Читать книгу Vaktsineerimata - Forrest Maready - Страница 4

„Te ei kavatse mida?” küsisin oma sõbralt, kui olin suutnud oma jahmatusest lahti vajunud suu taas tööle saada.

Ta oli mulle just öelnud, et nemad koos naisega ei kavatse oma lapsele ühtki vaktsiini teha, ja ma ei suutnud seda uskuda.

„Mitte ühtki?” küsisin uuesti.

„Mitte ühtki,” ütles ta enesekindlalt.

Ma ei saanud sellest aru. Ta polnud kunagi rääkinud 9/11 vandenõuteooriatest ega valitsuse petuskeemidest. Ta oli tark mees, kes oli just lõpetanud meditsiinikooli, ning kuidagimoodi oli ta oma naisega jõudnud otsusele, et nad ei luba oma kõhubeebile ühtki vaktsiini teha.

„Milline idioot,” mõtlesin endamisi. „Miks peaks keegi oma beebiga sedasi riskima?”

Vaktsineerimisvastased olid hullud, kes uskusid ufodesse ja ignoreerisid igasugust teaduslikku tõestust, et vaktsiinid on inimese parim meditsiiniline leiutis, tänu millele on peatatud enamik epideemiaid ja päästetud miljoneid elusid. Peab olema tõeliselt poolearuline, et sellest meditsiinilisest imest loobuda.

Järgnevatel nädalatel ja kuudel hakkasin seda teemat lähemalt uurima. Olin kuulnud Andrew Wakefieldist ja tema põhjalastud teadustööst, mis seostas autismi vaktsiinidega. Ma teadsin ka, millise kuulirahe alla jäi autor Jenny McCarthy pärast autismi ja vaktsiinide teemal avameelselt rääkimist. Ent peale nende kahe fakti ei teadnud ma suurt midagi. Minu poeg sai lapseeas vaktsiine – palju rohkem, kui mulle oleks tegelikult meeldinud. Küll aga olin ma alati gripisüsti vältinud, kuna nägin pealt, kuidas mu sõbrad pärast vaktsiini grippi haigestusid. Kas see tegi ka mind vaktsineerimisvastaseks?

Mäletan, kuidas paari sõpra tögasin, kui nad vaktsiinide pärast muretsesid. Arvasin, et nende vastumeelsus tuleneb süstlakartusest või emotsionaalsest stressist, mis tabab paratamatult igaüht, kes peab oma last süsti saamisel jõuga kinni hoidma. Kui hakkasin rohkem lugema, sain aru, kui vähe ma tegelikult selle teema kohta teadsin. Olin segaduses, sest need lood, mida ma aastate jooksul kuulsin, erinesid kardinaalselt sellest, mida mulle oli õpetatud.

See oli erakordselt ebamugav kogemus. Kui miski, mida sa oled alati ilma igasuguse kõhkluseta tõeseks pidanud, hakkab sinu peas hoopis teistsugust kuju võtma – enamik ini-8 mesi ei tule sellega eriti hästi toime. Ja kui need mõned üksikud asjad, mida ma vaktsiinide kohta teadsin, ühel hetkel enam nii tõesena ei näinud, varises mu maailm kokku.

„Kuidas see saab tõsi olla?” küsisin iseendalt. „Kui see on tõesti tõsi, siis kuidas ma sellest varem midagi ei teadnud? Kuidas arstid sellest midagi ei tea?”

Ma lugesin lõpumärkusi ja otsisin välja kõik viited. Ma otsisin välja isegi viidetes viidatud viited. Ja ma jätkasin selles pimeduses kompamist seni, kuni mõistsin, et kõik, mida olin kunagi vaktsiinide ja haiguste kohta kuulnud, oli vale. See oli minu jaoks vaimselt väga raske teekond ja ma arvan, et ainus põhjus, miks ma suutsin seda jätkata, oli minu loomuomane uudishimu, mis ületas igasuguse hirmu tundmatuse ees.

Sellest on nüüd aastaid möödas ja ma olen pühendanud oma edasise elu sellele, et aidata inimestel mõista tõde vaktsiinide ja haiguste kohta. Olen teinud üle 130 video, kirjutanud neli raamatut ja reisinud mööda maad ringi. Olen saboteerinud oma ametialast karjääri ning nii mõnestki mu heast sõbrast ja pereliikmest on saanud seetõttu mu vaenlane. Kõik selleks, et aidata inimestel mõista vaktsiinide varjukülgi.

Ma ei hakanud vaktsiinidest rääkima selleks, et saada kuulsaks või rikkaks – nii seda ei saavuta. Ma tahtsin, et inimesed saaksid teada, mida olin aastaid kestnud uurimistöö tulemusel avastanud, ilma et nemad peaksid selleks nii palju aega kulutama. See lühiraamat, mida te praegu loete, on ainult põgus pilguheit teemasse. Loodan südamest, et kõik, kes seda loevad, hakkavad omal käel vaktsiinide ja haiguste kohta tõde otsima – ja parandavad selle käigus oma pere pikaajalist tervist.

Loodan veel, et selle raamatu lugemise järel kaovad ka kõiksugu hirmud, mis teil võivad vaktsineerimisega seoses olla. Vaktsiinide teemal võib lõputult vaielda ja kui te sõbrad ja pere teiega ei nõustu, võib teisitimõtlemine ja arvamine osutuda väga raskeks. Seetõttu ma tahan, et te teaksite: kõik need, kellega olen kohtunud ja kes on otsustanud oma lapsi mitte vaktsineerida, on ühed tervemad, õnnelikumad ja sõbralikumad inimesed, keda ma tean.

Mul on hea meel, et olete otsustanud rongilt maha astuda ja vaadata seda teemat teise nurga alt. Ma ei oota ega eeldagi, et see raamat muudab täielikult teie arvamust vaktsiinide osas, see polegi eesmärk. Piisab sellest, et hakkate tõde otsima ja teete nende faktide põhjal informeeritud otsuse, ning ma usun, et nii teid kui ka teie perekonda saadab edaspidi hea tervis.