metskuldipea. Kolde ees seisid kaks tooli, millele olid pehmenduseks peale laotatud lambanahad, ning jalasoojaks laiutas toolide vahel suure isakaru kasukas.

„Te vist armastate väga jahil käia, härra von Eichenbach,” märkisin ma.

„Oh, ei sugugi!” tõrjus parun. „Mina olen päris kodune inimene, ma ei käi eriti kusagil kaugemal. Minu kasupoeg on see, kes kogu aeg mööda metsi ringi hulgub. Ja kõik see, mida te siin näete,” ta näitas käega söögisaalis ringi, „on tema meelelahutus.”

„Ah nõnda. Ja kus ta ise praegu on?”

„Peaks teile järele tulema, ma loodan.”

„Tõesti? Nii et ma ei olnudki päris ihuüksi tolle hundikarja meelevallas?”

„Mis hundikarja?”Vanamees tõmbas murelikult kulmu kortsu. „Te ei taha ometi öelda, et nad tulid teile kallale?”

„Peaaegu. Nad ajasid mind üles jäärakule ja sõid mu koera ja hobuse ära. Mina ise ei olnud vist nii isuäratav.”

„Hmh.” Papi mõtles natuke aega, hõõrudes oma ninajuurt. „Ega te viga ei saanud?”

„Ei.”

„Jumal tänatud!”

„Härra von Eichenbach, ehk olete nüüd nii lahke ja seletate mulle ära, miks te lasite mind nii eriskummalisel viisil siia tuua?”

„Ee... Jah.” Mees otsis sõnu, teadmata, kust pihta hakata. Siis otsustas ta vist kõige lihtsama vastuse kasuks. „Selleks, et teid kaitsta.”

„Mille eest?”

„Tapmise eest.”

Noo, see jutt kiskus õige huvitavaks! „Kes mind siis tappa kavatseb?”

„Wolfhart.”

Ma ei taibanud. „Wolfhart? Milline Wolfhart?”

„See sealt teiselt poolt mägesid.”

„Kuningas Wolfhart?”

„Tema ise.”

Olin üllatatud. „Kuulge, mis juttu te ajate?! Kust te võtate, et tal minu suhtes mingid mõrvaplaanid on? Alles ta saatis oma noorema poja mulle kosja, miks ta peaks...”

„Teie kõrgeauline isa ei võtnud ju kosje vastu.”

Uurisin oma võõrustajat õige terase pilguga. „Mida te sellega öelda tahate?”

„Seda, et Wolfhart kogub piiri taga vägesid. Ja mul on alust arvata, et ta tuleb nendega lähemate päevade jooksul üle mägede. Just nimelt nüüd, kui te siin jahil olete, täiesti kaitsetult oma väikeses suvemajas, ja teil pole tema rünnakust kõige õrnematki aimu.”

„Aga kust teie seda teate? Te ju ütlesite, et ei käi peaaegu üldse kodunt väljas.”

„Ma ütlesin ka, et mu kasupoeg armastab väga jahil käia.”

„Ah nii. See tähendab – jahil? Teisel pool mägesid? Teise kuningriigi piirides?!”

„Vahel küll,” tunnistas Eichenbach. „Seal pidavat väga kenasid mägilambaid olema.”

Panin käed rinnale vaheliti. „See on häbematus niimoodi võõra vara kallale kippuda!”

Isand tõmbas lauba kipra ja silitas nõutult habet, leidmata sobivat vabandust. „Paraku pean ma teile õiguse andma,” lausus ta lõpuks. „Andreas on salakütt.Teolt tabatud, süüdi mõistetud ja karistatud. Ja mis te arvate, kas ta parandas selle peale oma kombeid? Mitte põrmugi! Ma tõesti ei tea, mida temaga teha, et ta endale mõne ohutuma ja ausama meelelahutuse leiaks.”

„No hea küll.Aga mida see teie salakütt seal teisel pool siis nägi?”

„Vägede kogunemist.”

„Kui palju neid oli?”

„Tema arvates umbes viis tuhat meest.”

„Viis tuhat!” oigasin.

„Aga ta ei pruukinud kõiki näha, sest org oli kitsas ja käänuline, mõned nõlvad segasid vaadet.”

„Tule taevas appi!” Peitsin näo kätesse ja raputasin pead. „Ja te räägite mulle sellest siin, oma kodus, selle asemel et silmapilk kuninga juurde tõtata ja temale kõigest sellest kõnelda?! Jumal hoidku, mispärast ometi?”

„Ausalt öelda ei ole mul sellest sooja ega külma, kas teie kõrgeauline isa elab või sureb,” lausus parunihärra. „Minul on kuningaga asja ainult siis, kui tema maksukogujad jälle kohale ilmuvad. Kuulu järgi pidi Wolfhart nöörima umbes niisama palju kui Karl, nii et mul on üsna ükskõik, kumb neist minu üle valitseb.”

Tõstsin pilgu tema poole ja vaatasin talle silma. „Jätkub teil alles ülbust, härra von Eichenbach!”

Parun vaatas mulle niisama teravalt vastu. „Ma pole harjunud lipitsema.”

Me puurisime teineteist üle laua pilguga, kuni mina lõpuks laua tagant püsti tõusin, lõug krambis ja käed rusikas.

„Härra von Eichenbach,” pigistasin läbi hammaste, „ma tänan teid maitsva lõunasöögi ja lahke vastuvõtu eest, aga minu kohus on nüüd koju minna ja kuningat hoiatada.”

Parun tõusis samuti ning astus mulle ette, kui ma söögitoa ukse poole läksin.

„Ma kardan, et see on võimatu, armuline kuningatütar,” sõnas ta. „Ma ei lase teil enne kuhugi minna, kui see tapatalgu mööda saab.”

Ta astus mulle päris lähedale ja hakkas minu üllatuseks mu relvavöö pannalt lahti harutama.

„Mida te teete?!” karjatasin tema käsi eemale tõugates.

„Aloise, te ei mõista mind,” ütles mehike rahulikult ning jätkas oma toimetamist. „Ei minul ega kellelgi mu majalistest ole teie suhtes mingeid halbu kavatsusi. Ma tõin teid siia ainult sellepärast, et te viga ei saaks. See oleks ju täielik mõttetus, kui ma hakkaksin nüüd teie kallal vägivalda tarvitama. Aga teades, kui hästi teie ise oskate terariistadega ümber käia...”Ta sai pandla lahti, võttis mõõgavöö mu puusadelt ära, kahmas ka seina ääres seisva ammu oma kaenla alla ning hõikas läbi ukse eestuppa: „Tulge siia, poisid!”

Uks läks lahti ja söögituppa astusid kaks turjakat sulaspoissi, kes tegid mulle aukartliku kummarduse ning jäid kohmetult ootama, mis nüüd edasi saab.

„Saatke preili üles Magda juurde ja valvake ukse taga, kuni ta ümber riietub,” käskis majaisand ning lausus mulle oma mõtte lõpetuseks: „Mul oleks oma sulastest kahju, kui nad peaksid teie käe läbi haavata või koguni surma saama. Jumal näeb, et nad ei ole seda millegagi ära teeninud.”

SULASED VIISID MIND ÜLES KATUSEKORRUSELE VÄIKESESSE PUHTASSE kambrisse, kus mind ootas tuttav pesunaine voodile laotatud riietega. Virtin aitas mul riidest lahti võtta ning seejärel uuesti riietuda. Mulle tõmmati jalga mustad villased sukad, mis kirju sukapaelaga põlve kohalt kinni seoti, kerged nahkkingad ja rasked puukingad. Selga pandi linane alussärk, selle peale villane pikkade varrukatega kleit ja kõige otsa veel varrukateta pealiskleit. Kleidid olid harjumatult lühikesed, varjates vaevu mu pahkluid.Alumine kleit oli musta värvi, pealmine samblaroheline. Olin muidugi harjunud pikka sleppi ja kirkavärvilisemaid riideid kandma – aga küllap aitab selline värvivalik mul metsa vahel märkamatuks jääda, kui ma siit põgenen. Ja kleidisaba ei jää pealegi puujuurikate taha kinni.

Peakatte osas tekkis meil aga arusaamatus. Kuna Magdal oli kästud naisterahva riided välja otsida, siis oli tema asjast nii aru saanud, et mulle tuleb tuua abielunaise tanu: tihedasti istuv näoauguga peakott, mis kattis ka kaela ja õlgu, ning selle peale kinnitatav helevalge linik. Mina aga osutusin hoopis neiuks, kellele selline peakate vanapiiga arvates sugugi ei sobinud. Niisiis läks ta mulle oma varudest neiupärga otsima. Mina aga ei raisanud aega, tõmbasin tanu endale pähe, heitsin korraks pilgu peeglisse – päris armas! –, võtsin puukingad näppu ja hiilisin akna juurde.

Tegin vaikselt akna lahti ja vaatasin ringi. Allahüppamiseks oli teine korrus muidugi liiga kõrge. Üle katuseserva alumisele korrusele ronida ma ei usaldanud, sest ma ei võinud ju iial teada, kes parajasti seal toas on, kuhu ma aknast sisse hüppan. Seega pidin ma põgenema katuse kaudu. Astusin ettevaatlikult aknast välja ning ronisin üles katuseharja poole. Katusekambreid oli siin teisigi ning nende pisikesi aknaid mitu tükki rivis. Pidin hoidma akende ja katuseharja vahele, et mind juhtumisi ei nähtaks, ning samas püsima nii madalal, et ma alt õuest kellelegi silma ei hakkaks. Ja jumala eest, mitte kolistama!

Minu kambri aken oli õnneks viljapuuaia poole, kus ei paistnud praegu ühtegi hingelist.Teiselt poolt maja kostis endiselt pesunaiste jutuvada ning veskiratta pladinat. Sepp oli vist hobuse rautamisega valmis saanud, sest haamri kõlksumist polnud enam kuulda. Küll aga oli kuulda mingi nooremapoolse mehe häält ning hunt-koera rõõmsat klähvimist.

Kui ma katuseviiluni jõudsin, võttis mind seal vastu üks neist pärnadest, mille alt härra oli ennist lehti riisunud.Vana puu võimsad oksad ulatusid otsapidi katuse kohale ning mõningase vaevaga õnnestus mul ennast neljakäpuli ühe oksa peale nihutada. Lehekate oli paraku juba hõre ega varjanud mind eriti, seega pidin ma puu otsast kähku maha saama. Ronisin tüveni ja vaatasin sealt õue poole. Paisjärve kaldal seisis üks võik hobune ning keegi pikka kasvu meesterahvas võttis tal sadulat seljast, ajades samal ajal pesunaistega juttu. Ei tea, kas see oligi too salakütist kasupoeg, kes pidi mulle järele tulema? Ah, oli kes ta oli, minul polnud temaga asja. Mina ronisin mööda jämedat pärnatüve alla, panin puukingad jalga ja lippasin õunapuude vahele.

KUNA MA EI TEADNUD, KUI RUTTU VÕIDAKSE MU KADUMINE AVASTADA, andsin jalgadele valu ning jooksin kõige otsemat teed jõe poole.

Ma jäin niimoodi küll inimestele silma, aga midagi polnud parata.

Pidin natukenegi edumaad saama, enne kui too põrgulik hunt mu jälje üles võtab ja Eichenbachi sulased mulle kannule juhib. Oh, jah, võib-olla oli kogu see põgenemine päris mõttetu asi, aga ma ei saanud ka Eichenbachi katusekambrisse istuma jääda ja oodata, millal Wolfhart mu isa piigi otsa torkab!

Päike paistis mulle otse selga ja jooksmine ajas mind higistama. Olin vist liigagi soojalt riides. Riskisin ja peatusin, et pealmine kleit ära võtta ja kaenla all hoidmiseks pusasse keerata – mine tea, võib-olla oli see kohaliku etiketi vastu, aga mul oli tõesti liiga palav.

Viimaks hakkasid põllud lõppema, maju jäi harvemaks ja mets tungis jälle jõe äärde välja. Nüüd oli mul viimane võimalus endale veidi varusid soetada. Ühes metsaäärses talus toimetas perenaine parajasti juurviljaaias, nina maas ja seelikud vöö vahele üles pandud, nii et hallides sukkades jalad põlveõnnaldeni näha olid.Teistest majalistest polnud mingit märki. Hiilisin lahtisest majauksest sisse ning astusin eeskoja kõrval toidukambrisse. Sealt leidsin ühe ümmarguse leivapätsi ja pooliku kera kitsejuustu. Sinnasamasse oli unustatud ka kööginuga, mille ma varrukasse pistsin. Mnjah.Vale oli endast märki maha jätta, aga varguse pattu ma ka oma hinge peale võtta ei tahtnud. Seepärast poetasin leivapätsi asemele riiulile ühe oma sõrmuse, pisike mäekristall lihtsa hõbevõru sees. See pidi toidukraami kaotuse kindlasti tasa tegema.

Mässisin moona oma pealiskleidi sisse, lipsasin uksest välja ning kadusin metsa.Veekohina järgi leidsin jõe peagi üles. Minu suureks rõõmuks oli külarahvas kaldale vankriroopad sisse sõitnud ning neid mööda oli mul üsna lihtne edasi astuda.

Jõudsin veel mõelda, kuhu see tee viima peaks või kui kaua tuleb mul seda mööda kõndida, enne kui jälle inimeste juurde välja jõuan, kui korraga ehmatas mind selja tagant kostev haugatus.

Mu esimene mõte oli jooksu pista, aga ma tuletasin endale meelde, et seda ei tohi teha. Muidu olen ma silmapilk jahiloom ning koer murrab mind maha, ükskõik, kas tal on kästud seda teha või mitte. Seepärast pöördusin ma üsna aeglaselt ümber, tegemata ühtki järsku liigutust, ning piidlesin silmanurgast oma tuttavat hunti.

„Jälle sina, jah?”

Loom tõstis koonu taeva poole ja ulgus.

„Sul on sõbrad ka kaasas?”

Ta sörkis sõbralikult sabaga vehkides minu juurde ning torkas nina mulle pihku, nagu poleks meie vahel iial mingit pahandust olnud. Kui õieti järele mõelda, siis ju ei olnudki.Tema polnud mulle midagi kurja teinud, mina talle samuti mitte.

„Kus su peremees on?”

Hunt läks tee pealt kõrvale, sulpsis kõrkjate vahelt vette ja ulvatas veel korra. Kuulsin jõelt aerude laksumist.Tõusin kikivarvule, et tulijat üle kõrkjatuttide piiluda. Mind jälitas toosama mees, kes oli ennist mõisa õues hobusel sadula seljast võtnud.Tagaajaja tüüris oma lootsiku meie juurde, pistis jalad madalasse vette ja lohistas paadi nina pidi kaldale, et vool seda minema ei viiks. Siis tuli ta meie juurde, paun üle õla ja kingad mudasel maapinnal lirtsumas, ning laskus aupaklikult minu ette ühele põlvele. Sealjuures tegi ta oma püksid poriseks.

„Andreas von Eichenbach, teie teenistuses.”

Andsin talle märku üles tõusta ja ütlesin: „Ma ei tule teiega kaasa.”

„Te peate tulema.”

„Ei tule.”

„Ma palun teid!”

Raputasin pead.

„Siis mul ei jää muud üle kui teid jõuga tagasi viia.”

Ta astus sammukese minu poole ja kummardus, et mind sülle haarata.

Ma tõmbasin varrukast kööginoa, et ennast kaitsta.

Hundi hambad laksatasid mu randme ümber. Elukas hüppas mulle täie raskusega otsa, paisates mind vankriteele pikali, ning surus lõuad mulle kätte, nii et ma valust karjatasin.

„Lase lahti!” käratas mees.

Hunt kuulas käsku, aga jäi minu kohale lõrisema, hambad paljad ja sülg tilkumas. Ma ei julgenud hingatagi. Noorem Eichenbach korjas õnnetu kööginoa maast üles ja pistis oma pauna.

„Palun andke talle andeks,” ütles ta minu kõrvale põlvitades. „Teda on õpetatud ründama, kui teisel on käes relv ja minul ei ole.”

„Väga armas,” ägasin. „Kas ta tuleks nüüd ehk minu pealt ära?”

Mees tiris eluka kaugemale ja käskis tal istuda. Hunt istuski, aga seiras mind nii kahtlustavalt, et ma ei söandanud tema pilgu all väikest sõrmegi liigutada.

Noorhärra tuhnis oma paunas ja tõi sealt lagedale rulli linast sidet ning pudeli, millest levis kanget piirituselehka, kui ta korgi pealt ära tõmbas.Ta võttis mu käe oma pihku, puhastas veritsevad hambajäljed tulivalusa vedelikuga ära ning sidus haava kiiresti ja osavalt kinni. Siis aitas ta mul istuli tõusta ja vaatas üle, ega ma mujalt ole viga saanud.

„Te olete ka kõigeks ette valmistatud,” pomisesin mina.

„Metsas võib igasuguseid asju juhtuda,” kostis Eichenbach ja pani kraami kotti tagasi. „Tulge nüüd palun kaasa, armuline kuningatütar.”

„Ei.”

Ta ohkas ja vaatas mulle nukralt otsa. „Kas te tõesti aru ei saa, et teid tapetakse, kui te praegu jahilossi tagasi lähete?”

„Ma oskan ennast kaitsta!”

„Tõsi ka või?” Mees muigas pilklikult.

Surusin huuled kokku ja pigistasin läbi hammaste: „Ma tunnistan, kulla noorhärra, et te võite olla parem ammulaskja kui mina. Jumal näeb, et mina ei käi nii sageli jahil kui teie, ja päris kindlasti ei küti ma ka metsades, mis minule ei kuulu.Aga mis puutub mõõgavõitlusse, siis seda olen ma teist kindlasti rohkem harjutanud. Ja ma võin vanduda, et pikka piiki pole teie eluilmas kättegi võtnud!”

„Olen küll,” kostis Eichenbach, „ja see on pagana raske. Ma ei kujuta ette, kuidas te jaksate seda üldse maast üles kergitada.”

„Noh, tegelikult on mul piik, mis on meeste omast natuke kergem ja väiksem. Ma taban sellega väga täpselt märki, muide!”

„Kas olete turniiridel ka käinud?”

„Ausalt öelda ei ole. Isa pole lubanud.”

Mees noogutas. „Mina ka ei lubaks.”

„Aga ma oskan...”

„Armuline kuningatütar,” katkestas ta mind poolelt sõnalt, „see ei ole turniir, mis teil praegu ees seisab. See on sõda. Ja sõtta minnakse tapma, mitte oma osavusega kelkima.”

Ohkasin ja lasin õlad longu. „Nojah, teil on ju õigus. Ma tean, et minust ei ole nagunii sõjaväljal asja. Ma oleksin seal lihtsalt teistel jalus ja ausalt öelda ma pelgan ka. Aga mida ma siis tegema pean? Lihtsalt paigal istuma ja ootama, millal mu isa tapetakse? Ja pärast elama edasi selle teadmisega, et mina olen tema surmas süüdi, kuna mina oleksin võinud talle sõna viia, aga ei viinud?” Ma vaatasin nooremale Eichenbachile sügavalt silma. „Kas te kujutate ette, mis tunne mul siis oleks? Ma... ma suren häbi kätte ära, kui ma millelgi säärasel juhtuda lasen!”

Mees vaatas mulle vastu ja mõtles.Väga tükk aega. Lõpuks lõi silmad maha, võttis nahkpauna kätte ja hakkas selle sisus sorima.

Otsis sealt välja ühe jõhvriidest koti, mille suu nööriga kinni käis, ning minu kööginoa. Siis harutas ta leiva ja juustu minu pealiskleidi seest lahti, pistis need koos kööginoaga väiksemasse kotti ja tõmbas sel nööriga suu kinni. Minu pealiskleidi raputas ta viisakalt toidupurudest puhtaks ja ulatas minu kätte.

„Pange see selga, jõe peal on tuuline.”

„Ma ei...”

„Ma viin teid jahilossi. Paadiga saab rutem.”

Ohoo! See oli küll teretulnud meelemuutus.Võtsin pakutud käe vastu, kui Eichenbach mind püsti aitas, tõmbasin pealiskleidi selga ja järgnesin talle kõrkjatesse. Mees pani pambud paati, andis hundile märku sisse hüpata ja aitas minulgi paati astuda. Siis tõukas ta paadi mööda mudalibedat kallast vette, tuli meile järele ja ronis ise ka lõpuks paati.Ta võttis aerud kätte, juhtis lootsiku kõige sügavamasse voolusängi ja hakkas sõudma. Jõgi kandis meid ka omal jõul allavoolu edasi ning minul polnud muud teha kui vaadata, kui nobedasti puud meist mööda libisevad.

Hunt lebas minu jalge ees, käpad paadiservale ja lõug käppadele toetatud, ning jälgis unelevalt laineid. Mu vastas istuv sõudja paistis jõge nii hästi tundvat, et ei vaevunud üldse üle õla kiikama, kuhu ta läheb.Aga minule ta ka otsa ei vaadanud. Selle asemel uitas tema pilk kusagil mõõtmatutes kaugustes. Nüüd, kus mul oli mahti teda pikemalt uurida – ja nüüd, kus ta oli soostunud mind ise koju viima –, tundus ta mulle päris kena mees.Vanust võis tal olla kolmekümne ringis. Päike ja tuul, mis olid tema nägu samamoodi parkinud nagu ta kasuisa oma, ei olnud jõudnud seda veel väga hullusti kortsu ajada. Habet tal ei olnud, kuigi ülearu sageli lõuga kraapida ka ei viitsinud, nagu näha.Tema rohelise kapuutsi alt paistis krässus nisukarva juuksetukk, mis kulmud peaaegu enda alla mattis, ning selle alt jälgisid jõekaldaid kissis silmad. Need olid väga heledat halli värvi, justkui oleks päike needki ära pleegitanud. Seljas olid Eichenbachil peale kapuutsi veel roheline kuub, mustad püksid ja pikk kuivanud rohu karva mantel, mille ebamäärane pruunikas toon mehe sügislehtede taustal peaaegu nähtamatuks muutis.Tema õlgade tagant piilusid välja amb ja nooletupp, vööl aga rippus kulunud nahktupes jahinuga. Mõõka ta ei kandnud.

„Ma ei teadnud, et nii kaugel ülesvoolu veel inimesi elab,” ütlesin ma, et jutuotsa lahti teha. „Ma arvasin, et siin on ainult mets. Ja mäed.”

„See on viimane küla. Edasi tulevad lambakarjaste hütid. Siis on juba veelahe. Kaljud ja allikad.”

Ma noogutasin. Küllap tal oli õigus. Mina polnud nii kaugel mägedes kunagi käinud.Tema oma ameti tõttu nähtavasti oli.

„See on ikka seesama jõgi, mis järve välja viib? Sealt suure kivisilla alt läbi?”

„Jah.”

„Ahah. Siis ei ole meil eksimist karta.”

Eichenbach ei kostnud selle peale midagi.

Kiikasin üle tema õla allavoolu, lootes näha paiku, mida ma juba tundsin. Ikka ei midagi.Täiesti võõrad kaldad, kõrged nulud ja kivised leetseljakud. Ei märkigi tuttavatest pajudest ja kõrkjaisse kasvanud jõesoppidest.

„Ma olen siin suviti ikka ujumas käinud,” märkisin jutujätkuks. „Muidugi alamjooksul, järve ääres. Nii kaugele ma ei ole varem sattunud.”

„Te ei jõuakski nii kaugele ujuda.”

„Jah? Kui kaugel me siis õieti oleme?”

„Kaugel.”

„Õhtuks ikka jõuame kohale?”

„Jõuame.”

Hmh, niimoodi ei tahtnud see vestlus sugugi vedu võtta! Ma olin lootnud, et noorem Eichenbach mulle ikka natuke rohkem seltskonda pakub.Aga muidugi, kui ta suurema osa oma elust metsas veetis, siis polnud tal peenemast meelelahutusest üldse aimu.

„Te ei käi vist eriti sageli seltskonnas?”

„Ei.”

„Miks? Kas huntide juures on lõbusam?”

Ta heitis mulle tuka alt ühe kollakashalli pilgu, millele jõevee peegeldus veel heledat läiget juurde andis – nii et mehe silmavaade meenutas mulle kaunikesti tema segaverelist jahikaaslast.

„Hundid ei murra omasid.”

„Ja inimesed murravad?”

Ta ei kostnud selle peale midagi. Surus aerudele ja sõudis meid mööda jõge edasi, nii et kaldad lausa linnutiivul meist mööda lendasid.

Niisuguse kiirusega jõuame küll tunni aja pärast jahilossi juurde!

„Te vist ei tohigi oma nägu inimeste juurde näidata,” arvasin ma. „Kui teil nii palju patte hinge peal on, et te olete nende eest lausa karistada saanud.”

„Max rääkis, jah?”

„Ta mainis seda.”

„Hmh!” tegi noorem Eichenbach. Nähtavasti ei olnud ta kasuisale säärase avameelsuse eest kuigi tänulik.

„Parun von Eichenbach näeks hea meelega, et te endale mõne ausama meelelahutuse leiaksite.”

„Kahju küll, aga ma ei saa ka kõiges Maxi tahtmist teha.”

„Nagu praegugi?”

„Jah, nagu praegugi.”

Ma silmitsesin teda, pea viltu. „Kas te ei karda, et teil tuleb pahandusi, kui te mind vastu kasuisa käsku jahilossi tagasi viite?”

„Ma ei usu,” kostis mu teekaaslane pärast mõningast mõtlemist. „Max saab aru, miks ma seda tegin.”

„Miks te seda siis tegite?”

„Sellepärast, et ma tean, mis tunne on oma isast ilma jääda. Ja ma ei sooviks seda mitte kellelegi.”

Ah, õigus jah! Jumal küll, kui taipamatu ma olin. Ja kui taktitundetu!

„Mis teie isaga siis juhtus?”

„Ta tapeti.”

„Ah nii.Võitluse käigus?”

„Ei. Põletati oma majja sisse. Koos kõigi teistega, kes juhtusid tol ööl kodus olema. Ema, lapsed, teenijad, sulased – kõik.”

„Püha taevas! Mispärast ometi?!”

Andreas lõi pilgu maha.Vaatas hunti, vaatas paati, vaatas jõge.Tegi suu lahti ja pani kinni, otsides vastust.

„Teie pärast,” tunnistas ta lõpuks.

„Minu pärast?!”

Mees noogutas.

„Kuidas see võimalik on?” küsisin. „Ma isegi ei tunne teie isa, ma ei tea, kes ta oli või miks...”

„Muidugi, te ei saagi teda tunda.Teie olite alles kaheaastane, kui ta suri.”

„Aga kuidas siis... Kuidas ma saan milleski sellises süüdi olla, kui ma...Tule taevas appi, kaheaastane laps ei tapa ju kedagi!”

„Muidugi ei tapa. Ma ei süüdistagi teid tema tapmises.”

„Milles siis?”

„Mitte milleski. Ei saa ju lapsele süüks panna seda, et ta olemas on.”

Tõmbasin kulmud kortsu. „Ma ei mõista.”

Mu teekaaslane ohkas. „Minu isa ja kaht vanemat venda süüdistati selles, et... Noh, ühesõnaga, arvati, et keegi neist võiks olla teie isa. Aga kuna ei teatud, kes just, siis pisteti neile kõigile tuli otsa lootuses, et õige süüdlane teiste hulgas surma saab.”

Vahtisin teda segaduses. Ma ei saanud millestki aru. Mitte ühestki sõnast, mida ta ütles.

„Ma ei mõista, kuidas saab keegi teine minu isa olla. Minu isa on Karl.”

„Samamoodi, nagu Max on minu kasuisa.Ta on mind üles kasvatanud, aga ta ei ole mu pärisisa.”

„Aga kas mind siis võeti kuningakotta kasvatada? Või vahetati hällis ära? Ma ei saa aru!”

„Keegi ei vahetanud teid ära,” kostis sõudja naeratades. „Teie ema on kuninganna Gerlinde.Aga teid ei sigitanud mitte kuningas, vaid keegi teine. Ja muide, mina ei usu, et mu isa või vennad sellega hakkama said. Ma olen sellest oma vanemate õdedega rääkinud. Ja nemad kinnitavad jumalakeeli, et Gerlindel polnud meie vendadega mingeid erilisi suhteid, kuigi nad olid muidu head sõbrad. Aga minu isa... No jumal hoidku, kui ema oleks kahtlustanud, et isa nii kõrgest soost armukest peab...” Mehe suu venis kõrvuni pähe ja ta raputas pead, justkui oleks tal midagi väga lõbusat mõttes. „Oi, seda kisa poleks keegi jõudnud ära kuulata!”

Vahtisin teda endiselt täielikus mõistmatuses. Ma ei teadnud, kas ma peaksin samuti muigama.Vähe sellest, ma ei taibanud, mis talle ülepea nalja teeb!

Eichenbachi naeratus kustus ja ta uuris mind kerges segaduses. Ta ei saanud aru, millest mina aru ei saa.

Me tunnistasime teineteist hulk aega, kuni tema lõpuks taipas, milles asi on.Ta pahvatas korraga laginal naerma, nii et paadipõhjas magav hunt peremehe hääle peale pead kergitas ja pahaselt uratas.

„Vabandage mind, aga mina ei leia siin midagi eriti naljakat,” kähvasin.

„Eks muidugi,” turtsatas mu teekaaslane ning üritas naeru alla suruda. „Andke andeks! Ma ei tulnud selle peale.”

„Mille peale?”

„Et te olete hästikasvatatud tütarlaps ja ei tea maailma asjadest mitte tuhkagi!”

Lõin selja sirgu, kergitasin lõua üles ja hingasin sügavalt sisse, et mitte vihastada. „Ehk te siis olete nii lahke ja seletate mulle neid maailma asju, millest ma midagi ei tea?”

„Huu,” ümises mees. „See on nüüd küll raske ülesanne.”

„Miks? Kas te ei saa naeru peetud?”

„Saan küll, aga ma mõtlen, kust otsast sellega pihta hakata.”

„Algus oleks vist sobilik koht?”

„Hea küll.”Ta noogutas mõtlikult ja pidas veel veidi aega aru. „Te teate, et Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks. Ja niisamuti ka kõik muud loomad nende soo järgi ja linnud, ja kalad ja...”

„Jajah, seda ma tean. Aga mis on sellel pistmist sellega, et Karl ei ole minu isa?”

„No kuidas ma seda seletan.” Eichenbach vaatas kõrvale, huul hambus, ning tegi aerudega mitu tõmmet, enne kui lõpuks sobiva võrdluse leidis. „Te peate ju jahikoeri, eks ole?”

„Jah.”

„Kas te teate, mis vahe on segaverelisel ja puhtaverelisel loomal?”

„Muidugi! Puhtaverelise koera vanemad on hoolikalt valitud, et kutsikatele kõige paremaid omadusi edasi anda. Aga segaverelisel... Noh, kui näiteks urukoer linnukoeraga kokku lastakse, siis on tulemuseks midagi vahepealset, mis ei kõlba õieti kuhugi.”

„Mhmh.” Andreas noogutas rahulolevalt. Ilmselt olin ma seni õigel teel olnud. „Aga kui me vaatame näiteks seda lontrust siin,” ütles ta, nooksates lõuaga hundi poole, kes oli taas pea käppadele lasknud ja paadipõhja tukastama jäänud. „Mis te ütleksite, kes tema vanemad on?”

„Hunt ja mõni suurt kasvu koer ilmselt.Ta on tavalise hundi kohta liiga suur, liiga nõtke kehaehitusega. Hundid on jässakamad ja madalamate jalgadega. Ja heledamat karva. Aga tema on...”

Mulle jäid korraga sõnad kurku kinni.Vaatasin hunti ning jälle Andreast. Mul olid silmad nii pärani, et hakkasid vett jooksma.

Mees nägi mu pisaraid ja lõi pilgu maha.

„Andke andeks, ma ei tahtnud teile haiget teha,” ütles ta väga vaikselt. „Aga te küsisite, kuidas mu isa surma sai, ja ma ei tahtnud teile valetada ka.”

Tegin suu lahti, et talle midagi vastata, aga ma ei teadnud isegi, mida. Mõtted olid segi ja kõri oli lukus, justkui oleks see korraga paiste läinud. Hõõrusin terve käega oma kaela ja vaatasin abi otsides Eichenbachi otsa, aga ta ei öelnud mulle rohkem midagi. Ainult silmitses mind ja naeratas. See oli kurb naeratus, üldsegi mitte kahjurõõmus.Aitäh sellegi eest! Mul oli praegu uppumistunne, nii et kui ma oleksin tema näos parastavat ilmet näinud, siis oleksin siinsamas jõkke hüpanud.

Panin silmad kinni ja surusin pea käte vahele, suutmata talle kauem otsa vaadata.

Ma olin krants. Ma olin väärtusetu segavereline krants. Ja mu isa teadis seda.

Mu jumal, kui ta teadis, et ma olen pettusega siia ilma sündinud. Et ma ei ole tema puhtavereline järeltulija. Miks ta ei lasknud mind siis hukata?! Kõlbmatud kutsikad uputati ju ära. Neid ei jäetud elama. Miks ta mind siis elama jättis?!

Tõmbasin sügavalt hinge. Ei, ei, see ei saanud tõsi olla. See ei olnud võimalik, Karl ei olnud mind iial hävitada tahtnud!Vastupidi, ta oli mind väga hoidnud. Nagu oma silmatera.Või rohkemgi veel.Ta ei olnud mind iial kohelnud nagu kõlbmatut kutsikat.Ta ei olnud mulle iial mõista andnud... mitte millegagi, isegi mitte vihjamisi.Ta ei olnud mitte iialgi lasknud mul aimata, et ma ei ole tema veri!

See oli ilmne vale. See oli häbematu vale, mida too mees mulle siin paadis rääkis. Sest minu isa ei saanud ju mulle valetada. See ei olnud võimalik.Tema ei saanud mind petta! Hoida mind nagu oma kalleimat vara ja samas teada, et ma olen täiesti väärtusetu, et ma ei olegi Habingen, ma ei olegi tema veri.

Tema veri.

Oh, jumal küll! See ju karjus mulle näkku. Ma olin seda kogu elu vaadanud. Ja imeks pannud, miks see nii on. Miks ma oma isa moodi välja ei näe. Samas kui kogu meie suguvõsa…

Teised olid tõmmud.Vähe sellest. Nad olid mustad. Pigimustade juustega ja süsimustade silmadega. Alates minu vanaemast, kelle silmavalgedki paistsid pisut pruunikad ja kelle nahk nägi välja nagu pärgament.Tema lapsed olid pisut heledama nahaga kui ta ise, lapselapsed veelgi heledamad, üsna viisakat klaari jumet, ning lapselapselapsed juba päris kirju seltskond, kelle hulgast võis leida ka pruune ja pähklikarva silmapaare ning ruugeid juukseid.Aga mitte ühtegi linalakka peale minu.

Miks too kreeka veri minusse tilkagi värvi ei andnud? Ma olin selle üle imestanud. Ma olin seda küsinud. Ja mulle oli alati vastatud, et ma olen ema nägu. Minu ema oli samuti olnud heledapäine ja sinisilmne – ja mina olin väga ema moodi, nagu mulle kinnitati.

Aga miks siis kõik minu nõod tõmmud olid? Konrad täiteks.Täiesti isasse. Ei kübetki sarnasust emaga, kes ju samuti kaunite nisukarva patsidega uhkeldas ja kevaditi tedretähti ninale korjas. Miks see hele veri sugugi tema peale ei hakanud? Jah, must veri pidavat kangem olema, nagu mulle seletati – aga kuhu see kangus siis minu puhul järsku kadus?

Ma ohkasin, haarasin põlvede ümbert ja toetasin näo põlvedele. Hunt lebas mu jalge ees, koon käppadel, ning magas lainete loksumise saatel õndsa und.Ta oli tõesti ilus. Suur. Sihvakas.Tumeda pruunika karvaga, mis päikese käes läikis. Ma oleksin äärepealt käe välja sirutanud, et looma tihedat kasukat silitada – aga too verine side mu randme ümber tuletas meelde, millega see lõppeda võib.

Veri. See oli naljakas. Piilusin salamisi oma puretud kätt. Minu veri. Seesama, mis minu juuksed heledaks värvis. Seesama, mis tuli ilmselt siis minu emast. Ja minu isast – ükskõik, kes ta siis ka polnud. Seega segu nendest mõlemast. Mis tähendaski, et ma olin segavereline. Nagu see hunt-koer mu jalge ees. Segu hundi ja koera verest.

Aga mil kombel need siis... Need pidid puutuma kuidagi kokku, et mingi segunemine üldse võimalik oleks?

Ma painutasin rannet. See oli valus. Hambajäljed tuikasid ja nahk kirvendas valust.

Kas see tähendas, et mees ja naine, kui nad olid abiellu heitnud... Pidid nad siis ennast kuidagi katki tegema, et nende veri omavahel kokku puutuks?

See oli veider mõte. Ma ei olnud kunagi selle peale tulnud, et midagi niisugust võiks tarvis minna. Aga kui mõtlema hakata, siis polnud loomadel ju mingit preestrit, kes neid laulataks ja õnnistaks. Ja ometi said kõik linnud ja loomad ja pisimutukad väljal kuidagi Jumala armust järeltulijaid. Järelikult pidid nad sellega kuidagi omal käel toime tulema – ja päris edukalt, sest kogu too ääretu mets mu ümber kihas elust. Kullid huikasid puude vahel, kalade seljad vilksatasid meie paadi kõrval vees, kihulased lõid vee kohal tantsu, kusagil küngaste vahel haugatas hirvesokk.

Hea küll. Oletagem siis, et ka inimesed peavad mingil kombel omavahel kokku puutuma, et nende veri seguneks ja sellest lapsed tuleksid. Aga miks polnud siis minu kuninglikud vanemad seda teinud? Miks? Mis neid takistas? Miks pidin mina, nende ainuke järeltulija, pärinema kusagilt mujalt? Kusagilt metsast? Mingist teadmata soost, mis oli võrreldamatult madalam kui Habingeni sugu?!

Ma olin kohutavalt pettunud. Nördinud. Solvunud. Ja vihane oma isa peale, et ta polnud mulle poolt sõnagi öelnud! Miks ta siis ei öelnud? Ta oleks pidanud vähemalt... Ütlema mulle, et ma olen mingi sugupuuta krants? Et ma olen eksikombel kuningakotta sattunud? Et ta on mind lihtsalt kristlikust halastusest üles kasvatanud ja jätnud mulle kristlikust halastusest mainimata, kes ma tegelikult olen?

Oh, jah. Aga teiselt poolt oli see ju temast kena. Kui tõde oli nii alandav, nagu see oli, siis tundus usutav, et isa ei tahtnud mulle haiget teha. Sest see oli valus. See teadmine. Ja kui Karl oli tahtnud mind teadasaamise valust säästa, siis võisin ma talle selle eest ainult tänulik olla.

Seega pidin ma vihastama hoopis selle mehe peale, kes mulle tõtt rääkis. Ja kogu mu ilusa elu ära rikkus!

Ma põrnitsesin teda altkulmu.Ta vaatas mulle vastu, silmad päikese käes kissis.

„Kas käsi valutab?”

Ma ei oodanud seda küsimust. „Mm. Jah,” kohmasin mokaotsast.

„Küll see varsti üle läheb. See ei olnud sügav hammustus.Ta lihtsalt hoidis teie kätt kinni.”

Vaatasin tumedaplekilist sidet. Kui see oli kinnihoidmine – milline see sügav hammustus siis veel olema pidi?

„Andke mulle andeks, armuline kuningatütar! Ma ei mõelnud teda teile kallale ässitada.Ta lihtsalt hüppas enne, kui ma jõudsin teda hüüda. Mulle ei tulnud meelde, et ta on niimoodi õpetatud.

Et ta ründab. See ei olnud nii mõeldud, ausalt!”

„Hmh!” mühatasin ja torkasin käe kaenla alla tagasi. „Miks te siis õpetate oma koerale sääraseid kunsttükke!”

„Ma pean ju ennast kuidagi kaitsma.”

„Kuulge, teil ei oleks tarviski ennast kaitsta, kui te ise teiste inimeste vara kallale ei kipuks!” Olin kindlalt otsustanud talle alanduse eest kätte maksta. „Te olete kindlasti kuninga metsas ka küttinud?”

„On ette tulnud.”

„Kas meie metsavaht teab, kust teid leida?”

Eichenbach lasi aerud alla ja pidas paadi keset voolusängi kinni, surudes aerudega vastu vett. „Kas te tahate jala edasi minna?”

Ma vaatasin ringi. Ümbrus oli endiselt tundmatu.Aga mulle näis, et me oleme siiski hulk maad edasi jõudnud. Kaldaid ääristasid juba kolletunud lehtedega tammed ja eespool hakkas mulle pikkate rippuvate okstega pajusid silma. Seega ei saanud järv enam väga kaugel olla. Loodetavasti.

„Jah,” ütlesin ma selga sirutades. „Ma lähen jala edasi.”

„Väga hea.”

Mees tüüris paadi kalda äärde, sidus otsa ühe vana rondi külge kinni ja hüppas vette, et mind kaldale aidata. Ma lasin tal end tõsta. Ma ei oleks pruukinud seda teha – kui ta käed minu poole sirutas, tekkis mul esimesel hetkel soov talle kähvata, et ma saan ise ka hakkama. Aga järgmisel hetkel sain aru, et mulle ei meeldiks lirtsuvate jalgadega edasi kõndida. Sestap usaldasin ma end mõneks hetkeks tema sülle. Ja noogutasin talle armulikult, kui ta mind teerajale maha pani.

Ka tõi ta mu toidumoona paadist ära ja andis minu kätte.

„Sinna jääb veel umbes tund aega astumist,” ütles ta allavoolu osutades. „Kui te ikka tõesti tahate jala minna.”

„Tahan küll!”

„Olgu siis peale.”

Ta kõhkles veel mõne hetke, seistes mul tee peal ees.

„Kas oli veel midagi?” küsisin ma, nähes, et ta ei kavatsegi rajalt kõrvale astuda.

„Ei,” ütles Eichenbach. „Ma tahtsin lihtsalt öelda, et olge siis ettevaatlik!”

„Küllap ma olen,” kostsin muiates. „Olge teie ka!”

Ta naeratas mulle laialt, silmitses mind veel hetke ja sammus siis kaldast alla paadi juurde tagasi. See oli kena, kuidas ta naeratas. Ja ma mõtlesin, et ma jätan vist siiski metsavahile mainimata, et ma siin tema vana tuttavat kohtasin.

SEE OLI TÜÜTU TEEKOND. JA MA KIRUSIN ENNAST JUBA VEERAND TUNNI pärast, et ma polnud mõistlikum olnud ja end paadiga kohale viia lasknud. Kallas aina venis ja rada aina käänles jõega kaasa. Ja isegi see, et ma hakkasin lõpuks oma vanu ujumiskohti ära tundma ja teadsin juba, kui kaua mul veel minna on, ei teinud mu kõmpimist kergemaks. Puukingad soonisid taldu. Ja tuletasid mulle meelde, et ma ei ole tegelikult üldse kõndimisega harjunud. Ratsutamine, palun väga.

Aga nii pikad jalgsimatkad – see oli rohkem palveränduritele!

Viimaks – oh viimaks ometi! – kerkis mu ette suur kahe kaarega kivisild. Rada ronis kaldast üle sillapea juurde ja ühines korraliku kruusaga sillutatud maanteega. Nüüd olin ma peaaegu kohal.Veel veerand tundi astumist ja ma olen kodus!

Tõttasin edasi nii reipal sammul, kui jalad vähegi kandsid.Veel viimane järveäärne metsariba, veel viimased puud – ja siis seisiski jahiloss täies hiilguses minu ees.Tegelikult ma valetasin.Täielikust hiilgusest oli praegu asi kaugel. Kõige ilusam oli siin tegelikult südasuvel, kui kõik lossiseinad olid terve esimese korruse kõrguselt tiheda roniroosivaibaga kaetud. Neid õitses siin kõikvõimalikes värvitoonides ning nende tumeroheline lehestik moodustas mööda valgeid seinu üles ronides kummalisi pitsimustreid. Nüüd olid aga õied kadunud ja väänlevad varred poetasid kolletunud lehti.

Selle maja oli ehitanud minu vanaisa.Vana kuningas oli olnud samasugune kirglik jahimees kui Andreaski. See järveäärne koht meeldis talle sellepärast, et siin olid suured tammemetsad, kus sead käisid sügiseti tõrudega maiustamas, ning hirvi, hunte, karusid ja muid pisemaid elukaid jätkus siin samuti küllaga.Tema oli tahtnud endale siia ühte mõnusat pesa, kus oleks hea pärast väsitavat jahilkäiku kolde ees oma valutavaid konte soojendada. Mõeldud, tehtud.

Päris valmis ta ehitusega ei jõudnud, aga Karl jätkas sealt, kust isal pooleli jäi. Ja kui aus olla, siis tundus mulle, et seda ehitust jõuavad jätkata veel minu lapsed ja lapselapsedki, sest siin oli vaja kogu aeg midagi ümber teha ja vanemad osad hakkasid juba lappimist nõudma, enne kui uuemad valmis said.

Hoone ise oli kitsas ja kõrge, järsu viilkatusega, mis mahutas kaks pööningukorrust, ning korrapäratu põhiplaaniga, täis igasuguseid soppe, sakke, puust sambaid, etikuid ja rõdusid. Katuse juurde käisid ka veel tornikesed, millel polnud muud otstarvet kui iluasjaks olemine. Lapsena meeldis mulle kitsaid kõrgeid treppe mööda torni ronida ja pisikestest piluakendest välja vaadata.Aga mida suuremaks ma kasvasin, seda kitsamaks ja tolmusemaks seal läks, nii et lõpuks polnud mul enam tahtmistki ennast trepikäikudest läbi litsuda. Siiski, väljastpoolt vaadates nägid need tornikesed päris vahvad välja.

Lossi ümber laius lopsakas rohtaed väikeste lehtlate, jalutusradade, lillepeenarde ja muruplatsidega. Ühes sellises lehtlas istusid praegu mu õuedaamid. Õhtusse kalduv päike paistis neile peale ja pani nende erksavärvilised rüüd veel kirkamalt särama. Minu tulekut nad ei märganud. Üks luges teistele ette ja teised olid oma näputööd õue kaasa toonud. Keegi neist ei tõstnud tikkimisraami kohalt pead, kui ma neist tasasel sammul mööda läksin.

Tegelikult polnud mul põhjust neist mööda hiilida – minu tähelepanu oli lihtsalt köitnud vibalik meesterahvas, kes parajasti peauksest välja tuli ja rutuga talli ees ootava hobuse juurde tõttas. Ootajaid oli seal teisigi, terve salkkond kuninga ihukaitsjaid. Paistis, nagu asutaksid nad kuhugi minema. Pistsin üle muru jooksu, sest seda meest oli mul tarvis tingimata kätte saada, enne kui ta kuhugi kaob.

„Wieshofen!”

Mees pöördus ümber ja vaatas ringi. Mu hääl oli talle tuttav, aga välimus mõjus eksitavalt. Kui ma tema juurde jõudsin, tundis väepealik minu näo talunaise tanu alt ära – aga oleks ta selle üle karvavõrdki rõõmustanud! Oo ei.Tema niigi tusane ilme läks päris kurjaks ja ta haugatas ilma kombekohase kummarduseta: „Aloise, leidsite ka paraja aja ära kaduda! Me pidime teid terve päeva taga otsima. Kus te olite? Ja kust te endale need laudanaise riided olete saanud?!”

Niisugune tervitus jahmatas mind oma lugupidamatusega. Lõin käed puusa ja käratasin: „Wieshofen, kas te teate, et Wolfhart kogub piiri taga vägesid ja on juba oma viis tuhat meest kokku saanud?”

Väepealik kergitas üllatunult kulme. „Kust te seda kuulsite?”

„Ühe kohaliku jahimehe käest. Mu kallis krahv, kas te võite mulle öelda, miks ma pean sellist asja mingi metsamehe käest kuulma? Kas pole mitte teie kohustus mulle ja kuningale igast võimalikust rünnakust teatada?”

„Vaat see on hea küsimus.Tee peal räägime,” ütles krahv, kahmas mul ühtäkki piha ümbert kinni ja lennutas mu kõhuli hobuse turjale.

Olin sellest nii rabatud, et ei taibanud esimese hooga end mahagi libistada. Ja siis oli Wieshofen juba minu kõrval sadulas, surus põlved minu lõua ja jalgade alla ning andis hobusele kannuseid.Terve salkkond läks müdinal teele. Minul jäi üle vaid silme eest läbi lipsavaid kruusakive vahtida ja meeleheitlikult tasakaalu hoida.

„Miks te nii teete?!” karjusin sadularihma külge klammerdudes.

„Viin teid kindlasse kohta,” vastas mees.

Tule taevas appi! Juba teine, kes tahab mind sõja eest kindlasse kohta toimetada. Mulle aitab sellest!

Ma võtsin jõu kokku, ootasin sobivat hetke ja üritasin end kappava hobuse turjalt maha kukutada, kuigi see manööver oleks mul kindlasti kaela murdnud.Wieshofen oli kiirem ja krabas mul vööst kinni.

„Ärge rabelge, te kukute surnuks!”

„Ja mis teil sellest?”

Mind ei lastud kuhugi.Väepealik väänas mu hammustada saanud käe selja taha, nii et ma valust karjatasin, ja käratas: „Paigal!”

„Kuulge, mul on niimoodi paha olla! Katsuge ise kõhuli hobuse seljas olla, vaadake, kas hing jääb kinni või ei jää!”

Ta kummardas täiel kiirusel minu kohale, võttis mul tagantkäe õlgade ümbert kinni, keeras mu selili ja tõmbas siis enda ette istuma.

„Kas olete nüüd rahul?”

„Millega? Sellega, et te mu ära röövisite?”

„Ei, mugavama asendiga loomulikult!” kähvas krahv. „Ma ei ootagi, et te röövimisega rahule jääksite – see pole teie moodi.”

Ma üritasin tema käsi oma piha ümbert lahti kangutada ja hobuse seljast maha hüpata.

„Ärge seda tehke,” ütles Wieshofen ning surus mind tugevamini enda ligi. „Hobused tallavad teid surnuks.”

Tal oli õigus. Otse meie kannul sõitis pool tosinat ratsameest. Kui ma oleksin maha hüpanud, oleks mind hobusekapjade all tükkideks hakitud.

Seega pidin ma olukorraga rahul olema ja paremat hetke ootama. Tõmbasin sügavalt hinge, lõin selja väärikalt sirgu ja küsisin oma väepealiku käest: „Mu härra, ehk te olete nii lahke ja ütlete mulle lõpuks, kuhu me sõidame?”

„Minu lossi.”

„Miks nimelt sinna?”

„Kõigepealt muidugi selleks, et te kogemata Wolfharti kätte vangi ei langeks, kui ta siia jõuab. Sellest oleks väga kahju, kui tema teid oma pojaga naidaks. See ei sobiks minu plaanidega kohe kuidagi.”

„Jah?” Piilusin silmanurgast Wieshofeni poole. „Ja millised need teie plaanid siis on?”

„Ma abiellun teiega.”

Raputasin pead. „See ei ole võimalik. Karl ei anna selleks nõusolekut.”

„Ma tean.”

„Jah? Ja ikkagi väidate, et abiellute minuga?”

„Loomulikult.”

Ma uurisin teda, silmad vidukil. Krahv vaatas mulle vastu, suunurk pilklikuks muigeks üles kergitatud.

„Armuline kuningatütar,” venitas ta lõpuks, keeleotsaga hambaid ja kuivi huuli niisutades, „kas te teate, millise tingimuse on kuningas teie abiellumisele seadnud?”

„Ei.” Minu teada vastas Karl kõigile kosilastele järsu äraütlemisega, ilma et ta oleks otsust millegagi põhjendanud. Ja mingitest tingimustest polnud kunagi juttu olnud. „Milline see siis on?”

„Te ei abiellu enne, kui Karl on surnud. Kusjuures ta peab surema loomulikku surma. Juhul, kui tekib pisimgi kahtlus, et ta on lahkunud mõrtsuka käe läbi – olgu see siis õnnetu juhus, mürgitamine või noahoop –, tapetakse kohe ka see, kes tema surmast kasu saab. Ehk siis see mees, kes teiega abiellub.”

Ma vahtisin teda, silmad pärani.

Wieshofen muigas mu jahmatust nähes. „Nagu te isegi mõistate, ei soovi ma endale pulmaööl nuga selga saada,” jätkas ta. „Mulle on teada kaks meest, kellele on mõrtsuka tapmiseks käsk antud, ja need kaks olen ma kõrvaldanud.Aga selliseid inimesi võib veel olla.

Ja kuna ma ei tea, kes nimelt minu elu ohustab, siis pean ma Karli võimalikult loomulikul teel surma saatma, et kellelegi minu aususe ja ustavuse suhtes kahtlust ei jääks.”

Tundsin, kuidas mul veri näost ära valgub. „Te olete äraandja!”

„Tuleb tunnistada, et jah,” muigas väepealik. „Te näete, et ma ei ole enam poisike. Ma ei saa teie järele igavesti oodata. Ja kui Wolfhart oma rünnakuga mulle nüüd soodsat võimalust pakub, siis pean ma selle ära kasutama. Pealegi, mis võiks olla ühele kuningale loomulikum surm kui lahingus langemine?”

Mu pea käis ringi. Mulle näis, et ma libisen kohe hobuse seljast maha, hoolimata sellest, kui kõvasti Wieshofen mul piha ümbert kinni hoidis.Taevas halasta, meie väepealik! Ta oli meid siiamaani nii hästi teeninud, kõik rünnakud tagasi löönud – ja nüüd! Ooh!

Panin silmad kinni ning hingasin sügavalt sisse ja välja. Ma ei tohi mõistust kaotada. Igal juhul mitte nüüd, kus Habingen on suuremas ohus kui kunagi varem!

„Te unustate ühe pisiasja,” laususin, endal kurk kuivamas ja keel kare. „Ma pean teile altari ees „jah” ütlema, enne kui te minu abikaasaks saate. Ja seda sõna te minu suust ei kuule.”

„Arvate?”

„Ma olen selles veendunud. Ma ei nõustu mitte iial mingi äraandjaga trooni jagama!”

Wieshofeni naeru oli pigem tunda kui kuulda.Ta surus mu paremat külge oma rinna vastu ning ma tundsin, kuidas summutatud naer tema kehas võngub.

„Teie otsuse kallutamine on muidugi keeruline ülesanne,” lausus ta, „aga mitte võimatu. Kuigi ma pean tunnistama, et see oleks tunduvalt lihtsam, kui Karl poleks teie abielule veel üht tingimust seadnud.”

„Milline see siis veel on?”

„Kui keegi peaks teid vägistama või võrgutama, et teid kui rasedat mehele minema sundida, olgu siis Karli eluajal või pärast tema surma, siis ootab teda samasugune saatus kui Karli mõrtsukat.”

Vägistama, võrgutama? Ma vahtisin krahvile kipras kulmul otsa. Mis sõnad need niisugused olid?! Mida need tähendama pidid? Midagi, millega mind saab abielluma sundida?

„Nii et ma pean teid paraku neitsina altari ette viima,” jätkas Wieshofen, nautides mu segadust. „Või vähemalt ilma lapseta. See teeb teie mõjutamise mõistagi pisut raskemaks, aga ma usun, et me saame sellega hakkama.”Ta tõmbas mind endale veel lähemale, surus huuled mu kõrva vastu, nii hästi kui see kihutava hobuse seljas ülesalla rappudes võimalik oli, ja küsis valjul sosinal: „Muide, kuidas selle teie neitsilikkusega tegelikult lood on? Kas see on teil veel alles või on Karl selle endale võtnud?”

Minu neitsilikkus? Neitsi oli tütarlaps, kes ei olnud veel abielus. Ja kuna mina ei olnud abielus, siis olin ma järelikult neitsi.Aga et neitsilikkus oleks mingi niisugune asi, mida keegi teine saaks endale võtta...

„Ma ei mõista teid,” ütlesin lõpuks, kurk kähe.

„Tõesti?” Krahvi kuivad huuled riivasid mu põske, pannes selle ebameeldivalt kihelema. „Te ei taha ometi öelda, et Karl pole teid kordagi puutunud?”

„Muidugi on, aga...”

„No kuulge, Aloise, te magate ju peaaegu ühes toas!” lausus Wieshofen noomides. „Kas te tõesti tahate väita, et Karl ei ole teil kordagi öösel külas käinud?”

„Te mõtlete minu magamistoas?”

„Jah.Teie toas.Teie voodis.Teie voodi ees vaibal. Kus iganes soovite.Või viib ta teid parema meelega enda juurde?”

Ma pidin oma kaela katsuma, sest mulle tundus järsku, et mu tanu on lõua alt liiga kitsas. Minu voodis? Ei, seda ma võisin tõesti vanduda, et Karl ei olnud kordagi öösel minu voodis käinud! Ma olin muidugi ise lapsena tema voodis maganud, sest mul oli väikesena kogu aeg painav hirm, et mu isa kaob kuhugi. Ja ma mäletasin ka öiseid ärkamisi, kui isa oli tõesti kuhugi kadunud ja mina röökisin senikaua, kuni ta tagasi tuli.Aga kui ma kuueaastaseks sain, siis saatis ta mu omaette kambrisse magama, hoolimata minu ägedatest vastuväidetest. Ja pärast seda polnud me tõesti enam iial sängi jaganud, ei minu ega tema toas!

„Uskumatu,” sosistas Wieshofen mulle kõrva. „Ma ei kujuta ette, kuidas ta sai oma käsi teist eemale hoida! Mina küll ei suudaks.”

Ja oma sõnade kinnituseks pistis ta käe mu reite vahele.

Ma kangestusin ja surusin jalad kokku. Issand jumal, mida ta tegi?! Tema kätel ei olnud mingil juhul minu jalgade vahele asja!

Kiskusin ta käe ära ja tõukasin vihaselt eemale. „Mu härra, teil ei ole mingit õigust mind sel kombel puutuda!”

„Ahaa, te siiski teate, mida sel kombel puutumine tähendab?”Wieshofen pani käe vanale kohale tagasi. „Siis ei peaks te pirtsutama. Ma olen vähemalt niisama hea mees kui Karl, kui mitte paremgi.”

„Karl ei ole minuga mitte iialgi nii lugupidamatult käitunud!” käratasin ma ja tirisin tema käe eemale. „Kui te mind rahule ei jäta, siis ma...”

„Noh, mida siis?” irvitas krahv ja surus pihu mu kõhu vastu. See oli nii ebameeldiv, et mul tõusis iiveldus kurku.

Krahmasin ta käe pihku ja lõin sinna nii kõvasti hambad sisse, et soolast verd mulle suhu valgus.

Mees röögatas, rebis käe ära ja vaatas jahmunult sügavaid hambajälgi käeseljal. Siis võttis ta hoogu, et mind lüüa, aga ma jõudsin hoobi käsivarrega tõrjuda. Me rüselesime veel mõne hetke hobuse seljas, kuni krahv taipas, et targem on ratsu kinni pidada, enne kui me mõlemad maha prantsatame. Ma nägin soodsat hetke, lipsasin ta haardest välja ja kukkusin käpuli teetolmu.Tegin nii kiiresti, kui sain, aga Wieshofen oli minust kiirem, krabas mul riietest kinni ja paiskas mu pikali.

Selle aja peale oli ka tema kaaskond sadulast maas. Nad tormasid mulle kõik seitsmekesi kallale – ja mina tegin kõik, mida suutsin ja oskasin, et nende käest pääseda. Hetkeks sattus minu kätte isegi ühe mehe pistoda, mis tema vööl rippudes mulle parajasti pihku jäi.

Püüdsin sellega Wieshofenit tabada, aga see ei õnnestunud. Ikka jäi kellegi teise keha ette. Ma ei tapnud küll kedagi, aga haavasin päris mitut vastast, enne kui nad terariista minu käest välja väänasid ja mulle põlve kõrile surusid.

Nojah, lõpuks ma ikkagi kaotasin. Nad sidusid mu käsist-jalust kinni, venitasid veel jalad selja taha ja sidusid needki nöörijupiga käte külge, nii et ma lebasin maas nagu krõnksus vagel. Ühe karvase nöörikeeru tõmbasid nad mul suust läbi, et ma karjuda ja hammustada ei saaks. Ja kui see kõik tehtud oli, kükitas hingeldav Wieshofen minu juurde maha, kergitas mu kleidisaba üles ja käskis mul põlved laiali tõmmata.