Отрывок из книги
Kaugel Siberi kolgastes, steppide, mägede ja läbipääsmatute metsade keskel kohtab vahel väikesi, tuhande või paari tuhande elanikuga linnu, ilmetuid, puumajadega, paari kirikuga – üks keset linna, teine surnuaial – linnu, mis on rohkem Moskva ümbruse paraja küla kui linna moodi. Tavaliselt eluneb seal küllaldane hulk politseiülemaid, assessoreid ja muid alamaid ametnikke. Üldse on Siber külmale vaatamata üpris soe teenistuspaik. Inimesed on siin lihtsad ja vanameelsed, kombed ammuaegsed, juurdunud, põlvest põlve pärandatud. Ametnikud, kes õigusega etendavad Siberi aadli osa, on kas siinsed, põlised siberlased või Venemaalt pärit, enamikus Moskvast ja Peterburist siia tulnud, meelitatuna pakutavast palgalisast, kahekordsest küüdirahast ja ahvatlevatest tulevikulootustest. Need, kes oskavad elu mõistatust lahendada, jäävadki enamasti Siberisse ja juurduvad meelsasti päriseks. Sellest lõikavad nad siis rohket ja magusat vilja. Teised aga, kerglasemad, kes ei oska elu mõistatust lahendada, tüdinevad peagi Siberist ja küsivad endilt tusameeli, milleks nad küll siia tulid. Hädapärast kannatavad nad määratud teenistusaja, kolm aastat, ära, asuvad selle lõppedes kohe ümberpaigutamise asju ajama ning sõidavad Siberit kirudes ja mõnitades kodumaile tagasi. Neil ei ole õigus: mitte ainult teenistuslikust, vaid mitmest muustki vaatekohast lähtudes võib Siberis õnne maitsta. Kliima on suurepärane; siin on palju pururikkaid ja külalislahkeid kaupmehi, palju ülijõukaid muulasigi1.2 Neiud õitsevad nagu roosid ja on äärmiselt kombelised. Jahilinnud lendavad lausa linnas ringi ja satuvad ise kütile ette. Šampanjat juuakse siin tavatult rohkesti. Kalamari on imehea. Viljasaak on mõnes paigas viieteistkümnekordne … Üldse on see üks õnnistatud maa. Tuleb ainult osata seda kasutada. Siberis seda osataksegi kasutada.
Ühes niisuguses endaga rahulolevas ja lõbusas linnakeses, kus elanikkond on ütlemata lahke, millest mu südamesse jääb kustumatu mälestus, tutvusin ma Aleksandr Petrovitš Gorjantšikoviga, Siberisse saadetud vene aadlisoost mõisnikuga, kes oli oma naise tapmise eest olnud teise kategooria sunnitööline ja kes nüüd, pärast talle mõistetud kümneaastase karistusaja täissaamist, elas vaikselt ja vaguralt K. linnakeses3 sundasumisel. Hingekirjas seisis ta õieti ühes linna külje all asuvas asulas, aga elas linnas, kus tal oli vähemalt võimalus laste õpetamisega mõningat elatist teenida. Siberi linnades on õpetajateks sageli sundasumisele saadetud; nad ei ole põlu all. Õpetavad nad ju enamasti prantsuse keelt, mida on elus hädasti tarvis ja millest ilma nende abita poleks kaugel Siberi kolgastes aimugi. Esimest korda nägin ma Aleksandr Petrovitšit ühe auväärse ja külalislahke vanapõlve ametniku, Ivan Ivanõtš Gvozdikovi pool, kellel oli viis eri vanuses ja häid lootusi andvat tütart. Aleksandr Petrovitš andis neile neli korda nädalas tunde ja sai tunnist kolmkümmend hõbekopikat. Tema välimus äratas mu huvi. Ta oli äärmiselt kahvatu ja kõhn, kaugeltki mitte veel vana mees, võib-olla kolmekümne viie aastane, kleenuke ja põdur. Riides oli ta ikka väga puhtalt, euroopalikult. Kui sa katsusid temaga juttu alustada, vaatas ta sulle õige valvsalt ja tähelepanelikult otsa, kuulas pingsa viisakusega igat su sõna, just nagu oleks ta püüdnud selle mõtet tabada, nagu oleksid sa talle andnud oma küsimusega mingi ülesande lahendada või tahtnud talt mõnd saladust välja meelitada, ja vastas siis lõpuks selgelt ja lühidalt, ent igat sõna oma vastuses sedavõrd kaaludes, et sul hakkas korraga millegipärast piinlik ja sul endalgi oli lõpuks hea meel, kui jutt otsa sai. Tolsamal korral sain ma Ivan Ivanõtšilt pärimisega teada, et Gorjantšikov elab laitmatut ja kombelist elu ja et muidu poleks Ivan Ivanõtš teda ju oma tütardele õpetajaks kutsunud, kuid et ta on hirmus seltsimatu, poeb kõigi eest peitu; et ta olevat ütlemata tark, lugevat palju, ent kõnelevat hoopis vähe, ja et üldse olevat väga raske temaga jutu peale saada. Mõned väidavad, et ta on kindlasti hull, kuigi leiavad, et ega see õigupoolest olegi eriti suur puudus; paljud linna auväärsemad kodanikud olevat valmis Aleksandr Petrovitšile igati lahkust osutama, ta võivat koguni kasulik olla, kirjutada palvekirju ja muud sellesarnast. Oletati tal Venemaal olevat sugulasi, korralikke inimesi, kes polnud ehk kaugeltki viimaste hulgast, aga teati ka, et ta on vangipõlvest peale katkestanud kangekaelselt nendega igasuguse läbikäimise – ühesõnaga, teeb endale ise halba. Lisaks teadsid meil kõik tema lugu, teadsid, et ta oli tapnud oma naise kohe esimesel abieluaastal, tapnud armukadedusest ja andnud end ise üles (mis suuresti kergendas ta karistust). Seesuguseid kuritegusid peetakse rohkem nagu õnnetuseks ja neile tuntakse kaasagi. Kuid kõigest sellest hoolimata hoidis see veidrik visalt kõigist eemale ja ilmus teiste inimeste sekka üksnes tunde andma.
.....
„Kurat kulutas enne kolmed viisud läbi, kui ta meid siia hunnikusse kokku sai,“ öeldi iseendi kohta; ja seepärast olid ka keelepeks, intriigid, vananaiselik lõhverdamine, kadedus, nääklemine ja õelutsemine siin põrgulikus elus alatasa esiplaanil. Ükski vanaeit poleks saanud olla nii vanaeidelik, nagu oli mõnigi kõrilõikaja. Ma kordan veel, et nende seas oli ka tugevaid inimesi, isiksusi, kes olid harjunud kogu eluaja rinnaga murdma ja valitsema, karastatuid ja kartmatuid. Neid austati kuidagi iseenesest; ja nemad omalt poolt, kuigi nad tihtipeale olid väga kiivalt oma au eest väljas, püüdsid üldiselt siiski teisi mitte rõhuda, ei laskunud tühisesse jagelemisse, käitusid erakordse väärikusega, olid mõistlikud ja alati ka ülemuste suhtes sõnakuulelikud – mitte kuulekuse põhimõtte pärast ega kohusetundest, vaid niisama, nagu mingi kokkuleppe põhjal, vastastikust kasu silmas pidades. Neid koheldigi muide ettevaatlikumalt. Ma mäletan, kuidas üks säärane vang18, kartmatu ja kindlameelne mees, kes oli ülemustele teada oma elajalike kalduvuste poolest, kutsuti kord mingi eksimuse eest ihunuhtlust saama. Oli suvine päev ja meil parajasti prii aeg. Vanemohvitser19, vangla lähim ja otsene ülemus, oli ise tulnud vahtkonnahoonesse, mis asus otse värava kõrval, ihunuhtluse täideviimist pealt vaatama. See major oli vangide silmis mingi saatanlik olend; ta oli viinud nad niikaugele, et nad tema ees lausa värisesid. Ta oli pööraselt vali, „kargas kõrri“, nagu vangid ütlesid. Kõige rohkem kartsid nad tema läbitungivat ilvesepilku, mille eest ei saanud midagi varjata. Ta nägi kõike vaatamatagi. Vanglaõue astudes teadis ta juba, mis sünnib selle teises otsas. Vangid kutsusid teda Kaheksasilmaks. Tema süsteem oli väär. Ta ajas niigi tigestunud inimesed veel tigedamaks oma arutu kurjusega, ja kui poleks tema üle olnud komandanti, auväärset ja mõistlikku meest20, kes ta metsikuid korraldusi vahel leevendas, siis oleks tema valitsemise all võinud suuri pahandusi sündida. Ma ei mõista, kuidas ta oma aja õnnelikult ära teenis; ta läks elusalt ja tervelt erru, kuigi ta anti kohtusse.
Vang kahvatas nüüd, kui ta nime hõigati. Tavaliselt heitis ta mehiselt ja sõnatult peksupingile, kannatas nuhtluse vaikides ära ja tõusis pärast karistuse kättesaamist krapsti üles, suhtudes juhtunud vahelejäämisse külmavereliselt ja filosoofiliselt. Muide koheldi teda alati ettevaatlikult. Ent seekord pidas ta end miskipärast õigeks. Ta kahvatas ja pistis vargsi, vahisoldati märkamata, terava Inglise kingsepanoa käisesse. Noad ja igasugused terariistad olid vanglas valjult keelatud. Läbiotsimisi toimetati sageli, ootamatult ja põhjalikult; karistused olid karmid; aga kuna varga käest on raske midagi kätte saada, mida ta on otsustanud hoolega varjata, ning kuna nuge ja terariistu oli vanglas iga päev hädasti vaja, siis ei olnud neist läbiotsimistele vaatamata kunagi puudust. Kui need võetigi ära, tehti jalamaid uued. Kogu vangla tormas nüüd tara äärde ja vahtis hinge kinni pidades läbi palgivahede. Kõik teadsid, et seekord ei lase Petrov ennast peksta ja et majori viimne tund on tulnud. Ent kõige otsustavamal momendil astus major troskasse ja sõitis minema, jättes ihunuhtluse täideviimise teise ohvitseri hoolde. „Jumal ise päästis,“ ütlesid pärast vangid. Mis aga Petrovi puutub, siis võttis ta südamerahuga karistuse vastu. Tema viha oli majori ärasõiduga lahtunud. Vang on teatava määrani kuulekas ja alandlik, kuid on olemas piir, mida et tohi ületada. Muide, pole midagi huvitavamat kui need kummalised kannatuse katkemised ja vastuhakupuhangud. Sageli kannatab inimene aastate viisi, lepib kõigega, talub julmimaidki karistusi, aga korraga plahvatab pisipahanduse, tühise asja, peaaegu mitte millegi peale. Kõrvalt vaadates võiks teda pidada koguni hullumeelseks, ja seda tehaksegi.
.....
