Ülestähendusi põranda alt

Оглавление

Fjodor Dostojevski. Ülestähendusi põranda alt

I. PÕRANDAALUNE1

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

II. LÖRTSISE LUME TÕTTU

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

Отрывок из книги

Ma olen haige inimene... Ma olen tige inimene. Ebameeldiv inimene olen ma. Ma arvan, et mul valutab maks. Oma haigusest ei tea ma muide midagi, ja mul pole õieti õrna aimugi, mis mul valutab. Ma ei ravi end ega ole kunagi ravinud, kuigi ma arstiteadusest ja doktoritest lugu pean. Peale selle olen ma veel äärmiselt ebausklik, noh, vähemalt sedavõrd, et arstiteadusest lugu pidada. (Olen selleks küllalt haritud, et mitte ebausklik olla, ja ometi olen ma ebausklik.) Aga ei, puhtast tigedusest ei taha ma end ravida lasta. Teile pole see võib-olla üldse mõistetav. Noh, aga mulle on. Muidugi ei oska ma teile seletada, kellele ma antud juhul tahan oma tigedusega tuska teha; ma tean ju väga hästi, et ega ma sellega doktorite meelt hapuks ei tee, kui ma nende juures ei käi; ma tean paremini kui keegi teine, et sellega teen ma ainuüksi iseendale kurja, ja mitte kellelegi teisele. Aga ikkagi, ma ei ravi ennast, ja seda puhtast tigedusest. Maks valutab, noh, las ta siis valutab veel kõvemini!

Nii elan ma juba ammust aega – oma kakskümmend aastat. Praegu olen neljakümnene. Enne käisin ametis, nüüd enam ei käi. Ma olin tige ametnik. Ma olin jäme ja tundsin sellest lõbu. Altkäemaksu ma ei võtnud, niisiis tuli see vähemalt selle lõbuga tasa teha. (Kehv teravmeelsus, aga ma ei tõmba seda maha. Panin ta kirja, arvates, et on hästi tabav; aga praegu, kus ma ise näen, et sellest tuli ainult ilge praalimine, jätan ta meelega maha tõmbamata!) Kui laua juurde, mille taga ma istusin, tulid mingid tunnistuste mangujad, kiristasin ma nende peale hambaid ja tundsin ohjeldamatut naudingut, kui mul õnnestus kellelegi meelehärmi valmistada. Õnnestus peaaegu alati. Enamalt jaolt oli see pelglik rahvas – abipalujad, arusaadav. Kuid oli ka ässasid, ja nende hulgast ei kannatanud ma eriti üht ohvitseri. Ta ei tahtnud kuidagi alla jääda ja täristas vastikult oma mõõka. Selle mõõga pärast käis mul temaga poolteist aastat sõda. Viimaks jäin mina peale. Ta lakkas täristamast. See juhtus muide minu nooruses. Aga kas teate, härrased, mis oli peamine minu tigeduses? See’p see asi on, see ongi see kõige suurem jõledus, et ma kogu aeg, ka kõige suurema sapisuse hetkel pidin endale häbiga tunnistama, et ma pole üldse tige inimene, et ma pole isegi tigestunud, et ma hirmutan asja ees, teist taga ainult varblasi ja lepin sellega. Suu on mul vahus, aga tooge mulle mõni nukuke, andke suhkur ja tee ette, ja ma jään kohe rahule. Härdun kogunisti, kuigi ma vist hiljem iseenda peale hambaid kiristan ja häbi pärast mitu kuud unetuse all kannatan. See on juba minu moodi.

.....

Ma tahan teile nüüd nimelt selgitada, kas see meeldib teile, mu härrased, või ei, miks ma pole suutnud isegi putukaks saada. Teatan teile pidulikult, et ma olen sada korda tahtnud putukaks saada. Aga isegi see au pole mulle osaks saanud. Vannun teile, härrased, et liiga arenenud eneseteadvus on haigus – tõeline ja tõsine haigus. Inimese igapäevaseks tarviduseks oleks enam kui küll täitsa tavalisest inimteadvusest, see on pool või isegi veerand sellest portsjonist, mis on langenud meie õnnetu üheksateistkümnenda sajandi haritlase osaks, kes pealegi elutseb veel oma kahekordseks õnnetuseks Peterburis, mis on kõige abstraktsem ja ebaorgaanilisem linn tervel maakeral. (Linnu on orgaanilisi ja ebaorgaanilisi.) Piisaks näiteks täiesti sellisestki teadvusest, millega elavad kõik niinimetatud otsemõtlevad inimesed ja asjamehed. Vean kihla, te mõtlete nüüd, et ma kirjutan seda kõike praalimishimust, et teravmeelitseda asjameeste üle, ja et ma halvamaitselisest praalimisest täristan veel mõõkagi nagu see mu ohvitser. Aga, härrased, kes hakkab siis omaenda haigustega edvistama või koguni praalima?

Muide, mis ma ajan: kõik teevad seda; haigustega just edvistataksegi, ja mina võib-olla rohkem kui teised. Pole mõtet vaielda: minu vastuväide oli totter. Kuid siiski olen ma kindlalt veendunud, et mitte ainult ülemäärane teadvus, vaid igasugune teadvus üldse on haigus. Ja selle juurde ma jään. Ent jätame selle hetkeks kõrvale. Öelge mulle parem üht asja: millest see tuleb, et just siis, jah, just neil hetkil, kus mu teadvus oli ülimalt, kuni finessideni aldis «kõigele kaunile ja ülevale»2, nagu meil omal ajal ikka öeldi, et mu teadvus just siis nagu kiuste lakkas, ja ma tegin hoopis kõige näotumaid tegusid, selliseid, mida nojah, ühe sõnaga, mida küll vist kõik teevad, ent mida mina nagu kiuste tegin juhtumisi just siis, kui ma olin ülimalt teadlik, et neid ei tohiks kuidagi teha? Mida teadlikumaks ma headusest ja kõigest sellest «kaunist ja ülevast» sain, seda sügavamale oma mudasse ma vajusin ja seda võimelisem ma olin sinna täiesti uppuma. Ent peamine oli see, et see kõik nagu ei olnud minu puhul juhuslik, vaid justkui pidigi nõnda olema. See oli justkui minu kõige normaalsem olek ja mitte midagi haiguslikku või rikutut, nii et ma viimaks enam ei katsunudki selle rikutusega võidelda. Lugu lõppes sellega, et ma hakkasin juba peaaegu uskuma (aga võib-olla uskusingi), et küllap see on tõesti minu normaalne olek. Aga esiotsa, aga algul – kui piinarikas see võitlus mulle oli! Ma ei uskunud, et teistegagi võib see nõnda olla, ja seepärast varjasin ma seda eluaeg eneses nagu saladust. Ma häbenesin seda (võib olla, et häbenen praegugi); ma jõudsin niikaugele, et tundsin vahel pisukest ebanormaalset kõlvatut salanaudingutki – jõuda mõnel jäledal Peterburi-ööl oma urkasse ja saada sellest teravdatult teadlikuks, et näe, tänagi sain jälle jõledusega hakkama, et tehtut ei saa enam kuidagi olematuks teha, ja siis järada iseennast selle eest salaja, närida ja pureda oma seesmust niikaua, kuni minu kibedus muutub lõpuks neetult ja patuselt magusaks ning lõppude lõpuks tõeliseks ja selgeks naudinguks. Jah, naudinguks, just naudinguks! Selle juurde ma jäängi. Ja selleks ma üldse hakkasin rääkima, et ma tahan täpselt teada: kas ka teistel on selliseid naudinguid? Las ma seletan teile: antud nauding tekkis nimelt alanduse liiga selgest teadmusest, sellest, et sa tunned ennast juba isegi viimases ummikus olevat, tunned, et see on kole, aga et see ei saa kuidagi teisiti olla, et sul ei ole enam pääsu, et sa ei saa enam teistsuguseks inimeseks, et kui sul olekski veel aega ja usku ennast millekski muuks ümber teha, siis sa arvatavasti ise ei tahakski ennast ümber teha, ja kui tahaksidki, ei teeks sa ikkagi midagi ära, sest tegelikult pole vististi olemaski midagi niisugust, milleks ennast teha. Aga peaasi ja lõppude lõpp on see, et kõik see toimub teravdatud teadvuse normaalsete ja põhiliste seaduste kohaselt ja inertsi põhjal, mis otseselt nendest seadustest johtub; ja järelikult pole võimatu mitte ainult midagi ümber teha, vaid üleüldse midagi teha. Teravdatud teadvuse tõttu saad sa näiteks teada, et jah, tõesti, sa oled lurjus – justkui oleks see lurjusele mingi lohutus, kui ta ka ise tunnetab, et ta tõesti lurjus on. Aga aitab sellest... Eeh, rääkisin küll pikalt-laialt, aga mis siis nüüd ära seletatud sai?... Millega seletada antud naudingut? Küll ma seletan! Ma viin selle asja ikkagi lõpuni! Selleks ma ju sule üldse kätte võtsin...

.....