Читать книгу Aviaator - Евгений Водолазкин - Страница 6

Ütlesin talle: külmaga kanna mütsi, muidu külmetad kõrvad ära. Vaata, kui paljud möödujad on kõrvadeta, laususin ma. Ta nõustus, jaa-jaa, peaks küll, aga ei kandnud. Naeris nalja peale ja jätkas mütsita käimist. Vaat selline pildike ujus mällu, kuigi kellest siin on juttu – pole õrna aimugi.

Või näiteks meenus skandaal – ilmetu, kurnav. Ei tea, kus puhkes. Kahju on sellest, et algas see kõik ju üldjoontes hästi, võib öelda isegi heasoovlikult, aga pärast sõimasid kõik kõiki. Peamine, hiljem imestasid nad ka ise, miks? Keegi märkis, et matustel juhtub tihti nii: pool tunnikest räägitakse sellest, kui hea inimene kadunuke oli. Aga siis meenub kellelegi kohalolijatest, et kadunuke, tuleb välja, ei olnud ainult hea inimene. Ja siis, nagu käsu peale, hakkavad paljud välja ütlema, täiendama – ja tulevad vähehaaval järeldusele, et üldiselt oli ta esmaklassiline lurjus.

Või siis juba päris viirastuslik nägemus: kellelegi antakse vorstijupiga vastu pead, ja see inimene veereb allamäge, veereb ega suuda peatuda, ja sellest veeremisest käib pea ringi … Minu pea. Käib ringi. Laman voodis.

Kus ma olen?

Sammud.

Sisenes valges kitlis tundmatu. Seisis, pani käe huultele, vaatas mind (ukseavas on veel kellegi pea). Mina omakorda vaatasin teda justkui silmi avamata. Pooleldi suletud ripsmete vahelt. Ta märkas nende värelemist.

„Ärkasite?“

Avasin silmad. Lähenenud mu voodile, sirutas tundmatu käe: „Geiger. Teie arst.“

Tirisin teki alt parema käe välja ja tundsin Geigeri õrna käepigistust. Nii puudutatakse, kui kardetakse luid murda. Ta vaatas hetke ringi ja uks paugatas kinni. Mu kätt hoides kummardus Geiger minu poole: „Aga teie olete Innokenti Petrovitš Platonov, kas pole nii?“

Ma ei saanud seda kinnitada. Kui ta nii ütleb, tähendab, tal on selleks alust. Innokenti Petrovitš … Peitsin vaikides käe teki alla tagasi.

„Te ei mäleta mitte midagi?“ küsis Geiger.

Noogutasin pead. Innokenti Petrovitš Platonov. Austust äratav. Natuke võib-olla kirjanduslikki.

„Kas mäletate, kuidas ma äsja teie voodi juurde tulin? Mis ma oma nimeks ütlesin?“

Miks ta minuga siis nii? Või olen ma tõesti nii kehvas seisus? Pidanud pausi, kähistan: „Mäletan.“

„Aga enne seda?“

Tundsin, kuidas pisarad mind lämmatavad. Ja siis need tungisidki välja ja ma lausa nutsin. Võtnud sängi kõrvalt laualt salvräti, kuivatas Geiger sellega mu nägu.

„No mis te nüüd, Innokenti Petrovitš. Ilmas on nii vähe sündmusi, mida tasub mäletada, aga teie lähete tujust ära.“

„Kas mu mälu taastub?“

„Ma väga loodan. Teie juhtumi puhul ei saa midagi kindlalt muidugi väita.“ Ta pani mulle kraadiklaasi. „Teate, meenutage võimalikult palju, siin on tähtis teie pingutus. Vaja on, et just teie ise kõik meelde tuletaksite.“

Näen Geigeri ninas karvu. Lõual on kriimustused hommikusest habemeajamisest.

Ta vaatab mind rahulikult. Kõrge laup, sirge nina, näpitsprillid – nagu keegi oleks ta joonistanud. On üks tüüp nägusid, mis tunduvad väljamõeldistena.

„Kas ma sattusin avariisse?“

„Võib ka nii öelda.“

Avatud õhuaknas seguneb palati õhk talvise aknataguse õhuga. Muutub häguseks, väreleb ning raami vertikaalne liist sulandub ühte puutüvega, ja siis need varased hämarikud – ma olen seda kuskil juba näinud. Ja lendlevaid lumehelbeid olen näinud. Sulavad, jõudmata aknalauale … Kus?

„Ma ei mäleta midagi. Ainult mingeid pisiasju – lumehelbed haigla õhuaknas, klaasi jahedus, kui seda laubaga puutuda. Sündmusi – ei mäleta.“

„Ma muidugi võiksin teile midagi teie minevikust meenutada, aga täies ulatuses elu ümber ei jutusta. Tean teie elust vaid kõige pealiskaudsemat: kus te elasite, kellega läbi käisite. Seejuures ei tea ma teie mõtete ega tunnete lugu, mõistate?“ Ta tõmbas kraadiklaasi mu kaenla alt välja. „38,5. Paljuvõitu.“

Esmaspäev

Eile veel ei eksisteerinud aega. Aga täna – esmaspäev. Asi oli nii. Geiger tõi pliiatsi ja paksu vihiku. Läks minema. Tuli tagasi kirjaalusega.

„Kirjutage kõik üles, mis päeva jooksul toimus. Ja kõik, mis minevikust meenub, pange ka kirja. See päevik on minu jaoks. Et ma näeksin, kui kiiresti me edusamme teeme.“

„Seni on kõik minu sündmused seotud teiega. Tähendab, tuleb teist kirjutada?“

„Abgemacht^[1.]! Kirjeldage ja hinnake mind iga külje pealt – nii tõmbab minu tagasihoidlik isik teie teadvuseniidid endaga kaasa. Aga me laiendame teie suhtlusringi tasapisi.“

Geiger asetas kirjutusaluse mu kõhule. See tõusis koos iga minu hingetõmbega kurvalt üles, aga välja oleks nagu ise hinganud. Geiger sättis asju. Avas vihiku, pistis pliiatsi mu sõrmede vahele – see oli tegelikult liiast. Ma olen haige (võib muidugi küsida, mis mul viga on?), kuid käed-jalad liiguvad. Millest õigupoolest kirjutada? Midagi ju ei toimu ja midagi ei meenu.

Vihik on ilmatu paks – sellest jätkuks terve romaani jaoks. Keerutan pliiatsit peos. Mis haigus mul ikkagi on? Doktor, jään ma elama?

„Doktor, mis kuupäev täna on?“

Ta vaikib. Mina vaikin ka. Kas ma küsisin siis midagi ebasündsat?

„Teeme nii,“ lausub Geiger lõpuks, „et te panete kirja vaid nädalapäevad. Nii on meil ajaga kergem toime tulla.“

Geiger ise on mõistatuslik. Vastan: „Abgemacht.“

Naerab.

Aga mina võtsin kätte ning kirjutasin kõik üles – eilsest ja tänasest.

Teisipäev

Täna tutvusin õde Valentinaga. Sihvakas. Vähejutukas.

Kui ta sisenes, teesklesin magajat – see saab juba harjumuseks. Siis avasin ühe silma ja küsisin: „Kuidas teie nimi on?“

„Valentina. Arst ütles, et vajate rahu.“

Ühelegi järgmisele küsimusele ta ei vastanud. Seistes seljaga minu poole, küüris ta harjaga põrandat. Rütmi võidutsemine. Kui ta kummardus, et ämbris lappi loputada, paljastus kitli alt pesu. Mis rahust siin rääkida …

Teen nalja. Jõudu pole üldse. Hommikul mõõtsin temperatuuri: 38,7, Geigerit teeb see murelikuks.

Mind häirib, et ma ei suuda mälestusi unenäost eristada.

Tänasest ööst järgmised mitmetähenduslikud muljed. Laman kodus palavikus – gripp. Vanaema käed on külmavõitu, kraadiklaas on jahe. Lumehelbed akna taga tuiskavad täis tee gümnaasiumisse, kuhu ma täna ei läinud. Aga seal jõutakse nimekirjas täheni „P“ (sõrm, üleni kriidine, libistab päevikulehte mööda alla) ja kutsutakse Platonovit.

Aga Platonovit ei ole, kannab klassivanem ette, ta jäi gripi tõttu koju, talle ilmselt loetakse „Robinson Crusoe’t“. Võimalik, et kodus on kuulda seinakella häält. Vanaema, jätkab klassivanem, surub näpitsprillid ninale ning tema silmad näivad läbi prilliklaaside suured ja punnis. Ilmekas pildike, nõustub õpetaja, nimetame seda apoteoosseks lugemiseks (elavnemine klassis).

Klassivanem pajatab edasi: raamatus toimuv, kui asja tuumast lühidalt rääkida, viib järgnevani. Kergemeelne noormees suundub merereisile ja elab üle laevahuku. Ta uhutakse asustamata saarele, kus tal pole elamiseks vajalikke vahendeid, aga põhiline – pole inimesi. Inimesi ei ole üldse mitte. Kui ta oleks algusest peale arukalt käitunud … Ma ei tea, kuidas seda väljendada, et mitte moraliseerima hakata. See oleks nagu mõistujutt kadunud pojast.

Klassitahvlil on harjutus (eilne aritmeetika), põrandalauad hoiavad endas hommikuse koristamise niiskust. Õpetaja kujutab endale elavalt ette abitut vees rabelevat Robinsoni, kes püüab kaldani jõuda. Õpetajat aitab katastroofi selle tõelises ulatuses aduda Aivazovski maal „Üheksas laine“. Vapustatud õpetaja vaikimist ei katkestata ühegi hüüdega. Topeltakende taga on vaevu kuulda vaid tõllarattaid.

Olen ise ka vahel „Robinson Crusoe’t“ lugenud, aga haiguse ajal ju eriti ei loe. Valu silmades, read ujuvad. Jälgin vanaema huuli. Enne lehe pööramist tõstab ta sõrme suu juurde. Mõnikord võtab lonksu jahtunud teed ja siis lendavad „Robinson Crusoe“ peale vaevumärgatavad pritsmed. Mõnikord on peatükkide vahel toidupudi. Terveks saanuna lehitsen loetu tähelepanelikult läbi ning raputan kuivanud ja lapikuks pressitud leivajäänused lehtede vahelt välja.

„Mäletan palju erinevaid kohti ja inimesi,“ teatasin ma ärevalt Geigerile, „mäletan isegi mingeid ütlemisi, aga löö kasvõi maha – ei mäleta, kes ja milliseid sõnu lausus. Ja – kus.“

Geiger on rahulik. Ta loodab, et see läheb mööda. Ta ei pea seda oluliseks.

Aga võib-olla see tõesti ongi ebaoluline? Võib-olla omab tähendust vaid see, et sõnad lausuti ja need mu peas säilisid, aga kes ja kus – tühiasi? Peab seda Geigerilt küsima – tundub, et tema teab kõike.

Kolmapäev

Aga on ka nii: sõnad ei ole säilinud, kuid pilt on täielikult alles. Näiteks, inimene istub õhtuhämaruses. Toas on juba pooleldi pime, aga tema ei pane tuld põlema ‒ hoiab kokku või mis? Nukker liikumatus. Küünarnukk toetub lauale, laup puhkab peopesadel, väike sõrm hoidub eemale. Isegi pimedas on näha, et ta riided on kortsus, kõik on selline pruunikas kuni värvitu, ainsateks valgeteks laikudeks ruumis on tema nägu ja käed. Inimene oleks nagu mõtteisse vajunud, kuigi tegelikult ei mõtle ta millestki, lihtsalt puhkab. Võib-olla isegi ütleb midagi, aga sõnu pole kuulda. Mulle isiklikult pole ta sõnad tähtsad, no ja kellega tal rääkida on – iseendaga? Ta ju ei tea, et ma teda jälgin, aga kui ütlebki midagi, siis mitte mulle. Liigutab huuli, vaatab aknasse. Tilgad klaasil peegeldavad tänavavalgustust, helklevad tõlla tuledena. Õhuaken kriuksub.

Olen selle ajani näinud palatis ainult kahte inimest – Geigerit ja Valentinat. Arst ja medõde – aga keda tegelikult veel vaja olekski? Võtsin jõu kokku, tõusin, läksin akna juurde – hoov on tühi, lumi põlvini. Ühe korra komberdasin seinast kinni hoides palatist välja koridori ja kohe ilmus välja Valentina: teil on voodirežiim, minge palatisse tagasi. Režiim …

Muide: mõlemad näevad välja nagu pärineksid endisest ajast. Kui Geiger ei ole kitlis, kannab ta tingimata vestiga ülikonda. Meenutab Tšehhovit … Ma kogu aeg mõtlesin, keda ta küll mulle meenutab? Tšehhovit! Ja näpitsprille kannab ka. Nendest, keda mäletan, nägin näpitsprille oma meelest ainult Stanislavskil, aga tema on inimene teatrist … Üldiselt ütleksin, et mind raviv paar on kuidagi teatraalne. Valentina – sõjaaja halastajaõe koopia. 1914. aasta. No ei tea muidugi, kuidas nad mu muljesse suhtuvad – Geiger loeb ju selle läbi, nii me kokku leppisime. Lõppude lõpuks ta ise ju palus mul varjamata kirjutada kõigest, mida märkan, meenutan, mõtlen ja ole lahke – nii ma kirjutangi.

Täna murdus mu krihvel ja ütlesin seda Valentinale. Tema võtab taskust midagi pliiatsi sarnast ja ulatab mulle.

„Veider,“ ütlen mina, „metallist krihvel, ma pole sellist kunagi näinud.“

Valentina läks näost punaseks ja võttis ruttu mu käest selle tagasi. Pärast tõi teise pliiatsi. Miks ta punastas? Iga päev viib ta mind tualetti või võtab mul süstimiseks aluspüksid jalast – ei punasta, aga nüüd pliiats, näete siis. Minu elus on praegu massiliselt väikesi mõistatusi, mida ma ei suuda lahendada. Aga punastab Valentina veetlevalt, kõrvaotsteni. Kõrvad on õhukesed, graatsilised. Kui ta valge pearätt eile üles kerkis, imetlesin neid. Täpsemalt, ühte. Valentina kummardus lambi kohale, seljaga minu poole ja ta kõrv kumas läbi valguse roosalt, tahtsin seda puudutada. Ei julgenud. Ja ega jõudu ka ei olnud.

Mingi imelik aimdus on, nagu lamaksin selles voodis juba terve igaviku. Liigutan kätt või jalga – tunnen lihastes valu, ja kui kõrvalise abita üles tõusen, on jalad nagu vatist. Selle eest temperatuur langes natuke: 38,3.

Küsin Geigerilt: „No mis siis minuga ikkagi juhtus?“

„See et,“ vastab ta, „te peate ise meenutama, muidu teie teadvus vahetub minu omaga. Ega te seda ju taha?“

Ma ei tea ise ka, tahan ma seda või mitte. Äkki selgub, et mul ongi selline teadvus, mis oleks parem asendada?

Reede

Rääkides teadvusest: ma kaotasin selle eile. Geiger ja Valentina ehmusid kõvasti. Ärgates nägin nende heitunud nägusid – paistis, nagu neil oleks kahju mind kaotada. Meeldiv, kui sind mingil põhjusel vajatakse, isegi kui see põhjus pole isiklik, vaid nii-öelda puhas inimesearmastus. Geiger ei andnud kogu eilse päeva jooksul mu lehti tagasi. Kartsin, et pingutasin ilmselt oma kirjutiste lõpuosas üle. Lamasin ja jälgisin, kuidas lumehelbed akna taga langesid. Vaadates uinusin. Ärkasin – lumehelbed langesid ikka veel.

Minu voodi ääres toolil istus Valentina. Kuivatas märja käsnaga mu laupa. Suudle, tahtsin ma öelda, suudle mind laubale. Ei öelnud. Muidu oleks ta enne suudlemist mu laupa pidanud kuivatama. Ja üldse, on ju teada, keda laubale suudeldakse … Aga vaat, ma võtsin ta käest kinni – ja ta ei tõmmanud ära, tõstis ainult meie ühendatud käed minu kõhu peale, et mitte tasakaalu kaotada. Tema peopesa kattis mu kämbla nagu majake – nii õpetatakse klaverimängus, kuidas kätt hoida. Tõenäoliselt õpetati mind ka kunagi, et ma selliseid asju tean. Keerasin kätt, tõmbasin nimetissõrmega mööda selle majakese lage ja tundsin, kuidas see võpatas, koost lagunes, minu peopesa peale vajus. Ja ma tundsin selle soojust.

„Heitke minu kõrvale, Valentina,“ palusin ma. „Mul ei ole rumalaid mõtteid ja ma olen täiesti ohutu, te teate seda. Mul on ainult vaja, et keegi mu kõrval oleks. Päris kõrval, muidu ei soojene ma kunagi üles. Ma ei oska seda seletada, aga nii see on.“

Liigutasin suure jõupingutusega ennast laias voodis ja Valentina heitis mu kõrvale – teki peale. Olin kindel, ise ka ei tea, miks, et ta mu palve täidab. Kallutas pea minu pea poole. Hingasin sisse tema lõhna – triigitud tärgeldatud lumivalge pesu lõhn segunenud lõhnaõli ja noore keha lõhnaga. Ta jagas seda minuga ja ma ei saanud sellest küllalt. Avatud ukseavas seisis Geiger, aga Valentina jäi lamama. Miski temas tõmbus pingule (ma tundsin seda), aga ta ei tõusnud. Tõenäoliselt ta punastas – ei saanud mitte punastada.

„Väga hea,“ ütles Geiger sisse tulemata, „puhake.“

Omamoodi suurepärane reaktsioon.

Üldiselt ma ei kavatsenud seda kirjeldada, sest see ei puuduta ainuüksi mind, aga kuna ta kord juba kõike nägi … Las Geiger mõistab toimuvat õigesti (aga ta mõistab ju niigi).

Ma tahan, et see korduks – kasvõi paar minutit päevas.

Pühapäev

Ärganud, lugesin mõttes meieisapalvet. Tuli välja, et palvet mäletan ma ladusalt. Mõnikord pühapäeviti, kui ma kirikusse ei saanud minna, lugesin endale vähemalt meieisa. Liigutasin huultega niisket tuult. Ma elasin saarel, kus jumalateenistustel käimine ei olnud sugugi enesestmõistetav. Saar ei olnud asustamata, seal olid isegi kirikud, kuid kõik oli kuidagi nii keeruline, et neid külastada polnud lihtne. Üksikasju nüüd enam meelde ei tule.

Kirik – suur rõõm, eriti lapsepõlves. Hoian ema seelikusabast kinni, tähendab, et olen väike. Seelik poolkasuka all on pikk, lohiseb mööda põrandat. Ema paneb ikoonile küünla ning seelik kerkib natuke ja koos sellega mu labakindas käsi. Võtab mind ettevaatlikult sülle, tõstab ikooni juurde. Tunnen nimme kohal ta pihkusid, aga minu vildid ja labakud liiguvad õhus vabalt ning ma nagu liuglen ikooni suunas. Minu all on kümned küünlad – pidulikud, võnkuvad –, vaatan neid ega suuda sellelt kirkuselt pilku ära pöörata. Küünlad põlevad pragisedes, vaha voolab neid mööda alla, moodustades veidraid stalaktiite. Minu vastu jääb Jumalaema, käed laiali, ja ma suudlen ta kätt, kuigi mitte eriti osavalt, sest mina ei juhi ise oma lendu, ning suudelnud, puudutan, nagu ette nähtud, ka laubaga. Samal hetkel tunnen Ta käe jahedust. Ja vaat nii ma hõljun kirikus, lendlen preestri kohal, libisen läbi viirukipanni aromaatse suitsu. Heljun koori ja kirikulaulu kohal (kirikukoori juhi aeglustunud käeviibete ja grimasside, mida ta teeb kõrgete nootide juures, kohal). Liuglen vananaiste helenduse ja pühakoda täitva rahva kohal, ümber sammaste ja mööda aknaist, mille taga on mingi lumme tuisanud maa. Venemaa? Paokil ukse vahelt on aimata käredat pakast, käepidemel on härmatis. Äkki uksepragu laieneb ja tekkinud ristkülikus seisab Geiger.

„Doktor, me oleme ju Venemaal?“ küsin.

„Jah, teatud mõttes.“

Tümitab mu kätt tilguti panemiseks.

„Miks siis teie siin olete, Geiger?“

Ta vaatab mind imestunult: „Sellepärast, et ma olen Venemaa sakslane. Deutschrusse. Aga kas te muretsesite, et oleme Saksamaal?“

Ei, ei muretsenud. Lihtsalt nüüd ma võin arvestada, et tean täpselt meie asukohta. Tänase päevani see päris selge polnud.

„Aga kus on õde Valentina?“

„Tal on täna vaba päev.“

Pannud tilguti, mõõdab Geiger mu palavikku. 38,1.

„Ja mis, teisi õdesid pole siin või?“ tunnen huvi.

„Olete täitmatu.“

Aga mul pole teist õde vaja. Ma lihtsalt ei saa aru, mis asutus see selline on, kus on üks arst, üks õde ja üks patsient. No mis siis ikka, Venemaal on kõik võimalik. Venemaal … See peab levinud fraas olema, kui säilis isegi minu lagunenud mälus. Selles on oma rütm. Ma ei tea, mis selle taga seisab, aga fraasi mäletan.

Mul on juba mitmeid selliseid, ei tea kust kohale ujunud, fraase. Neil on ilmselt oma ajalugu, aga mina lausun neid nagu esimest korda. Tunnen ennast Aadamana. Või lapsena: lapsed lausuvad tihti fraase, mille tähendust nad veel ei tea. Ja Venemaal on kõik võimalik, nojah. On selles hukkamõist või isegi vandenõu? Tundub, et see on mingi pahaendeline mõõtmatus, et kõik liigub teadmata suunas. Mil määral see fraas küll mind puudutab?

Järele mõelnud, ütlen fraasi Geigerile kui sakslasele ja palun tal seda hinnata. Jälgin tema huulte ja kulmude liikumist – nii mekitakse veini. Ta hingab häälekalt sisse nagu vastuseks, aga pärast pausi hingab sama häälekalt välja. Kui sakslane, otsustas ta vaikida – oletame selleks, et mind mitte traumeerida. Selle asemel palub ta mul keelt näidata, mis minu meelest on omamoodi õigustatud. Minu keel töötab veel olulisel määral iseseisvalt: toob kuuldavale selle, mida on harjunud tooma – nagu rääkivatele lindudele omane. Nähtavasti sai Geiger mu keelest aru ja palub mul seda näidata. Kui näitan, vangutab pead. Ei rõõmusta teda mu keel. Läinud ukseni, pöördub Geiger minu poole: „Ja veel … Kui te tahate, et õde Valentina lamaks teie kõrval, oletame, et isegi teiega sama teki all, öelge, ärge häbenege. See on normaalne.“

„Teate ju küll, et ta on täiesti väljaspool hädaohtu.“

„Tean, kuigi,“ ta vibutas sõrmega, „Venemaal on ju kõik võimalik, ah?“

Praegusel hetkel mitte kõik … Tunnen seda nagu ei keegi teine.

Reede

Kõik need päevad olin jõuetu. Jõudu pole ka täna. Peas keerlevad imelikud sõnad: „Aviaator Platonov“. Kas see on ka fraas? Küsin Geigerilt: „Doktor, kas ma olin aviaator?“

„Niipalju kui mulle teada – ei …“

Kus mind siis aviaatoriks kutsuti? Mitte Kuokkalas?

Täpselt, Kuokkalas! Hüüan Geigerile: „See hüüdnimi on seotud Kuokkalaga, kus ma … Kus me … Te olete ju Kuokkalas olnud, doktor?“

„Nüüd nimetatakse seda veidi teisiti.“

„Kuidas?“

„No näiteks Repino … Peaasi – kirjutage oma meenutused üles.“

Kirjutan – homme. Olen väsinud.

Laupäev

Oleme nõbu Sevaga Soome lahe ääres. Seva on mu ema vennapoeg. Lapsepõlves kõlas see suguluse selgitus mulle hirmus keerulisena. Kirjutan seda praegugi tõrkega. Nõbu on muidugi kergem, aga Seva on kõige parem. Seva vanematel on Kuokkalas maja.

Me lennutame temaga lohet. Jookseme mööda õhtust supelranda päris veepiirini. Mõnikord lähme paljajalu vette ja pritsmed helgivad loojuvas päikeses. Kujutleme end lenduritena. Lendame kahekesi: esimesel istmel mina ja tagumisel Seva. Seal, külmas taevas on kõle ja üksildane, aga meie sõprus soojendab. Kui hukkume, siis koos: see lähendab. Proovime seal üleval rääkida, aga tuul viib me sõnad lendu.

„Aviaator Platonov,“ karjub Seva mulle tagantpoolt. „Aviaator Platonov, kursil asustatud punkt Kuokkala!“

Ma ei saa aru, miks Seva oma kolleegi poole nii tseremoniaalselt pöördub. Võib-olla selleks, et Platonov ei unustaks, et ta on aviaator. Seva peenike hääl (selliseks see tal ka jäi) on kosta kogu asustatud punktis, kust me üle lendame. Vahel seguneb hääl kajakate kisaga ja muutub peaaegu eristamatuks. Tõtt-öelda ärritab see karjumine mind väga, aga vaadates Seva õnnelikku nägu, ei leia ma endas jõudu teda vaikima sundida. Tegelikult, tänu sellele imelikule linnu moodi hääletämbrile ta mulle meelde jäigi.

Enne uinumist antakse meile kuuma piima meega. Üldiselt ma ei armasta kuuma piima, aga pärast lendu lahe kohal ja meretuult näkku ei kutsu see protesti esile. Me joome Sevaga, vaatamata sellele, et piim alles hakkab jahtuma, seda suurte valjude sõõmudega. Piima toob soomlasest piimanaine ja see on tõesti väga maitsev, eriti siis, kui ei ole kuum. Vene keeles puterdades kiidab soomlanna oma lehma. Seda lehma kujutan ma ette lüpsinaise sarnasena – hiigelsuurena, pikaldasena, laiali asetsevate silmade ja pringi udaraga.

Me jagame Sevaga ühte tuba tornikeses. Temal on panoraamvaade (taga mets, ees meri), mis pole kogenud aviaatoritele sugugi vähetähtis. Igal ajal saab ilma hinnata: udu mere kohal – vihma tõenäosus; lainejänesed ja männilatvade kiikumine – tormituul.

Männid ja lained muudavad valgete ööde hämaruses oma väljanägemist. Nad ei ole ähvardavad ega ohtlikud, ei, nad lihtsalt kaotavad oma päevase õrnuse. Samasugust rahutust koged, nähes mõttesse vajunud inimest naeratamas.

„Kas sa juba magad?“ küsib Seva sosinal.

„Ei,“ vastan, „aga hakkan jääma.“

„Ma nägin akna taga hiiglast,“ näitab Seva merepoolsele aknale.

„Need on männid. Maga.“

Paari minuti pärast on kuulda Seva nohisemist. Ma vaatan Seva näidatud aknasse. Ja näen hiiglast.

Esmaspäev

Esmaspäev – raske päev … Veel üks fraas mu vaesest peast. Huvitav, on neid seal veel palju? Ikka pole veel inimesi ega sündmusi, aga sõnad jäid – seal nad on. Nähtavasti kaovad sõnad viimastena, eriti kirjutatud. Võimalik, et Geiger ise ka ei saa lõpuni aru, kui sügav idee see on – kirjutada. Võib-olla, et just nimelt sõnad osutuvad selleks niidikeseks, mille abil õnnestub kunagi välja tirida kõik, mis oli? Mitte ainult minuga – kõik, mis üldse oli. Raske päev … Aga ma tunnen mingit kergust, isegi teatavat rõõmu. Sellepärast vist, et ootan kohtumist Valentinaga. Katsusin tõusta – pea hakkas ringi käima ja kergus kadus. Aga rõõm ei kadunud.

Sisenenud, patsutas Valentina mulle õlale – nii meeldiv. Temast õhkuvad kummalised lõhnad – mulle täiesti võõrad. Lõhnaõli, seep? Valentina loomulikud lõhnad? Küsida on ebamugav, aga ega pole ka vaja. Kõiges peab salapära olema, eriti naises … See on ju ka fraas. Tundub, et see on fraas!

Näe, veel üks: „Soojus kandub metalli mööda ruttu edasi“ – see meeldis mulle väga. Võib-olla mitte kõige tavalisem, aga minu jaoks üks esimesi, mis kuuldud. Istume teadmata kus, teadmata kellega, segame lusikaga teed. Olen umbes viieaastane, ma arvan mitte rohkem, toolile mu all on pandud tikitud padi (ma ei ulatu lauani), segan teed nagu täiskasvanu. Klaas on klaasihoidjas. Lusikas on tuline. Viskan selle kõlinal klaasi sisse, puhun sõrmedele. „Soojus kandub metalli mööda ruttu edasi,“ kostab meeldiv hääl. Hästi, jätan meelde. Kordasin seda igal sobival juhul, kuni sain kaksteist.

Ei, see ei ole kõige varasem. „Mine kartmatult“ – vot see on. Lähme jõulude ajal kellegi majja. Trepi ääres on karutopis, seisab tagumistel käppadel, esimestel käppadel kandik.

„Milleks see kandik?“ küsin ma.

„Visiitkaartide jaoks,“ vastab isa.

Mu sõrmed sukelduvad karu tihedasse kasukasse. Miks karul visiitkaarte vaja on (tõuseme marmorastmeid pidi üles), ja mis need visiitkaardid on? Kordan mitu korda seda sõna, libisen, aga ripun isa käe otsas. Silmitsen kõikudes vaibast teed marmoril – kullatud kinnitustega seotud, natuke külgedelt käänatud, see ka kõigub. Isa naerev nägu. Siseneme eredalt valgustatud saali. Jõulukuusk, ringmäng. Mu käed kleepuvad kellegi higist, mul on vastik, aga kätt ei saa lahti lasta ja ringmängust välja tulla. Keegi räägib, et ma olen kohalolijatest kõige väiksem (siis me istume juba toolidel kuuse ümber). Ta teab kuidagi, et ma oskan salmi lugeda, ja palub mul seda teha. Minu kõrval on vanaaegses mundris vanamees, ordenid kaheharulise habeme all.

„See,“ räägitakse, „on Terenti Ossipovitš Dobrosklonov.“

Meie ümber tekitatakse vaba ruumi. Vaatan vaikides Terenti Ossipovitšit. Ta seisab, nõjatudes jalutuskepile, kaldudes kergelt viltu, nii et pähe vilksatab isegi mõte, et ta võib kukkuda. Ei kuku.

„Mine kartmatult,“ soovitab Terenti Ossipovitš mulle.

Panen kutse eest plehku, pea kummargil ja käed laiali, läbi tubadeanfilaadi, märgates, kuidas mu kuju vilksatab peeglites ja kappides kõlisevad nõud. Viimases toas püüab paks köögitüdruk mu kinni. Litsudes mind oma põlle vastu (hingemattev köögihais), kannab mu pidulikult saali tagasi. Paneb põrandale.

„Mine kartmatult,“ kõlab Terenti Ossipovitši soovituse kordus.

Ma isegi ei lähe, lendan, kerkin kellegi jõul Viini toolile ja loen kokkutulnuile luuletuse. Meenub, et väga lühikese … Aplausikõmin pluss karumõmm kingituseks. Mida ma neile siis lugesin? Õnnelik, pressin end läbi austajatehulga, pilguga minu edu süüdlasi tänades – köögitüdrukut ja Terenti Ossipovitšit, kes mind sõnadega julgustas.

„Ma ju ütlesin,“ ta käsi silub habeme kaht haru, „mine kartmatult.“

Minu elus ei ole alati kõik nii hästi läinud.

Teisipäev

Geigerile meeldivad mu kirjeldused. Ütles, et minu kätt juhib kõikvõimas detailide jumal. Hea kujund: Geiger oskab olla poeetiline.

„Aga võib-olla ma olin enne mälukaotust kirjanik?“ küsin ma. „Või ajalehereporter?“

Kehitab õlgu.

„Või veel keegi, näiteks kunstnik. Teie kirjeldused on väga, ma ütleksin – nähtavad.“

„Kumb siis, kunstnik või kirjanik?“

„Maalikunstnik. Me ju leppisime kokku, et peamises etteütlemist ei tule.“

„Ja sellepärast vähendasite personali kahe inimeseni?“

„Jah, et keegi välja ei lobiseks. Jäid kaks kõige kindlamat.“

Naerab.

Pärast lõunat Geiger lahkus. Nägin teda koridoris, mantel seljas, müts käes, kui Valentina sisse tuli. Kuulsin ta sumbuvaid samme alguses korrusel, seejärel trepil. Kaks päeva ei palunud ma Valentinal enda kõrvale heita, kuigi ma sellest unistasin. Vaatamata Geigeri loale (või sellest hoolimata?). Aga nüüd – palusin.

Ja vot nüüd on ta juba mu kõrval, pihk minu peos. Tema juuksesalk kõditab mu kõrva. Mul on raske mõelda, et meid võidaks tabada sellelt. Milleltki muult sobimatult, võib-olla isegi ebasündsalt ‒ ei oleks hirmus, sest sündsusetus oleks midagi, mida võikski oodata, aga vot sellelt … Siin on ju kõik nii õhuke veel, nii värisev ja seletamatu, ja minust ei lahku tunne, et see kõik on juba kunagi olnud. Küsin Valentinalt, kas temaga on midagi sellist juba kunagi juhtunud, on tal ehk mingeid ebamääraseid mälestusi, isegi mitte mälestusi – oletusi. Ei, vastab, ei ole olnud, üldse midagi sellist pole olnud, kust neid mälestusi võtta?

Aga see on ju juba juhtunud – minul. Tegelikult ka, ega ma seda siis välja mõelnud. Lamasime just niimoodi liikumatult voodis, käsikäes, oimud vastamisi. Ma ei söandanud sülge neelatada – kartsin, et ta kuuleb klõnksu, vihuti köhatasin, et seda heli otsekui õigustada – nii mittemateriaalsed olid meie suhted. Või kartsin, et põlveliiges naksub – ikka sellepärast, et muidu oleks kohe asja õhulisus purunenud, kogu meie habras suhe. Selles ei olnud midagi kehalist. Mulle aitas tema randmest, tema väiksest sõrmest – tillukesest kui pärlmuttersoomus, siledast ja roosast. Ma kirjutan ja mu käsi väriseb. Jah, jõuetusest, palavikust, aga ka tohutust tunnetepingest. Ja veel sellest, et mälu kõike ülejäänut mu eest varjab. Mis see oli?

„Mis see oli?“ kisendan pisarsilmil õde Valentinale. „Miks ma ei suuda meenutada enda elu õnne täielikult?“

Valentina surub oma jahedad huuled mu otsmikule.

„Võib-olla siis see ei oleks enam õnn.“

Võib-olla. Aga et seda mõista, peab kõik meenuma.

Kolmapäev

Meenutan. Trammirööpad külmunud jõel. Elektriline tramm viib ühelt kaldalt teisele, poekesed akna taga. Trammijuht puurib pilgu lumetormi ja hämarusse, aga teist kallast pole veel näha. Laternad valgustavad vaevalt teed, nende virvendavas valguses tundub iga ebatasasus jääl prao või auguna. Trammijuht on keskendunud, tema on viimane, kes lootuse kaotab. Konduktor on ka kõva hingega, aga ei unusta ennast julgustamast sõõmudega plaskust, sest pakane ja see kuuvalguses maastik tekitavad ebakindlust igaühes, aga konduktor peab erksaks jääma. Müüb pileteid viis kopikat tükk, rebib neid jäätunud sõrmedega. Tema all on kümme sülda vett, külgedel lumetorm, tema õbluke „laevuke“, kollane tuluke jääl, püüdleb oma eesmärgi poole – hiiglasliku pimedusse eksinud kirikutorni poole. Tunnen ära selle kirikutorni tipu ja selle jõe. Nüüd ma tean, millises linnas ma elasin.

Neljapäev

Ma ju armastasin lõputult Peterburi. Tulles teistest paikadest sinna tagasi, tundsin teravat õnnetunnet. Selle harmoonia vastandus minu silmis kaosega, mis hirmutas ja segas mind lapsepõlvest saati. Ma ei suuda praegu nagu kord ja kohus taastada oma elu sündmusi, mäletan vaid, et kui mind selle kaose lained üle ujutasid, päästis mind mõte Peterburist – saarest, millel need oma kohale asetuvad …

Valentina tegi mulle praegu pehmesse kohta süsti. Mingi vitamiin. Vitamiinid on kasulikud, need pritsid on millegipärast palju meeldivamad kui süstid ravimiga. Ma kaotasin mõtte …

Ah jaa, harmoonia. Rangus. Näe, meie isa ja emaga – mina keskel, nemad äärtel, hoiavad mind kätest, lähme Teatri tänavat mööda Fontankast Aleksandra teatri juurde, otse keset teed. Me ise – sümmeetria kehastus, või kui soovite – harmoonia. Ja nii me läheme siis, aga isa räägib mulle, et majadevaheline kaugus on võrdne majade kõrgusega ja tänava pikkus ületab kümnekordselt majade kõrgust. Teater kasvab, läheneb, ajab hirmu peale. Kiirenedes peaaegu pilvedeni. Jaa, vaat mis: tänav nimetati hiljem ümber, tähistati kuidagi armetult. Milleks?

Aga veel tuli meelde tulekahju. Mitte päris tulekahju ise, aga see, kuidas sõideti seda kustutama – Nevskit mööda, varasügisel, pärastlõunal. Ees ronkmustal ratsul kappab pasunapuhuja. Pasun suu juures, nagu apokalüpsiseingel. Pasunapuhuja tuututab, tehes teed tuletõrjeveokile ja kõik tormavad laiali. Voorimehed piitsutavad hobuseid, suruvad neid tihedalt teeservale ja jäävad seisma küljega tulekahju poole. Ja siis kihutab tekkinud tühjuses raevukalt Nevskit mööda vanker pritsimeestega. Nad istuvad pikal pingil, seljaga üksteise poole, messingist kiivrid peas ja nende kohal lehvib tuletõrjeüksuse lipp. Lipu kõrval on tuletõrjepealik – ta lööb kella. Oma kiretuses on tuletõrjujad traagilised, nende nägudel mänglevad leekide helgid, mis neid juba ootavad, kuskil süttinud tulekahju, seni veel nägematu.

Sõitjate peale lendavad tulikollased lehed Katariina aiast, kus on oma tulekahju. Meie emaga seisame surutuna vastu raudaeda ja vaatame, kuidas kaalutud sädemed voorile kanduvad: säde eraldub aeglaselt sillutuskividelt ja lendleb madalalt Nevski kohal. Tuletõrjujate pikkvankri taga sõidab mööda kahehobuseveok sõrestikega, tuletõrjevoolikute rullide ja redelitega, seejärel teine veok aurupumbaga (katlast – aur, torust – suits), selle taga meditsiinifurgoon, et päästa põletada saanuid. Ma nutan ja ema räägib, et ma ei kardaks, aga ma ei nuta ju hirmu pärast, vaid tundetulvast. Vaimustusest nende inimeste mehisuse üle ja suurest austusest, sellepärast et nad nii suursuguselt liiguvad kellahelina saatel tardunud rahvahulgast mööda.

Ma tahtsin väga saada tuletõrjepealikuks ja iga kord pöördusin tuletõrjujaid nähes nende poole hääletu palvega mind oma ridadesse võtta. Sõites omnibussiga Nevskit mööda, kujutlesin alati, et suundun tulekahjule. Tundsin ennast ülevalt ja natuke kurvalt ega teadnud, kuidas seal lõpututes leekides kõik veel kujuneb, ja ma püüdsin rahvahulga vaimustunud pilke ja tervitusi, pead kergelt ühele küljele kallutades, vastasin ainult silmadega. Kõige järgi otsustades ma tuletõrjujaks siiski ei saanud, aga nüüd, aja möödudes, ma ei kahetse seda.

Laupäev

Terve eilse päeva tehti uuringuid. See jättis kuidagi imeliku mulje … Ei, mul ei olnud valus, isegi mitte ebameeldiv. Imestama panid riistad – ma polnud selliseid kunagi näinud. Ma ei ole muidugi mingi riistade spetsialist ja kõik, mis ma nende kohta öelda võin, ei ole rohkem kui minu aisting, aga see aisting on ebatavaline.

„Kas ma olin kaua teadvuseta?“ küsisin pärast õde Valentinalt. „Niikaua, et jõudsid uued arstiriistad ilmuda?“

Vastuse asemel heitis Valentina mu kõrvale. Silitas pead. Niimoodi silitas mind kunagi Anastassia. Oli seda nüüd vaja, äkki ujus nimi välja. Ma ei mäleta, kes ta on, miks ta mind silitas, aga mäletan, et Anastassia. Tema sõrmed rändasid mu juustes ringi, vahetevahel seisatusid mõtlikult. Libisesid põselt kõrva juurde, kompisid pehmelt selle kumerusi ja ma kuulsin ebareaalselt valju sahinat. Juhtus, et Anastassia surus lauba mu lauba vastu ning põimis me juuksesalgud ühte. Heledad tumedatega. See innustas meid metsikult, me olime nii erinevad.

„Millest te mõtlete?“ küsib Valentina minult.

„Ütle mulle „sina“, eks?“

„Millest sa mõtled?“

Aga ei millestki. Mul lihtsalt ei ole millestki mõelda – ma ei mäleta midagi. Näe, ka Anastassiast on jäänud ainult nimi. Nimi ja ta nisukarva juuste lõhn – ka seda ei ole ma unustanud. Aga võib-olla adun Valentina juuste lõhna kui meenutust, mis mu mälus on säilinud. Või nii: Valentina juuste (samuti nisukarva) lõhn meenutab mulle seda, mis mind kunagi õnnelikuks tegi.

Pühapäev

Geiger tõi mulle „Robinson Crusoe“. Mitte uue, lihtsustatud õigekirjaga väljaande, vaid revolutsioonieelse: 1906. aastast. Just nimelt seda raamatut ma lapsepõlves lugesin – teadis ta seda? Ma oleksin selle suletud silmil ära tundnud – kombates, kaalu järgi. Lõhna järgi nagu Anastassia juuksed. Minu sõõrmetesse on alatiseks jäänud selle raamatu läikivatest lehtedest tulvav trükivärvilõhn. See oli rändamise lõhn. Nende raamatulehtede sahin oli kui saare lehtede sahin, mis kaitsesid Robinsoni päikese eest – need olid hiigelsuured, ererohelised, õõtsusid vaid veidi. Kristalltilgakestega hommikuti. Ma lehitsesin raamatut ja tundsin selle ära lehekülg lehekülje haaval. Iga reaga elustus mälus kõik see, mis saatis raamatut minu möödanikus – vanaema köha, köögis maha kukkunud noa heli, (sealtsamast) praadimise lõhn, isa paberossi lõhn. Otsustades raamatu väljaandmise aja järgi, toimusid kõik minu üles märgitud sündmused mitte enne 1906. aastat.

Esmaspäev

Inimene istub laua ääres. Uksepiida vahelt on näha: kühmu vajunud, lõikab vorstist ühtlaseid viilukaid, saadab need üksteise järel suhu. Nukker söömaaeg. Ohanud, kallab kruusi viina, kummutab ühekorraga, matsutab suud. Aeg-ajalt vaatab aknasse. Seal on lehed, tinakarva, pikeerivad diagonaali mööda alla. Nad oleksid sujuvalt laskunud, aga tuul kisub neid kaasa. Aga mina jälgin kõike koridorist, kus on pime. Vaatlen mitte päris ukse juurest, aga veidi kaugemalt, sellepärast pole mind näha. Mind huvitab, mida teeb inimene, kes ei tea, et teda jälgitakse. Aga ta ei teegi midagi, lõikab ainult viil viilu järel vorsti ja loputab need nukralt viinaga alla. Enne kruusi võtmist pühib sõrmed ajalehe vastu. Nii, on siis seda vaja, ei midagi erilist, aga tuli meelde. Kus ja millal see oli?

Mu palavik ei ole juba mitu päeva üle 37,5 tõusnud. Ja tunnen ennast paremini, nõrkus kaob tasapisi. Mõnikord istun voodis, kuni jaksan, aga ma väsin ikka veel kiiresti. Oli selline piinamine: inimene pandi istuma latile või kitsale pingile, nii et ta jalad põrandale ei ulatunud. Ja magada ei tohi, küüru vajuda ka ei tohi. Käed põlvedel. Sunniti istuma päeva ja öö, kuni jalad tursusid. Nii seda kutsutigi – õrrele saatma. Milline tohuvabohu mu peas ikka on …

Parem nii: oleme Ligovos Poležajevi pargis. Juunikuu. Seal on Ligovka jõeke, üsna väike muidu, aga pargis lai nagu järv. Sissepääsu juures suurel hulgal uhkeid hobusõidukeid ja landoosid^[2.] ning ma küsin isalt, kas kogu linn on siia sõitnud. Isa kaalub mõne hetke, mis minu küsimuse taga seisab – lihtsameelsus või iroonia. Vastab ettevaatlikult: ei, mitte kogu. Tegelikult õhkus mu küsimusest rõõmu – ma armastan rahvakogunemisi. Siis veel armastan.

Murul on laudlinad, samovarid, grammofonid. Meil grammofoni ei ole ja ma vaatan, kuidas kõrvalistujad käepidet keerutades grammofoni üles keeravad. Ei mäleta, kes istub, aga siiani näen, kuidas käepide keerleb. Hetke pärast kostab muusika – ragisev, katkev, kuid ikkagi muusika. Laulmine. Kastitäis väikseid nohuseid lauljaid – kuidas ma küll tahtsin siis seda kõike omada! Hoolitseda selle grammofoni eest, hellitada, panna talvel ahju kõrvale, aga peamine ‒ keerata seda üles kuningliku lohakusega, nagu tehakse ammu sisse harjutud asjaga. Käepideme keerutamine näis mulle lihtne, kuid samal ajal ei osanud ma seda voogavate helidega seostada, see oli nagu võti avamaks ilu. Käe ringliikumises oli midagi mozartlikku, midagi dirigendikepi viibetest, vaikseid instrumente elavdavat ja maiste seaduste mõttes isegi mitte täiesti mõistetavat. Mina nähtavasti dirigeerisin omaette, lauldes kuuldud meloodiaid, ja see tuli mul päris hästi välja. Kui ma poleks unistanud tuletõrjepealikuks saamisest, siis oleksin tahtnud muidugi dirigendiks saada.

Ja sel juunikuu päeval me nägime ka dirigenti. Ta eemaldus oma dirigendikepile kuuletuva orkestriga aeglaselt kaldast. Ei olnud mitte pargi- ega puhkpilliorkester, vaid – sümfooniaorkester. Muusikud olid parvel, arusaamatu, kuidas nad ära mahtusid, ja vett mööda voolas muusika. Parve ümber ujusid paadid, pardid, kuulda oli nii tulli krigin kui ka prääksumine, aga kõik see sulandus muusikasse – üldjoontes suhtus dirigent sellesse isegi soosivalt. Muusikutest ümbritsetuna oli dirigent samas üksik: selles ametis on käsitamatu traagika. See ei ilmne ehk nii teravalt nagu tuletõrjepealiku puhul, kuna ei ole seotud tule ega üldiste väliste asjaoludega, aga selle olemus põletab sisemiselt südant veel tugevamini.

Teisipäev

Toidutalongide neli erinevat kategooriat …

Esimene – töölistele. See on nael^[3.] leiba päevas. Täiesti piisav.

Teine – teenistujad, veerand naela leiba päevas.

Kolmas – mitteteenistujatest intelligendid, kõigest kaheksandik.

Neljas – buržuid. Ka kaheksandik, ainult kahe päeva peale. Ja ära mitte millestki keeldu …

Küsisin Geigerilt, kas ka praegu on toidutalongid käibel. Ta vastas, et on juba ära muudetud. Noh, jumal tänatud. Väike lõbu – talongide vastu kaupa vahetada, eriti seepi ja petrooleumi.

Kuulsin, et avati uus väljastuspunkt Vassili saarel, 8. liini ja Keskmise liini nurgal. Löntsisin Petrogradist sinna – kõik ei tea uusi kohti, sellepärast on seal tavaliselt väiksem järjekord. Tuul on lahelt ja sajab peenikest lund, torgib kõrvu. Mulle anti kaasa vanaema rätik (vanaema ei olnud enam elavate kirjas), et ma seoksin selle nokkmütsi peale, aga mina, loll, häbenesin. Ja juba Tutškovi sillal pidi tuul mind peaaegu ümber tõukama. Võtsin portfellist rätiku välja ja mässisin pea ümber. Ja küsitakse, mis siin häbeneda – selline lumetorm, et midagi peale külgedele väljasirutatud käte pole näha. Ja kui isegi on näha – kes mind selles rätikus ära tunneks? Noh, lähenedes 8. liinile, võtsin selle siiski ära.

Seisin järjekorda. Pelageja Vassiljevna räägib mulle: „Mina olen Pelageja Vassiljevna, olen järjekorras teie ees, aga tahan seista nišis, kus tuul vähem puhub.“

„Muidugi,“ vastan, „Pelageja Vassiljevna, muidugi seiske nišis, mis ma muud teile ikka öelda saan?“

„Aga te ei lähe järjekorrast ära? Kui lähete, astuge minu juurde nišši sisse (näitab) ja hoiatage.“

Ma noogutan, aga ta jääb paigale.

„Ma seisaksin,“ räägib ta, „aga mul on palavik tõusnud. Ei tea, mis minust pärast seda seismist alles jääb. Aga ilma petroolita pole millelgi toitu valmistada.“

Juurde astub Nikolai Kuzmitš: „Mine, Pelageja, ma seisan sinu eest, ära jumala pärast muretse.“

Naine loovutab talle oma koha järjekorras.

„Nikolai Kuzmitši pärast olen ma rahulik.“

Kõik seisjad on lumega üle puistatud – mütsid, õlad, ripsmed. Mõned kopsivad jalgu teineteise vastu. Nišist piilub välja Pelageja, usaldamatult Nikolai Kuzmitši vahtides. Too märkab Pelagejat ja vangutab laitvalt pead.

„Aitäh sulle, Nikolai,“ ütleb naine ja varjub nišši.

Esimese tunni kõik naljatavad ja räägivad sellest, kui raske on ilma petrooleumita elada. Petrooli ja puudeta. Kolmanda tunni lõpu poole tuleb ligi Skvortsov, mingil moel mulle tuttav. Toetades üldist vestlust, ütleb Skvortsov, et 1919. aasta on halvim ta elus.

„Aga pikk su elu on?“ küsib keegi järjekorrast. „Aastat üheksateist tuleb ära? Või kakskümmend? Mida sina selles elus üldse oled näinud?“

„No esiteks …“ Vastates teeb Skvortsov näo, et ta on järjekorra täieõiguslik liige ja et ta seisab minuga koos. Hääl on tal kindel, aga järjekord ei usu teda.

„Vaat tema,“ näitab Nikolai Kuzmitš minu peale, „seisis siin päris algusest peale, me mäletame teda. Pelageja Vassiljevnat mäletame, kelle asemel seisan siin mina (hetkeks näitab Pelageja ennast nišist). Sind aga, anna andeks, ei mäleta.“

Skvortsov kehitab õlgu ja nendelt lendab lund maha. Hetke pärast sulandub Skvortsov lumetormiga. Lahkub kergelt, ilma riiuta. Kaob minu elust igaveseks, sest ilmselt pole ma teda rohkem kohanud.

Kolmapäev

Kapi peal on Themise kujuke, see kingiti isale juriidilise teaduskonna lõpetamise puhul. Mulle näidati tema rinna peale, öeldes: Themis. Hiljem küsiti, eriti just külaliste juuresolekul: kus Themis on? Ma näitasin. Ei teadnud siis veel, kes see Themis on, mõtlesin, et see tähendab iga kapil seisvat pudi-padi. Mulle meeldis Themises kõik peale kaalukausside – need ei õõtsunud. Kuni seitsmenda eluaastani ma kannatasin seda, aga pärast proovisin teha kaalud liikuvateks, painutasin neid, koputasin haamriga. Ma olin kindel, et need peavad kiikuma, mõtlesin, et miski on kinni jäänud. Kaalud muidugi murdusid.

Neljapäev

Täna jäi Geiger pärast hommikust läbivaatust palatisse. Libistas käega üle Viini tooli seljatoe.

„Te küsisite kord Valentina käest, kas te olite kaua teadvuseta …“

Naaldus mõlema käega toolikorjule ja vaatas mind. Tõstsin teki lõuani.

„On ka see saladus?“

„Ei, miks siis. Teie rehabilitatsioon läheb edukalt ja ma arvan, et võib juba teile üht-teist selgitada. Aga ainult üht-teist, nii et mitte kõike korraga.“

Nagu oodanud seda lauset, tuli palatisse Valentina kolme tassiga kandikul. Ta oli tõstnud vaevalt jala üle ukseläve, kui taipasin, et see on kohv. See lõhnas. Hästi keedetud kohv – millal ma seda küll viimast korda jõin? Mul aidati tõusta ja minuti pärast istusime kõik kolmekesi – mina voodis, Geiger ja Valentina toolidel.

„Asi on selles,“ ütles Geiger, „et te olite tõesti väga kaua teadvuseta ja maailmas on toimunud muutused. Ma hakkan teile nendest tasapisi rääkima, aga teie jätkate kõige meenutamist, mis teiega on toimunud. Meie ülesanne teiega on, et need kaks voogu ühineksid valutult.“

Kohv osutus selliseks nagu selle lõhn, võib-olla isegi terake paremaks. Geiger hakkas rääkima kosmose alistamisest. Tuleb välja, et meie ja ameeriklased lendame koos juba ammu kosmoses. Mis siis ikka, pidades silmas Tsiolkovski ideid, seda oli oodata. (Mis mulle kohvis puudu jääb, on suhkur. Küsin, kas ma saaksin suhkrut. Geiger kõhkleb, ütleb, et ei tea, kuidas glükoos minu organismile mõjub.) Esimesena oli kosmoses venelane, seejärel käisid ameeriklased Kuul. Ma tean vähe kosmosest ja Kuust, aga minu meelest pole seal üldse midagi teha.

„Inimesed käisid kõige sügavamate merede põhjas,“ jätkab Geiger.

Noogutan.

„Kas teie ajal oleks võinud millestki sarnasest mõelda?“ küsib Valentina.

„Jah,“ vastan, „mingid sellekohased ideed olid juba siis.“

Jutustan, et laatadel oli selline mänguasi nagu Austraalia elanik. Klaasist balloonikeses ujus vees väike punnis silmadega (samuti klaasist) isand. Üleval oli ballooni kinnitusel kummimembraan. Surud membraanile – Austraalia elanik, keerutades ümber oma telje, läheb põhja. „Austraalia mees mere põhja teel, otsib õnne veel tema meel!“ hüüdis müüja. Hüpates ühel jalal ja liibates liikus müüja laadal üllatavalt kiiresti ühest kohast teise ning tema hääl kord vaibus, kord kõlas äkki kuskil kõrval. „Austraalia mees mere põhja …“ Kõiki lõbustas, et inimeste õnne eest võitlejad nii ebatavalised välja näevad. Et nad on nii liikuvad. Venemaa elanikud, erinevalt austraallastest, sellise kiirusega keerutada muidugi ei osanud.

Geigeri käsi on Valentina õlal. Sõrmed näpivad justkui masinlikult tema juuksesalku. Näitavad minu peale. Geiger ütleb talle teatraalse sosinaga otse kõrva sisse: „See pole ju ainult loodusjõudude vallutamine, mõtle suuremalt – see on küsimus õnnest …“

„Tundub, et võitlus õnne eest teid eriti ei vaimusta?“ küsib Valentina minu käest.

„See,“ ütlen, „toob üldiselt kaasa ainult tragöödia.“

Valentina ei tee katset Geigeri käest vabaneda. Naeravad. Huvitav, kas nende vahel on mingid suhted? Geiger suhtleb temaga juba väga omamehelikult.

Geiger rääkis veel midagi tehnika vallast, aga mulle ei jäänud kõik meelde. Jah, nüüd kirjutatakse pastapliiatsitega (sule sees on kuul) – vot see on see, mida Valentina paar päeva tagasi minu eest peitis. Nad tahtsid mind vapustusest säästa. Ütlen ausalt, mind see ei vapustanud.

Õhtul tõusis mul palavik ja Valentina luges mulle „Robinson Crusoe’t“. Küsis, mida nimelt lugeda ja ma palusin lugeda seda, kust raamat parasjagu avaneb. Mul on ju ükskõik, millisest kohast, mina mäletan seda peast. Lahti tuli lugu sellest, kuidas Robinson oma endiselt laevalt asju ära kannab. Tagavaramastidest ehitab ta parve ja käik käigu järel viib ta kaldale toidukraamitagavara, puusepatööriistad, purjeriide, köied, püssid, püssirohu ja paljugi mida veel. Parv kõigub sellele laotavate varakastide raskuse all ja lugeja süda puperdab, sest see kõik on Robinsoni viimne vara, asendust ei ole millelegi. Tema ajal toimunu jäi kuskile kaugele, võib-olla isegi on igaveseks läinud. Nüüd on ta teises ajas – endise kogemuse ja endiste harjumustega, ta peab need kas unustama või taaslooma kogu kaotatud maailma, mis ei ole väga lihtne.

Arvan, et Geigerit ei seo Valentinaga midagi. Nad suhtlevad omavahel sundimatult, aga sellest ei järeldu veel tuhkagi. Selline arstlik maneer.

Reede

Rentisime Siverskisse suvila. Sõitsime kohale Varssavi raudteeliini mööda teises klassis, suitsu- ja aurupahvakutes. Rongisõit sinna kestis kahe tunni ringis, peatudes neli korda: Aleksandrovskis, Gattšinas, Suidas ja muidugi meie Siverskis. Need on minu esimesed kohanimed ilmas, esimesed asustatud maailma tunnused väljaspool Peterburi. Ma ei kahtlustanud veel Moskva olemasolu, Pariisist ei teadnud midagi, aga Siverskit teadsin. Ja peatuseid teadustasin Varšavkal kaheselt – nii vanemad mulle rääkisid.

Peatunud Siverskis, hingas vedur raskelt välja, ja see oli tema lõplik hingamine. Midagi temas veel korises, midagi pahises, aga valmisolekut edasi sõita enam ei olnud: nendes helides ilmutas ennast vaid suutmatus koheselt vaikseks jääda. Nii korsatab võidusõiduhobune pärast jooksu hingamist taastades.

Pagasivagunist laaditi käruvankrile meie rohkearvulised kimpsud-kompsud – sulgmadratsid, võrkkiiged, nõud, pallid, õngeridvad. Meie sõitsime kerges tõllas, aga vanker venis aeglaselt me taga. Sõites läbi Oredeži, peatusime veskitammil. Vaatasime, kuidas kutsar korjas kokku Siverski mehi, et nad lükkaksid vankrit tõusul järsule kaldale. Täpsemalt, ei korjanud, vaid valis välja – seal, tammi juures, seisis oodates neid terve hulk, kes teadsid, et rongilt tullakse vankritega, mida on vaja tagant lükata. Võtsid 20 kopikat nägu, vähemaga ei nõustunud: sellest jagus neile kahe pudeli õlle jaoks, aga vähem nad ei joonud.

Jõudnud perroonile, hingasin sisse võrratut Siverski õhku. Olin väike, ei osanud veel väljendada, milles selle erilisus seisnes (ma ei oska seda vist ka praegu), kuid selgelt mõistsin juba siis, et Peterburi õhuga ei ole sellel midagi ühist. Võib-olla see ei olnud isegi õhk, vaid midagi hoopis muud – tihe, aromaatne, mitte niivõrd sissehingatav, kuivõrd joovastav.

Ja vaated olid teised ja värvid ja helid. Rohelised, kohavad. Pruunid, põhjatud, laksuvad. Päikesepaistelisel päeval helesiniseks muutuvad. Oli veejoa müha tammil ja vikerkaar metallist käsipuule langeva vee pritsmetes. Tammi ühel küljel ‒ täiuslikkus ja mõtlikkus, teisel ‒ pulbitsemine ja ängistus. Ja kõige selle üle ‒ tuline ookrikarva kalju, devoni tüüpi, teaduslikult väljendudes, savi, millele asetati ahjutelliseid.

Keegi seal seda devoni saviks ei nimetanud. Öeldi punane savi ja pandi tellis tellise järel paika. Kellu oli punane, tööriided olid punased, punase värviga koos olid isegi ninad, millele nuuskamise ajal punaste sõrmedega suruti. Aga mina seisin ehitatava sauna juures madruseülikonnas, nelja-aastane, vaatasin, kuidas telliskivid savi peale laoti, kuidas pottsepp meloodiliselt neile kelluga koputas, naljatles minuga ja mina naersin. See koputamine oli minu jaoks sisuliselt üsna keeruline ahju ehitamisel, oli selle vaieldamatu tipp. Ma palusin pottsepalt kellu ja koputasin ise – mitte nii oskuslikult, mitte nii meloodiliselt, aga mingisugune heli ikkagi välja tuli. Ja mu varrukad olid savised.

Maja Oredeži kohal. Jõgi lookleb allapoole, aga meie tee ülespoole. Õõtsume võrkkiiges, mis seotud kahe männi vahele. Täpsemalt, võrkkiiges kiigub naabritüdruk, ta istub üsna kiige äärel, aga mina laman kõrval, vaadates teda. Olen seitsmeaastane, arvan, et mitte üle seitsme, aga need rütmilised liikumised juba erutavad mind. Meie oleme paat lainetel, aga jõgi meie all kord sööstab üles, kord kaob, muutudes mändide latvadeks. Iga tõusuga puudutavad tema lahtised juuksed mind, need libisevad üle mu silmade, õlgade, huulte, ma ei pöördu ära, jälgin seda, kuidas laieneb märg plekk tema kleidil abaluude vahel.

Panen oma peo laigule ja ta ei lükka seda eemale, sest talle nagu mullegi on see meeldiv, aga kui mu peopesa liigub vasakule, ma tunnen, kuidas ta süda peksleb. Kiiresti ja tugevalt. See on meie väike märg saladus ja minu kõige esimene armastus.

Laupäev

Täna anti mulle uut mikstuuri ‒ kohutavalt kibe. Jõin seda ja meenus, kuidas ma elus esimest korda viina võtsin. See oli Eliisabeti nimepäeval, mida tähistati Mohhovaja tänava tohutu suures korteris. Mäletan elektrivalgusega täidetud saali, eksootilisi taimi veenõudes. Ei mäleta, kes see Eliisabet selline on.

Minu juurde astub Skvortsov. Ta silmad säravad.

„Täna öösel sõidan Saksa rindele. Teen ettepaneku sel puhul kärakat visata,“ ja tõstnud saterkuue pooleldi üles, näitab püksitaskust väljaulatuva pudeli kaela. „Asunik.“

Skvortsoviga tutvusingi siin, Eliisabeti juures, pool tundi tagasi. Skvortsovile oli raske ära öelda, sest kui inimene sõidab rindele, võib see tema viimane palve olla. Ma nõustun. Ja samal ajal ebalen: mul on piinlik tunnistada, et ma pole veel kunagi viina joonud. Skvortsov viib mu trepimademele ja võtab oma pudeli välja. Sulgeb korralikult välisukse. Toetudes seljaga vastu ust, jätab huuled pikemaks ajaks pudelile. Ma ei tea, kuidas täpselt viina juuakse. Näen vaid, et vedeliku hulk pudelis ei vähene, ei teki isegi mulle. Selle eest eristan ma selgelt pudelis ujuvat soga ja mulle hakkab tunduma, et selle allikas on jooja suu. Rahuloleva häälitsusega eemaldub Skvortsov pudelist, mis mulle kahtlaselt täis näib.

„Me oleme sajandi eakaaslased, Innokenti, järelikult vastutame oma aja eest.“ Skvortsov seisab juba nagu kõikudes. „Sellepärast ma lähengi rindele, mõistad? Joo, sinu kord.“

Sajandi eakaaslased – ka fraas. Üks nendest, mis kõlab elus palju kordi. Mul oli Skvortsovi naljakas ja natuke vastik kuulata. Ja juua pärast tema huuli oli tülgastav, aga ära öelda ei saa – mõtleb viimati, et ma kardan viina juua. Võtan otsustusvõimetult pudeli.

„Ega ilmaasjata öelda: kui viina võtta,“ julgustab Skvortsov mind, „laksti, pool pudelit ühe sõõmuga!“

Võtan ühe lonksu (ettenähtust hulga vähem) ja see põletab mu kurku. Lükkan pudeli eemale, et hingata.

„Ära hinga, joo edasi!“ karjub Skvortsov hüsteeriliselt. Võtan veel ühe lonksu ja pähe tuleb mõte Skvortsovi ilast. Sellest ilast, mis ta võib-olla pudelisse lasi. Mul läheb süda pahaks.

„Sinu viga oli see, et sa hingasid sisse,“ räägib Skvortsov mulle. „Ei oleks pidanud sisse hingama.“

Tema hääles on tunda rahulolu. Ta ulatab mulle oma taskurätiku, et suud pühiksin, aga ma lükkan käe kõrvale. Ma kardan, et pilk tema rätikule ajab mind uuesti oksele.

Nägin Skvortsovi veel kord paari päeva pärast Nevskil. Ta viipas mulle eemalt. Ei olnud ta siis kuskile sõitnud. Praegu tuli pähe: kui me oleme sajandi eakaaslased, siis olen mina sündinud 1900. aastal. Loomulik mõte, kuid millegipärast ei olnud see mulle kohe pähe tulnud.

„Doktor, kas ma sündisin 1900. aastal?“ küsin Geigerilt.

„Jah,“ vastab ta. „Te olete sajandi eakaaslane.“

Mnjaa …

Esmaspäev

Kuokkala. Iga päev pärast hommikusööki kihutame Sevaga rannas ringi. Hommikused väljalennud said meil harjumuseks. Mina hoian nööri ja juhin lohe-aeroplaani. Seva hoiab ka nöörist, aga madalamalt, tema ei juhi seal enam midagi, nii et õigem on öelda, et ta ripub nööri küljes. Seda sellepärast, et iga kord, kui Seva võtab masinat juhtida, pikeerib see kohe alla ja heidab jõuetult veepinnale lamama. Sellised sündmused on osa mängust: õnnetused on lennunduse algusaastatel sage nähtus. Hämmastav ainult, et meie puhul on need kõik kindlalt minu nõoga seotud.

Seva on sama vana kui mina, aga millegipärast peetakse teda minust nooremaks. On muidugi inimesi, keda alluva positsioon ei solva, nad püüdlevadki selle poole ja võtavad seda kui oma loomulikku kohta elus. Seva pole selline – ta kannatab alluva positsiooni pärast, aga teist võtta ei suuda.

Vot Seva näiteks on argpüks. Noh, mitte argpüks – nii ei ole ilus öelda –, ta on arglik. Kardab võõraid, siluette aknal, mesilasi, konni, usse. Ma räägin talle, et ussid ei ole mürgised, võtan ussil sõrmedega peast natuke madalamalt kinni ja tahan Sevale anda, aga mu onupoeg läheb kohe näost valgeks ja ta huuled värisevad. Mul hakkab Sevast kahju. Lasen ussi lahti ja see roomab kohe teed mööda eemale.

Õhtul istus Geiger mu palatis. Ta luges läbi minu oletused tema ja Valentina suhtes. Veenis mind, et see üleskirjutus on oma siiruses suurepärane. Tema, Geiger, taotleb igati mu alateadvuse täielikku avatust ja palub oma mõtete ja tunnete väljendumisel mitte häbeneda. Nii on lood. Minnes ütles: „Minu suhted Valentinaga ei saa segada teie suhteid temaga.“

Tema suhted …

Neljapäev

Paar päeva lamasin tõusmata. Uskumatu nõrkus. Ei olnud jõudu kirjutada. Aga täna ujus mu vaesest ajust välja selline fraas