Читать книгу Armulõõm - Evie Harding - Страница 4

KUIGI TÖÖPÄEV OLI ammu läbi ja kabineti täitis õhtuhämarus, istus Frederica kivistunud ilmel töölaua taga.

Xavieri heasüdamlikkus ja mõistlikkus lubasid neil jääda sõpradeks ka pärast lahutust, kuid ometi tekitas kokkuvarisenud abielu Fredericale siiani südamevalu. Nad jõudsid koos olla vaevalt aasta, kui Xavier teatas, et abiellumine oli viga. Frederica ei suutnud mõista mehe rahulolematust seoses naise täieliku töössepühendumisega. Kuni tema unistas lastest ja murdis pead, kuidas tööd ja perekonnaelu paremini kokku sobitada, planeeris Xavier juba lahutust.

Kuidas ta küll sellise vea tegi?! Ometi tundus, et ta armastab Xavieri, teab mehe harjumusi, tunneb iseloomu…

Frederica pidi endale tunnistama, et lahutusest möödunud kahe aasta jooksul unistas ta endiselt perekonnast, kuid mitte Xavierist.

Lõpuks hakkas ta mõtlema lapse adopteerimisele. Kasulapse ajutine kasvatamine oli samm õiges suunas. Frederica lootis meeleheitlikult, et talle antakse luba lapsendada Emie-Paul, võluv viieaastane poiss, kes oli elanud viimase aasta tema juures.

Nagu tänapäeval ikka, algas kõik televiisorist. Vanaemal oli õigus nagu alati, kui ta rääkis, et mitte mingil juhul ei tohi jätta viieaastast last üksi televiisori ette. Frederica oli hetkel, mil lastesaated lõppesid, toast väljas. Igavusest hakkas Emie televiisoripuldi nuppe klõpsutama ja sattus spordikanalile.

Näidati jalgpallimatši, kohalik Olympique kohtus Pariisi klubiga. Marseille’i klubi rivistuses esines esimest korda see noor ladinaameeriklane – kuidas ta nimi oligi? Vist Pereira. Kui kohtumine lõppes, jäi Emie tükiks ajaks vaikseks. Poisile ei meeldinud tundeid välja näidata – elu koos bioloogilise emaga oli teda õpetanud. Aasta jooksul oli Frederica poissi tundma õppinud ja taipas varsti, et Emie tahaks jalgpalli mängida.

Miks just jalgpalli? Kas ilmas on vähe muid mänge! Aga miks ka mitte…

Frederica jäi mõttesse. Poiss peab suhtlema eakaaslastega. Ei ole mõeldav, et ta kogu elu ripuks ema seelikusabas.

Sõit lähedal asuvale staadionile ei kujunenud kuigi lootustandvaks. Selgus, et vastuvõtt treeningrühmadesse oli juba lõppenud. Naisel õnnestus administraator pehmeks rääkida ning too leidis vaba koha ja andis isegi laste nimed, kes olid väljavalitute nimekirjast välja jäänud, kuna vanematel ei olnud raha, et treeningute eest maksta. Lõbu ei olnud just odavate killast: väljaku rent, liiga osavõtumaks, vorm ja muu inventar – kõik lastevanemate kulul. Põhiline häda oli aga selles, et ei jätkunud treenereid, kes lastega tegeleksid.

Frederica läks keema. Tuleb välja, et staadionile pääsevad vaid rikkad? Kõik ajalehed aina pasundavad – jalgpall on kõige demokraatlikum spordiala. See ei ole tennis või iluuisutamine.

“Kui võtaksite treeneri kohustused enda kanda,” ütles administraator, neljakümnele lähenev ilmetu kiilaspea, “oleksid pooled probleemid kohe lahendatud. Kõik muu on lahendatav. Maksate liiga kassasse teatud summa ning me eraldame teile väljaku ja lülitame rühma treeningugraafikusse. Ametlikud mängud toimuvad korra nädalas erinevates kohtades.”

Frederica silmitses nimekirja. Seal seisis viisteist nime ja… pooled olid tüdrukud. On aga lugu. Enne ei olnud talle pähe tulnud, et poisid ja tüdrukud võiksid koos treenida. Aga kui hästi mõelda, siis miks ka mitte?

“Hästi,” lausus ta süngelt, “olen ühiskondliku tööga harjunud. Kui palju ja millal pean sisse maksma?”

Tõrge tekkis tühjast asjast – oli vaja leida nõutav summa. Omast rahast olid Frederical järel vaid riismed. Tuleb minna raha lunima.

Tuhat franki. Tuhat närust franki! Frederica tahtis visata kortsunud rahatähed ülemuse nahaalselt rahulolevasse näkku. Õigusbüroo, kus ta advokaadina töötas, oli üks rikkamaid Lõuna-Prantsusmaal ja Frederica juba rõõmustas, kui ülemus lubas kasupoja jalgpallivõistkonda toetada. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et ühe rikka firma toetus võiks olla vaid õnnetud tuhat franki.

Nelja- ja viieaastaste, vaestest peredest laste vormi ning muu inventari jaoks oli vaja mitu tuhat franki. Kui ta teavitas sellest büroo nooremat partnerit, nentis too ülbe näoga, et kui Frederica kulutaks vaeste aitamise asemel rohkem aega ettevõtte kasumi teenimisele, võiks juhtkond vaadata ta “väikesele projektile” sootuks teisiti. Närukael teadis suurepäraselt, et vaeste kaitsmine ei too talle sisse sentigi ja ta isiklik pangaarve oli peaaegu tühi. Peale selle Palotin teadis, et Frederica viimane aktsioon, millega anti peavarju vägivalla ohvriks langenud naistele ja lastele, tõi firmale ajakirjanduses palju positiivset vastukaja. Kahjuks tähendasid ajakirjanduse kiitvad hinnangud õigusbüroo bossidele vähe. Eriti võrreldes sularahaga.

Kõige rohkem vihastas Fredericat – õigemini ajas marru – see, et George Palotin, abielumees ja ta otsene ülemus, jõllitas ta rindu ja vihjas, et teeks ise soliidse personaalse panuse, kui naine tema suhtes “kena” oleks. Mees ei teinud sellelaadset ettepanekut esimest korda ja – kahjuks – mitte ka viimast korda. Kaebused teistele partneritele kutsusid esialgu esile muigeid, pärast märkusi ja lõpuks otseseid ähvardusi. Saatuse irooniana võttis büroo tihti ette asju, mis olid seotud seksuaalse ahistamisega, ja tavaliselt edukalt.

Jah, kaaslaste ringkaitse ja seaduste hea tundmine võimaldasid Palotinil alati veest kuivalt välja tulla, aga see ei saa kesta lõpmatuseni. Niipea, kui saab läbi tähtajaline tööleping (see juhtub kümne kuu ja viie päeva pärast), kaob Frederica kohe nelja tuule suunas. Ta oli väsinud olema naine, kes oli tööle võetud üldsuse survel ja keda vaevaliselt vanade semude klubisse vastu võeti, kuid esialgu ei olnud tal midagi paremat silmapiiril. Milline suurt kasumit taga ajav büroo tahaks tööle advokaati, kes ei ole raha eest nõus kaitsma pätte ja pettureid?

Poole tunni möödudes seisis Frederica juba Bergeri telerikaupluse juures, kuhu tõid teda üsna pakilised asjad. Emie ja ta uued väikesed sõbrad lootsid ta peale. Naine lükkas raske klaasukse lahti ja sisenes poodi, kus osakonnajuhatajana töötas ta endine abikaasa. Kindlasti on ka tema nõus veidi toetama…

Frederica, klõbistades madalate kingakontsadega kaupluse kivipõrandal, astus üle telefonide, magnetofonide, televiisorite ja muude seadmete kuhilate, mis kõik oli ette nähtud eriväljamüügiks. Kauplus Berger TV oli hästi tuntud stabiilsete hindade ja pidevate hinnaalanduskampaaniate poolest, viies sellega konkurendid ahastuse äärele. Peale selle oli neil suure kasumiga firma kuulsus ja see andis Fredericale isegi rohkem lootust kui endise abikaasa heatahtlikkus.

Jõudnud leti äärde, vaatas ta keskealise müüja nimesilti vestil, mida ta kandis pikkade käistega soliidse päevasärgi peal. Tavaliselt olid Berger TV müüjad noored mehed, riietatud vastavalt viimasele moekarjele. Too paistis olema mingi ülemus.

“Millega saan kasulik olla?”

“Kas Xavier on kohal? Öelge, et Frederica tuli.”

Kuuldes tundmatut nime, mees kohmetus, aga osutas siis letil asetsevale tahvlikesele.

“Vabandage meid, kuid täna on kaubandustöötajate ametipäev ja sellepärast on nende kohad leti taga hõivanud administratiiv-juhtiv personal.”

“Äkki saan mina aidata?” kostis kellegi hääl ja Frederica juurde astus pikk tumedapäine mees, kellel olid pruunid silmad ja kandiline alalõug. Käes hoidis ta samasuguse kujundusega nimesilti.

Hämmastavalt ilus mees, hindas Frederica endamisi. Ilmselt minuga ühevanune, pisut üle kolmekümne. Vanem mees astus aupaklikult kõrvale, vabastades koha leti taga. Kõige järgi otsustades oli see märk austusest ülemuse vastu. Juurdeastunud mehel oli samuti firmavest päevasärgi peal, millest Frederica järeldas, et vaeseke sattus leti taha, kuna tõmbas halva loosi.

Fredericat valdas seletamatu ja rõhuv ebamugavus. Kahju, et Xavieri kohal ei ole, kuid teha pole midagi. Jalgpalliliiga osalusmakse tuleb teha homme, muidu ei lasta võistkonda mängima. Kui Frederica mujalt abi ei saa, tuleb tal võtta välja viimased frangid isiklikult arvelt ja teha sissemakse ise. Mis siis ikka, julge hundi rind on rasvane…

Ta ulatas naeratades käe.

“Frederica Lermannier-Charivier.”

Mees pani nimesildi kõrvale ja surus ta kätt. Silmad särasid.

“Damien… hmm… Berger.”

“Rõõm teiega tutvuda, härra Berger.” Frederica tõmbas käe tagasi ja püüdis rahuneda, kuid kerged külmavärinad seljal sundisid pead pöörama ja jalalt jalale tammuma. “On väike probleem… Loodan, et aitate mind. Õigemini vajavad abi kuusteist vaestest peredest pärit last, kes ei saa endale lubada isegi koolilõunat, rääkimata jalgpallisaabastest, pallidest ja vormist, mida jalgpalli mängimiseks hädasti vaja läheb. Ma väga loodan, et teie kauplus võiks hakata selle võistkonna sponsoriks – muidugi saaksite vastukasuks reklaami.”

“Selge.”

Berger seiras teda pika pilguga ja Frederica mõtles: “Huvitav, mis tal selge on?” Surudes maha soovi kohendada tumesinist jakki, silus ta lühikesi punakaid lokke ja lükkas õlad uhkelt taha.

“Mulle tundub, et meeskonna treener on teie mees.”

Repliik sundis Fredericat kulme kergitama. Veel üks meesšovinist?

“Muidugi mitte. Treener olen ma ise.”

Mehe nägu tõmbus laiale naerule. Ta kummardas ettepoole ja nõjatus küünarnukkidega letile.

“Suurepärane! Ma lihtsalt mõtlesin… Tavaliselt korjavad annetusi treenerite naised.”

“Noh, kuna mul meest ei ole, siis tuleb kõike endal teha,” pareeris Frederica rünnakut, imestades seejuures, kuivõrd sädelevad olid vestluskaaslase pruunid silmad. “Mul on nimelt viieaastane poeg, kes on vaimustuses jalgpallist, kuid ei saa mängida, enne kui mina asja surnud punktist ei nihuta.”

“See “asi” on siis võistkond kuueteistkümnest vaesest lapsest?” täpsustas Berger.

Frederica noogutas.

“Jalgpalliliiga esindaja andis mulle nimekirja lastest, keda ei võetud võistkonda ainult sel põhjusel, et vanematel puudus raha. Mina aga tahan teha selle neetud sissemakse ja anda neile võimaluse jalgpalli mängida.”

“Ja see tähendab, et endal tuleb leida vahendid ning ise peate ka lapsi treenima?” taipas Berger.

“Jah.”

Mees ajas end sirgu, pani käed vaheliti rinnale ja küsis: “Kas teil varem on ette tulnud võimalust võistkonda treenida?”

Frederica kannatas mehe pilgu välja.

“Ei, kuid olen sellest palju lugenud…”

“Te arvate, et treenida saab raamatu järgi?” küsis Berger skeptiliselt.

Frederica lükkas lõua kangekaelselt ette.

“Nende eas ei ole veel erilisi oskusi vaja. Tähtsam on see, et neil oleks lihtsalt võimalus joosta ja mängida.”

“Tähendab, te ei ootagi, et nad võidaksid?”

Ei, Frederica ei lootnud võite, kuid seda tunnistada ta ei kavatsenud. Mõni noorema vanuserühma võistkond oli varustatud kõige vajalikuga ja neil olid andekad, kogenud treenerid. Tõsi, suurem osa nendest tegelevad vanemate lastega, kuid liiga esindaja sõnul lõi üks treener juba viieaastaste võistkonna ja nüüd suudavad nad võidelda iga vastasega.

Vaadates Bergeri pikkade ripsmetega ilusaid silmi, küsis Frederica otse: “Kas te siis aitate mind või mitte?”

“Noor leedi, kardan, et see on võimatu. Berger TV poliitika on…”

“Ülemus olen siin mina,” katkestas Damien alluvat. Mees jäi kohe vait, nagu oleks Berger nähtamatule nupule vajutanud, kuid heitis bossile imestunud pilgu. Damien naeratas Fredericale soojalt ja jätkas: “Härra Nercet tahtis öelda, et tavaliselt me annetusi ei tee, kuid kuna siin on tegu väga hea asjaga, siis võime seekord erandi teha.”

Frederica sulges kergendustundega silmad.

“Suur tänu. Te ei kujuta ette, kui tähtis see minu jaoks on. Kui teil on vaja kinnitust, siis võite helistada jalgpalliliigasse.”

Kuni naine rääkis, astus Berger kassaaparaadi juurde ja vajutas nuppudele.

“Oo, ma ei usu, et selle järele vajadust on. Ma näen niigi, et teid võib usaldada.” Ta naeratas avalalt, avas sularahakassa ja hakkas rahatähti lugema. “Mis te arvate, kas viiest tuhandest frangist piisab?”

Viis tuhat franki! Frederica oleks peaaegu minestanud. Sellest saaks maksta liiga osalusmaksu ja viissada franki jääks ülegi.

“Jah!”

Vanem mees jahmus ja pistis hädaldama.

“Härra Ber…”

Berger tõstis otsustavalt käe ja katkestas lause poolelt sõnalt.

“Kui keegi on vastu, siis olen nõus vahe kompenseerima isiklikest rahadest. Nõus, Nercet?”

Nercet hingas mühinal välja ja noogutas. Berger andis rahapaki hämmastunud Fredericale. Hoides rahatähti käes, tundis ta end, nagu oleks kohtunud hea võluriga. Damien ei pööranud pilku kõrvale.

“Äkki on selle taga mingi konks peidus?” mõtles Frederica endamisi, kuid vaatas uuesti Bergerit ja raputas mõtte peast. See mees oli tõeliselt kaunis. Rabavad silmad, lainetavad tumepruunid juuksed, peened näojooned, laiad õlad, sportlik figuur… Sellega asi veel ei piirdunud. Temast õhkus mehelikkust ja enesekindlust. Frederica tüüpi naine ei ole ilmselt tema maitse. Kui ta ei suutnud isegi Xavieri enda juures hoida, siis sellist – seda enam. Noh, muidugi flirdib ta mehega. Kindlasti flirdib. See on osa ta olemusest. Ta teeb seda lihtsalt intuitiivselt, kuid midagi enamat loota oleks naljakas.

“Ausõna, lapsed hüppavad rõõmust lakke,” lausus Frederica. “Meie mängusärkidele tuleb nüüd nimi Berger TV.”

“Berger TV saab ka selleta hakkama,” lausus Berger naeratades, “kui hoiaksite nime trükkimise pealt raha kokku.”

Ta puhkes naerma.

“Kus sa sellega!”

“Aga muuseas, mis on teie võistkonna nimi? Te ei ole seda öelnud.”

“Vaadake… Üldiselt me ei ole veel otsustanud,” tunnistas Frederica.

“Siis on hästi,” jätkas Berger. “Ma võiksin ise midagi soovitada. Õigemini kui te juba esindate Berger TV-d, tuleks valida ka kõlav nimi.”

“Hmm… Vaadake, selle otsustab võistkond hääletamisega.”

Mees kehitas õlgu.

“Ei näe probleemi. Ja millal toimub koosolek?”

“Hmm… Neljapäeval. Me treenime Saint-Sebastiani väljakul. Bogarnier’ tänaval. Alustame kuue ringis.”

Damien naeratas.

“Kui nii, siis kohtume neljapäeval. Kui ma ei jõua kuueks, siis poole seitsmeks olen kindlasti kohal.”

“Nõus. Te võite tulla ka pärast trenni, ütleme, seitsme ringis.”

Mees hõõrus sõrmega meelekohta ja ütles: “Pean päevakava üle vaatama. Kui te annaksite mulle oma telefoninumbri, saaksin teiega ühendust…”

“Oo jaa, muidugi.”

Berger võttis letialuselt riiulilt sulepea ja paksu reklaambrošüüri, mis pakkus ühtset komplekti televisiooniseadmeid, ning pööras ette selle tagakülje. Frederica dikteeris kümnekohalise koduse numbri, teades, et Sibilo, Tavernier, Perigor ja Palotin on niigi “vaimustuses” ta projektidest. Damien Berger kirjutas numbri brošüüri kirevale tagalehele ja maalis selle kohale rasvaselt trükitähtedega “FREDERICA”.

“Tegelikult,” kuulis naine oma häält, “kutsuvad kõik mind Freddyks.”

Mees kergitas kulme.

“Tõesti? Kummaline… Ma tean paljusid Freddysid, kuid teie ei sarnane ühegagi neist.”

Endalegi ootamatult tundis Frederica, kuidas ta punastab. Ta heleda näonaha ja punaste juuste juures oli seda raske peita.

“Ma… hmm… noh, kohtume siis neljapäeva õhtupoolikul.” Ta pöördus kiiresti ringi, et pääseda piinlikust olukorrast, kuid oli sunnitud lisama: “Tänan. Suur, suur tänu!”

“Võtke heaks,” vastas mees, pani jälle käed rinnale vaheliti ja noogutas.

Frederica lendas kuulina kauplusest välja ja isegi ei takerdunud seadmekuhilatesse põrandal. Süda rinnus kloppis meeletult. Jõudnud viimaks kõnniteele, taipas ta, et päev oli igati õnnestunud. Vaatamata kõigele.

Xavier ei oleks talle ilmaski andnud viit tuhandet franki! Muidugi, midagi oleks ta ikka andnud – võib-olla isegi rohkem kui Palotin –, kuid viis tuhat? Mitte iial. Frederica puhkes naerma ja pani rahatähed rahakotti. Ta oli valmis suudlema selle mehe jalgu, kes mõtles välja Berger TV müüjate ametipäeva. Seejuures ärritas teda vaid üks asjaolu.

Miks ta küll ütles, et ta hüüdnimi on Freddy? Nii kutsuvad teda ainult lähedased ja sõbrad. Tööl on ta Frederica, toimekas advokaat. Õigusteaduste hai – peaaegu. Freddy aga on tundlik ja abitu noor naine, kes meeleheitlikult igatseb perekonda luua.

Intuitsioon ütles, et sellise mehega nagu Damien Berger ei tasu olla tundlik ja abitu. Berger on saavutanud omaette kabinetiga kõrge ametikoha, demonstreerides kaubanduses silmapaistvat nutikust ja edu. See aga tähendab, et ta peab olema otsustusvõimeline ja oskab haarata härjal sarvist. Kui Frederica ei ole nüüd ettevaatlik, sõidab see Damien temast teerullina üle, võistkond kuulub peagi mehele ja Berger TV-le, aga mitte talle ja lastele.

Kui ta kaotab valvsuse ja võtab mehe meelitusi tõsiselt, siis toob see kindlasti häda kaela. Kui ta isegi peaks hakkama teda Freddyks hüüdma, siis asjaajamises peab ta jääma Fredericaks.

Damien võttis kolm tuhandefrangist rahatähte ja tegi tusameelselt paar sõrmenipsu.

“No mul ei ole lihtsalt rohkem kaasas! Ülejäänu tagastan hiljem. Ausõna.”

“Asi ei ole üldse rahas,” ütles Nercet. “Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et just teie ise rikkusite firma reeglit, mille, muuseas, te ise kehtestasite. Ma kohe tundsin, et sellest müüjate hea töö eest premeerimisest midagi mõistlikku ei tule.”

Damien pani raha kassasse, sulges selle ja köhatas kavalalt.

“Ausalt öeldes, Nercet, tuleb müüjate asendamisest juhtiva personaliga, kes on harjunud istuma elevandiluust tornis, ärile ainult kasu. Ülemused raputavad pisut tolmu kõrvadest, töötajad aga, kes täidavad kassat reaalse rahaga, saavad nautida väljateenitud puhkust.”

Nercet krimpsutas nägu.

“Olgu, teatud tõetera selles muidugi on. Aga milleks oli vaja sponsida mingit jalgpallimeeskonda? See ei ühti kuidagi firma poliitikaga!”

“Firma poliitika ei puutu antud juhul asjasse,” tunnistas Damien. “Mul lihtsalt tekkis soov tutvuda selle daamiga pisut lähemalt.”

Nercet tõstis teatraalselt silmad taeva poole.

“Viis tuhat franki võimaluse eest tutvuda naisega? Ja seda räägib mees, kellele naised ise kaela langevad!”

“Need on minu viis tuhat franki,” lausus Damien väärikalt.

“Aga kuidas jääb firma poliitikaga?”

“Minu firma. Mida tahan, seda teen.”

“Kui kaua, teie arvates, kulub tal selgusele jõudmiseks, et te ei ole mingi üks paljudest juhtidest, vaid D. A. Berger ise?”

Damien naeratas.

“Loodan, et kaua.”

Nercet ohkas ja raputas halli pead.

“Härra, ma ei mõista teid. Ei ole kunagi mõistnud ja ilmselt ei hakkagi mõistma.”

Damien puhkes naerma ja patsutas asepresidendile sõbralikult õlale.

“Öelge mulle, Nercet, kas te olete kunagi olnud noor ja poissmees?”

“Muidugi.”

“Näete siis…”

“Mis – näete siis?”

“Kas teil ei ole kunagi olnud soovi joosta, joosta puhtalt tagaajamise lustist?”

“Ma ei saa endale sellist luksust lubada,” vastas asepresident süngelt.

Damien raputas kaasatundvalt pead, siis naeratas ja lisas: “Aga mina saan. Tõestus – terve kaunitaride kollektsioon minu kapis.”

“Ja rida sälke voodi peatsis,” pomises Nercet.

Berger osutas sõrmega meelekohale.

“Ainuke arvepidamine, mida vajan, asub siin.”

“Loodame, et see sinna jääbki,” torises Nercet.

Eelmises elus oli Nercet kindlasti mõnes Inglismaa lossis ülemteener, mõtles Damien. Ainult ülemteener saab olla nii väljapeetud. Aga ametipostil on ta asendamatu. Suuresti tänu Nercet’le ja ta meeskonnale töötab Berger TV nagu kellavärk. Selle mehe ainuke puudus seisnes selles, et ta ei armastanud tööd leti taga. Nercet, nagu suurem osa teisi juhte, peab end sellest kõrgemal seisvaks, kuigi tegelikult oli see geniaalne ettevõtmine. Damien mõtles kaubandustöötaja ametipäeva ise välja, et juhid ei unustaks praktilist elu. Ja kuna ta uskus isikliku eeskuju tähtsusesse (vähemalt äris), siis seisis ta ka ise meeleldi leti taga.

Damien mõtles, et see meenutab talle möödunud aegu, kui ta alles otsis tegutsevate turugigantide vahel oma nišši, kuid tegelikult ei olnud asi selles. Ajast, kui ta pärast ülikooli lõpetamist esimese poe avas, on palju vett merre voolanud. Tõele au andes peab tunnistama – vett on voolanud nii palju, et see on ta enda kaasa viinud. Nüüd peetakse Damieni omal alal üheks kaptenitest…

Kui ma neljapäeval Freddy juurde sõidan, pean Porsche kindlasti Renault’ vastu vahetama, mõtles ta endamisi.

Freddy. Naljakas nimi ühele naisele. Eriti naisele, kes selline välja näeb. Ei, teda ei saa lugeda rabavaks kaunitariks. Ja kui järele mõelda, pole ta üldse tema maitse. Tavaliselt tõmbavad teda igas mõttes soliidsed naised: toredad sinisilmsed blondiinid, kes eelistavad erepunast huulepuna ja kohutavalt kõrgetel kontsadel kingi. Mis teda siis selle punapea juures võlus? Päris hea figuuriga, aga ei midagi erilist? Riietus kindlasti mitte. Isegi pühapäevakooli õpetajad riietuvad paremini.

Naljakas, et need mõtted alles nüüd pähe tulid. Äkki Damien taipas – Freddy ei kasuta kosmeetikat. Jah, ta ovaalset nägu võib nimetada kenakeseks. Huuled – meeldivalt täidlased. Nina – lühike, ei lai ega kitsas, pikantne, kuid mitte mingil juhul nöbinina. Kulmud on sirged, silmad suured, kuid kahtlemata on ta tõeliseks kaunistuseks tumepunased lokid. Juuste ebatavaline vaskne läige paneb silmad heleroheliselt särama. Tihedad ripsmed olid kulmudest pisut heledamad. Kummaline…

Damienile tundus ärgates, et ta näeb kõrvaloleval padjal neid silmi ja ripsmeid, millest helgib vastu hommikust valgust. Huvitav, kuidas ta voodis võiks olla?