Читать книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski - Страница 14

Tal oli käes kübar ja tuppa astudes pani ta selle klaverile; siis tuli ta minu poole ja ulatas mulle sõnagi lausumata käe. Tema huuled liikusid pisut; ta otsekui oleks tahtnud mulle midagi öelda, mingi tervituse, kuid ei öelnud midagi.

Kolm nädalat ei olnud me teineteist näinud. Vaatasin teda arusaamatuse ja hirmuga. Kuidas oli ta selle kolme nädalaga muutunud! Mu südant ahistas hirm, kui nägin ta sisselangenud, kahvatuid põski, nagu palavikus tursunud huuli, ja silmi, mis kiiskasid pikkade tumedate ripsmete alt palavikutules ja mingis kirglikus otsustavuses.

Jumal, kui ilus ta oli! Iial, ei varem ega hiljem, ei näinud ma teda sellisena, kui tol saatuslikul päeval. Kas oli tema see, seesama Nataša, see tütarlaps, kes vaevalt aasta tagasi minult silmi ei pööranud ja minu järgi huuli liigutas, kui kuulas minu romaani lugemist, ning kes nii lõbusalt, nii kergesti oli naernud ja naljatanud oma isa ja minuga tolle õhtusöögi ajal? Oli see seesama Nataša, kes seal, just selles toas, õhetades ja pead langetades oli mulle öelnud: jah?

Hakkasid helisema kirikukellad, kutsudes õhtusele palvusele. Nataša võpatas, ema aga tegi ristimärgi.

“Sa tahtsid minna õhtusele palvusele, Nataša. Juba lüüaksegi kella,” ütles ta. “Mine pealegi, Natašake, mine ja palveta! Ja siis saad jalutada ka. Mis siin toas ikka istuda! Vaata, kui kahvatu sa oled, nagu oleks keegi sind ära kaenud!”

“Ma... võib-olla... ei lähe täna,” sõnas Nataša aeglaselt ja tasa, peaaegu sosinal. “Olen... haige,” lisas ta.

“Parem oleks sul ikka minna, Nataša. Sa ju mõtlesid minna ja võtsid, näe, oma kübaragi. Palveta, Natašake, palveta, et jumal sulle tervist annaks,” püüdis Anna Andrejevna teda veenda, vaadates aralt tütre poole, nagu kardaks teda.

“Mis seal siis ikka, käi ära! Saad ka jalutada,” lisas vanamees, vaadates tütart samuti rahutult. “Ema räägib õigust. Ja Vanja saadab sind.”

Mulle tundus, nagu oleks libisenud üle Nataša huulte kibe muie. Ta läks klaveri juurde, võttis kübara ja pani selle pähe; tema käed värisesid. Kõik liigutused olid tal justkui ebateadlikud, nagu poleks ta ise üldse aru saanud, mida teeb. Isa ja ema vaatasid teda üksisilmi.

“Elage hästi,” sõnas ta vaevu kuuldavalt.

“Ah mu ingel, miks sa sedaviisi jumalaga jätad, ega sa ju kaugele minema pea! Aga saad vähemalt tuuleõhkugi, vaata, kui kahvatu sa oled! Ah, ma unustasin (kõik läheb mul meelest ära) – ma tegin ju sinu talismani valmis; õmblesin sinna sisse palve, mu ingel. Üks nunn Kiievist möödunud aastal õpetas; väga sünnis palve, alles nüüdsama jõudsin selle sinna sisse õmmelda. Pane kaela, Nataša. Jumal annab sulle ehk tervist. Oled ju meie ainus.”