Читать книгу Väike lord Fauntleroy - Frances Hodgson Burnett - Страница 2

Kogu järgmisel nädalal polnud last, keda oleks nii palju imetletud kui Cedricut. Kõigepealt oli lugu, mis ema talle jutustas, väga kummaline. Ema pidi mitu korda enne seletama, kui ta aru sai. Ta ei võinud arvata, mis härra Hobbs selle kohta ütleb. Ema alustas krahvist. Tema vanaisa, keda ta kunagi pole näinud, on krahv. Cedricu vanem onu oleks samuti krahviks saanud, kui ta poleks hobuse seljast kukkudes surma saanud. Pärast selle onu surma oleks tema teine onu krahviks saanud, kui ta mitte äkitselt Roomas poleks palavikku surnud. Seejärel oleks saanud krahviks tema isa, kui ta oleks elanud. Et nad aga kõik olid surnud ja ainult Cedric elas, siis nähtavasti peab tema pärast vanaisa surma krahviks saama ja esialgu on ta lord Fauntleroy. Ta läks näost päris kahvatuks, kui talle seda lugu jutustati.

„Kallim,” hüüdis ta. „Ma ei taha saada krahviks! Ükski väike poiss pole krahv. Kas ei võiks kõik niisama jääda?”

Aga see näis olevat möödapääsmatu. Ja kui nad õhtuti avatud aknal istusid ning tänavale vaatasid, ajasid nad ikka sellest juttu. Cedric istus toolil, kaks kätt põlve ümber, nagu ta harilikult tegi. Nägu õhetas tal ärritusest. Tema vanaisa oli talle järele saatnud, et ta Inglismaale sõidaks, ja ema arvas, et peab sõitma.

„Sellepärast,” ütles ta kurvalt kaugusse vaadates, „et ma tean, isa oleks niisama teinud, Ceddie. Ta armastas palavalt oma isamaad. Ja siis on veel palju teisi asju, mida väike poiss vaevalt võib teada. Ma peaksin olema väga isekas ema, kui ma sind sinna ei saadaks. Kui meheks kasvad, siis saad sellest aru.”

Ceddie raputu kurvalt pead. „Mul on kahju härra Hobbsi üksi jätta,” ütles ta. „Ma kardan, et tal on minust kahju ja minul temast ka. Mul on kõigist kahju.”

Kui härra Havisham, krahvi advokaat, kes pidi lord Fauntleroy Inglismaale viima, järgmisel hommikul jälle tuli, sai Cedric veel palju kuulda. Teda ei lohutanud, et ta kord rikkaks meheks pidi saama – lossid siin ja lossid seal, suured pargid, sügavad kaevandused, niisama ka suured külad paljude rentnikega. Ta oli mures oma sõbra Hobbsi pärast, kelle ta kohe pärast hommikueinet suures rahutuses üles otsis.

Ta leidis härra Hobbsi lehte lugemas ja lähenes talle tõsise näoga. Ta teadis, et tema elumuutus on härra Hobbsile suureks löögiks, seepärast oli juba teel mõelnud, kuidas seda suurt uudist pehmemal kujul edasi anda.

„Hallo!” hüüdis härra Hobbs. „Tere hommikut!”

„Tere hommikut!” vastas Cedric.

Ta ei roninud nagu ikka suurele toolile, vaid istus biskviidikastile, lõi mõlemad käed põlvede ümber ja istus tükk aega vagusi, nii et härra Hobbs viimaks silmad küsivalt üles tõstis.

„Hallo!” kordas ta.

Cedric võttis julguse kokku.

„Härra Hobbs, kas mäletate veel, millest me eile hommikul kõnelesime?”

„Mina olen krahv või õigemini saan selleks.”

„Miks ei, see oli Inglismaast.”

„Jah,” vastu Cedric, „aga just siis, kui Mary mulle järele tuli.”

Härra Hobbs sügas kukalt.

„Me kõnelesime kuninganna Victoriast ja aristokraatidest:.”

„Jaa-ah,” sõnas Cedric venitades, „ja… ja krahvidest. Kas mäletate veel?”

„Muidugi,” vastas härra Hobbs. „Me kõnelesime, et nad pole midagi väärt, ja nii see ka tõesti on.”

Cedric läks juuksejuurteni punaseks. Kogu oma eluajal polnud ta nii kohmetunud olnud.

„Te ütlesite, et teie neid siin poes biskviidikastil istumas ei tahaks näha.”

„Nii ma ütlesin,” vastas härra Hobbs kindlalt. „Ja ma mõtlesin: ma ei soovitaks neil seda proovida.”

„Härra Hobbs,” jätkas Cedric, „üks neist istub sellel kastil.”

Härra Hobbs hüppas toolilt üles.

„Mis?” hüüdis ta.

„Jah,” rääkis Cedric tagasihoidlikult edasi, „mina olen krahv või õigemini saan selleks. Ma ei taha teid petta.”

Härra Hobbs muutus rahutuks. Ta tõusis üles ja vaatas termomeetrit.

„Palavus on sulle pähe löönud!” hüüdis ta poissi teravalt vahtides. „Täna on väga palav. Kuidas su tervis on? Kas sul valutab kuskilt? Mis ajast sa seda mõtled?”

Ta pani oma suure käe väikese poisi pea peale.

„Tänan,” vastas Cedric, „minu tervis on hea. Minu pea on täiesti terve. Mul on kahju, aga ma pean tunnistama, et kõnelesin tõtt. Seepärast viiski Mary minu eile siit ära. Härra Havisham ütles seda minu emale, ja härra Havisham on advokaat.”

Härra Hobbs vajus toolile ja pühkis higi laubalt.

„Üks meist on saanud päikesepiste,” ütles ta.

„Ei!” hüüdis Cedric. „Mitte kumbki. Me peame seda uskuma, sest härra Havisham tuli just sellepärast Inglismaalt siia, et meile seda ütelda. Minu vanaisa saatis ta siia.”

Härra Hobbs vaatas lootusetult oma väikese sõbra tõsist süütut nägu.

„Kes on sinu vanaisa?” küsis ta.

Cedric tõmbas ettevaatlikult taskust pabeririba, millele oli midagi suurte tähtedega kirjutatud.

„Ma ei suutnud seda meeles pidada, seepärast kirjutasin üles,” ütles ta. Ja ta luges pikkamööda: „John Arthur Molyneux Errol, Dorincourti krahv. Nii on tema nimi ja ta elab ühes lossis, ei, kahes või kolmes lossis. Minu kadunud isa oli tema noorim poeg. Ja kui minu isa ei oleks surnud, siis poleks mina krahviks saanud ja minu isa poleks ka saanud, kui tema vanemad vennad poleks surnud. Aga nüüd on nad kõik surnud ja pole kedagi peale minu, nii saan mina nüüd krahviks ja minu vanaisa saatis minu järele, et ma Inglismaale sõidaksin.”

Härra Hobbsil läks aina palavamaks ja palavamaks. Ta hõõrus vahetpidamata laupa ja hingas raskesti. Ta sai aru, et midagi tähtsat on juhtunud, aga kui ta nägi biskviidikastil poissi, kes vaatas tema otsa süütute, lapselike silmadega, olles ikka seesama lihtne armas poiss musta sametkuue ja punase kaelasidemega, siis läksid tema arvamised krahvide kohta täiesti segi.

„Kuidas… kuidas on nüüd teie nimi?” küsis härra Hobbs viivitades.

„Minu nimi on nüüd Cedric Errol, lord Fauntleroy,” vastas Cedric. „Nii nimetas mind härra Havisham. Kui ma tuppa astusin, küsis ta: „Kas see ongi see väike lord Fauntleroy?””

„Nii,” ütles härra Hobbs, „minu pea läheb päris segi.”

Cedric vaatas kurvalt härra Hobbsi otsa.

„Inglismaa on vist siit väga kaugel?” küsis ta.

„See on teisel pool Atlandi ookeani,” vastas härra Hobbs.

„See on kõige hullem,” ütles Cedric. „Võib-olla ei näe me tükil ajal teineteist. Ma ei tahaks sellele mõteldagi, härra Hobbs.”

„Ka parimad sõbrad peavad lahkuma,” ütles härra Hobbs kurvalt.

„Ja meie oleme mitu aastat sõbrad olnud, eks ole?” küsis Cedric.

„Sest ajast peale, kui teie… teie… sina siia maailma sündisid, minu poiss,” vastas härra Hobbs. „Sa olid vaevalt kuus nädalat vana, kui sind siin tänaval sõidutati.”

„Ah!” ohkas Cedric. „Ma pole kunagi sellele mõelnud, et saan kord krahviks.”

„Ja sa arvad,” ütles härra Hobbs, „et teist teed pole?”

„Ma arvan, et ei ole,” vastas Cedric, „minu ema ütleb, et isa oleks ka nii tahtnud. Aga kui ma pean krahviks saama, siis püüan ma saada heaks krahviks. Ma ei saa iialgi türanniks. Ja kui inglased jälle tahavad Ameerikaga sõdima hakata, siis teen ma kõik, et seda takistada.”

Cedricu jutuajamine härra Hobbsiga oli väga pikk ja tõsine. Kui esimene hirm oli möödunud, ei olnud härra Hobbs sugugi nii pahane, kui Cedric oli arvanud. Ta oli nähtavasti otsustanud olukorraga leppida. Ja enne kui jutt lõppes, oli ta esitanud terve rea küsimusi. Kuna Cedric sinult vähestele küsimustele suutis vastata, siis andis härra Hobbs ise seletusi krahvide, markiide, lordide ja nende mõisate kohta sel viisil, et härra Havisham oleks tõsiselt imestanud, kui ta neid oleks kuulnud.

Seal oli siiski palju asju, mis äratasid härra Havishami imestust. Ta oli kogu eluaja Inglismaal elanud ja polnud harjunud Ameerika rahva ning sealsete kommetega. Peaaegu nelikümmend aastat oli ta Dorincourti krahviga läbi käinud ning tundis väga hästi tema mõisaid ja muud varandust. Kõige külmema ärilise huviga oli ta võtnud ajada selle väikese poisi asja, kes tulevikus pidi saama kõigi nende varanduste omanikuks ja Dorincourti krahviks. Härra Havisham teadis, kui pettunud oli krahv oma vanemates poegades, ta teadis ka sellest vihast, mis kapten Cedric oma Ameerika-abieluga oli välja kutsunud. Ka teadis ta seda, kuidas seda noort leske vihati ja tema kohta kõige kibedamaid sõnu tarvitati. Krahv toonitas, see olevat harilik ameerika tüdruk, kes ainult seepärast Cedricuga abiellus, et too oli krahvi poeg ja väga rikas.

Vana advokaat leidis, et see võis tõepoolest nii olla. Ta oli oma eluajal tundma õppinud palju au- ja rahaahneid inimesi ega olnud heal arvamisel ka sellest ameeriklannast. Kui ta sõitis kitsasse tänavasse ja tema vanker peatus lihtsa maja ees, tundis ta tõsist hirmu. Mõte, et selles majas on sündinud tulevane Dorincourti, Windhami, Toweri ja Chortworthi losside ja muude varanduste omanik, näis temale uskumatu. Imestusega ootas ta silmapilku, millal seda last saab näha ja missugune ema tal on. Teda kohutas mõte mõlemaid tundma õppida.

Ta pidas lugu perekonnast, kelle teenistuses ta oli palju aastaid olnud ja mõtles hirmuga kokkupuutumisele selle lihtsa rahaahne naisega, kes oma surnud mehe nimele sugugi au ei teinud. See oli vana ja väga lugupeetud nimi, mille ees härra Havisham tundis täit aukartust, olgugi et ta oli külm, asjalik, vana advokaat.

Kui Mary teda tuppa juhatas, vaatas ta uurivalt ringi. See oli lihtne, kuid väga kodune tuba. Siin ei olnud odavaid, karjuvaid ilustusi ega pilte. Kaunistused andsid tunnistust heast maitsest ja osava perenaise kätt oli igal pool tunda.

„Ei ole sugugi nii halb,” ütles ta endale, „aga siin on vist veel maksev kapteni maitse.”

Aga kui proua Errol tuppa astus, nägi advokaat, et proua oli olnud siin mõõduandja. Kui advokaat poleks olnud nii vana ja kogenud mees, oleks proua Erroli nägemine teda tõesti kohmetama pannud. Naine nägi oma lihtsas, kuid meeldivas mustas kleidis rohkem välja noore tütarlapse kui seitsmeaastase poisi emana. Ta ilusat õrna, suurte tumedate silmadega nägu varjutas pehme kurbusjoon, sest mehe surmast saadik ei andnud mure talle asu.

Cedric oli harjunud ema nägema ikka sellisena. Ainult neil hetkil kadus ema kurbus, kui Cedric temaga mängis või juttu ajades tarvitas mõnd pikka sõna, mis ta härra Hobbsi poolt ajalehtedest oli kaasa toonud. Cedric kasutas heameelega pikki sõnu ja rõõmustas, kui tema üle naerdi, olgugi et ta ei leidnud oma jutus midagi naeruväärset.

Vana advokaat oli oma eluajal inimesi tundma õppinud, ja niipea kui ta nägi Cedricu ema, teadis ta, et krahv oli rängasti eksinud, kui oli teda nimetanud harilikuks ja rahaahneks naiseks. Härra Havisham oli poissmees ja polnud kunagi armastanud, siiski mõistis ta, et see noor ilus, pehme hääle ja kurbade silmadega olend oli kapten Errolit palavalt armastanud ja et tal seejuures mõttessegi ei tulnud mehe rikkus ja seisus. Ta nägi ka, et tal ei tule selle naisega mingeid sekeldusi ja et väike lord Fauntleroy oma perekonnale häbi ei tee. Kapten oli olnud ilus mees, noor ema niisama ilus, ja võis arvata, et poeg on veel ilusam.

Kui ta teatas proua Errolile oma tuleku põhjuse, kahvatas proua.

„Oh!” hüüdis ta. „Teda tahetakse minult ära võtta! Ja me armastame teineteist nii väga! Ta on minu õnn! Ta on mulle kõik. Olen püüdnud olla talle hea ema.” Ta hääl värises ja pisarad voolasid üle põskede. „Teie ei tea, teie ei või teada, mis ta mulle on olnud,” ütles ta.

Advokaat köhatas kohmetult.

„Ma pean teile teatama,” ütles ta, „et Dorincourti krahv teist mitte… mitte kõige paremini ei mõtle. Ta on vana mees ja tema eelarvamusi ei ole võimalik muuta. Ameerika ja ameeriklased on talle ikka vastumeelt olnud, seepärast oli ta ka oma poja abielu pärast nii kuri. Ma kahetsen, et teile nii halbu sõnumeid pean teatama, aga ta on otsustanud teiega mitte kokku puutuda. Tema soov on, et lord Fauntleroyd kasvatatakse tema järelevalve all. Krahv armastab Dorincourti, kus ta veedab suurema osa aastast ja seal peab ka tema pojapoeg elama. Teie jaoks on määratud üsna lähedal asuv villa „Court Lodge”. Edasi on ta teile määranud küllaldase summa, millega võite rahulikult elada. Lord Fauntleroy võib teid külastada, teie aga ei tohi minna tema juurde, isegi parki mitte astuda. Teid ei lahutata teie pojast mitte täielikult, madam. Tingimused pole nii halvad, nagu te alguses mõtlesite. Need eesõigused aga, mis lord Fauntleroyle osaks saavad, on väga suured, nagu te isegi näete.”

Vanahärra arvas, et proua Errol hakkab nutma ja stseene tegema, nagu mõned naised harilikult teevad. Ta ei talunud naiste nuttu.

Kuid midagi säärast ei juhtunud. Proua Errol seisis mõned minutid vaikselt akna all ja advokaat nägi, kuidas ta püüdis end rahulikuks sundida.

„Kapten Errol armastas väga Dorincourti,” ütles proua Errol viimaks. „Ta armastas Inglismaad ja kõike, mis sellega seotud. Ta tundis suurt kojuigatsust. Ta oli uhke oma kodu ja oma nime üle. Ta soovis seda, ma tean, ta soovis seda, et tema poeg peaks nägema neid ilusaid kohti ja et teda kasvatatakse sel viisil, nagu see tema tulevikule kohane.”

Siis tuli ta laua juurde tagasi ja vaatas härra Havishamile usaldava pilguga otsa.

„Minu mees soovis seda,” kordas ta, „ja see on ka minu pojale kõige parem. Ega krahv ei õpeta talle ometi seda, et ta peaks mind unustama! Ja ma tean, et kui ta seda peaks katsuma, siis selles asjas sarnaneb minu poeg väga oma isaga ega lase end eksiteele viia. Tal on väga hea loomus ja truu süda. Ta armastaks mind ka siis, kui ta mind ei näeks. Niikaua aga, kui me oleme teineteise läheduses, ei kannata ma eriti palju.”

„Ta mõtleb väga vähe enesele,” mõtles advokaat. „Ta ei esita mingeid tingimusi.”

„Madam,” ütles ta valjusti, „ma pean seda otsust kiitma, mis te oma poja kohta tegite. Ta tänab teid selle eest, kui ta meheks saab. Ma kinnitan teile, et lord Fauntleroyd hoitakse hoolega ja tehakse kõik tema õnneks. Dorincourti krahv hoolitseb tema eest niisama, kui teiegi seda teeksite.”

„Ma loodan,” ütles ema õrna ja väriseva häälega, „et vanaisa hakkab Cedricut armastama. Väike poiss on väga õrnatundeline ja igaüks on teda seni armastanud.”

Härra Havisham köhatas jälle. Ta suutis vaevalt kujutleda, et vana haige ja tüdinenud krahv võiks kedagi armastada. Aga ta teadis, et krahv võib olla hea selle vastu, kes saab tema pärijaks. Pealeselle teadis ta ka, et kui Ceddie krahvi nimele au teeb, siis võib too tema üle uhke olla.

„Lord Fauntleroy harjub varsti oma uue ümbrusega, selles olen kindel,” vastas ta. „Ainult lapse õnne pärast soovis krahv, et te võiksite elada poja läheduses ja näha teda iga päev.”

Härra Havisham arvas paremaks krahvi tooni veidi leevendada ja muuta.

Jällegi köhatas advokaat, kui proua Errol palus Maryt tuua Cedric ja kui Mary ütles, kus poiss viibib.

„Ma leian ta kohe, madam,” ütles ta, „ta istub härra Hobbsi poes kõrgel toolil keset kirjusid seepe, küünlaid, kartuleid ja juurvilja. Seejuures räägivad nad poliitikast, nagu härra Hobbs ütleb.”

„Härra Hobbs tunneb teda juba sündimisest saadik,” seletas ema advokaadile, „nad on väga suured sõbrad.”

Meenutades seda poodi, millest ta oli mööda sõitnud, tõusis härra Havishamil jälle kahtlus väikese lordi suhtes. Inglismaal ei seo haritud perekondade lapsed sõprust poodnikega, see lugu tundus talle väga imelik. Kui sel lapsel on tavalised kombed ja kalduvus lihtsa seltskonna poole, siis oleks see väga halb. Kõige piinlikum krahvile oli see, et tema vanemad pojad liikusid neis ringkondades, mis seisid krahvi omast palju allpool. Kas võiks olla võimalik, et see laps on pärinud oma onude halvad omadused ja mitte isa häid, mõtles härra Havisham.

Kogu jutuajamise jooksul proua Erroliga piinasid teda need mõtted, kuni laps tuppa astus. Kui uks avanes, ei söandanud ta ümber pöörata, aga kui ta seda siiski tegi ja nägi last ema käte vahele jooksvat, läbistasid teda rõõmuvärinad. Ta tundis kohe, et see on armsaim poiss, keda ta üldse on näinud. Ceddie oli kirjeldamatult ilus. Tal oli tugev ning painduv keha ja nägu, mis näitas niisama palju õrnust kui jõudu. Ta oli väga oma isa nägu. Isalt oli ta pärinud kullakarva juuksed ja emalt tumedad silmad, kuid ilma kurbuse ilmeta. Need silmad kõnelesid, et nad polnud kunagi üle elanud hirmu ja kahtlust.

„See on kõige ilusam ja armsam poiss, keda ma kunagi olen näinud,” mõtles härra Havisham. Mis ta aga ütles, oli väga lihtne: „See ongi siis see väike lord Fauntleroy!”

Mida rohkem härra Havisham väikest lord Fauntleroyd vaatas, seda suurem oli tema üllatus. Olgugi et ta oli Inglismaal küllalt näinud punapõselisi poisse ja tüdrukuid, ei teadnud ta neist palju. Võib-olla oli põhjuseks isiklik huvi, mida ta tundis väikese lord Fauntleroy vastu. See sundis teda hoolsamini vaatlema, kui ta seda teiste puhul oli teinud.

Cedric ei pannud tähelegi, et vanahärra uurib teda tähelepanelikult, ja ta käitus nii nagu harilikult. Ta astus temale omase sõbralikkusega härra Havishami juurde, andis talle kätt ja vastas kartuseta kõigile küsimustele, nagu ta härra Hobbsile oli harjunud vastama.

Ta ei olnud ei kartlik ega liiga julge, ja kui härra Havisham kõneles proua Erroliga, pani advokaat tähele, et poiss kuulas hoolega nende juttu.

„Ta on arukas poiss,” ütles advokaat.

„Nii mõneski asjas on ta üsna arenenud,” vastas proua Errol. „Tal on kiire mõtlemisvõime ja ta on suuremalt osalt elanud täiskasvanute seltsis. Aga niisama kui ta armastab pikki sõnu ja lauseid, mida ta raamatuist on õppinud, niisama heameelega mängib ta oma lapselikke mänge.”

Kui härra Havisham väikest lordi teist korda nägi, ei kahelnud ta enam viimase ütluse juures. Kui tema vanker käänas nurga taha, nägi ta poiste rühma, kes nähtavasti olid väga ärritatud. Kaks neist jooksid võidu. Üks oli väike lord, kes teise oma lõbusa tujuga kaugelt üle lõi.

„Üks… kaks… kolm!” kõlas hüüd – ja poisid kihutasid minema nagu nooled.

Härra Havisham vaatas huviga seda pilti. Väikest lordi vaadelda oli huvitavaim silmapilk tema elus.

„Hurraa, Cedric Errol!” hüüdsid teised poisid, erutusest hüpeldes ja karjudes. „Hurraa, Billy Williams! Hurraa, Cedric! Hurraa… raa… raa!”

Cedric jõudis kaks sekundit varem laternapostini.

„Ma usun, et ta kindlasti võidab,” ütles härra Havisham. Ta ärritus, kui nägi Cedricu punaseid jalgu sibamas ja Billy Williamsi püüet jõuda esimeseks. „Ma ei saa… ei saa tõepoolest aidata, et ta võidaks.”

Samal silmapilgul jõudis tulevane Dorincourti krahv sihile, laternaposti juurde, kaks sekundit enne Billy Williamsit.

„Kolm korda hurraa, Cedric Errol!” hõiskasid väikesed poisid. „Hurraa, Cedric Errol!”

„Braavo, lord Fauntleroy!” hüüdis ka härra Havisham.

Kui tõld peatus proua Erroli maja ees, astusid võitja ja võidetu teineteise juurde. Cedric kõneles elavalt Billy Williamsiga. Tema erutatud näol oli kaastundlik ilme, ta juuksed olid niiskel laubal sassis ja käed taskus.

„Tead sa,” ütles ta nähtava sooviga oma õnnetu kaasvõistleja seisukorda parandada, „ma arvan, et võitsin ainult sellepärast, et minu jalad on pikemad kui sinu omad. Ma olen ka kolm päeva vanem kui sina, ja see annab mulle juba edu. Ma olen sinust kolm päeva vanem.”

See seletus tõi Billy Williamsi näole jälle naeratuse. Cedric Errolil oli haruldane anne igaühte lohutada. Isegi esimeses võidujoovastuses mõtles ta, et teine mitte nii rõõmus ei või olla kui tema, ja osutas võimalustele, millal teine oleks võinud võita.

Samal hommikul oli härra Havishami ja võitja vahel pikem jutuajamine, mille kestel vana advokaat mitu korda pidi naeratama ja kondiste kätega oma pikka lõuga hõõruma.

Proua Errol oli välja läinud ja jätnud advokaadi Cedricuga kahekesi. Esiti härra Havisham ei teadnud, millest temaga kõnelda, siis aga tärkas tal mõte tutvustada Cedricut krahviga ja üldse selle elumuutusega, mis teda ootas. Vanahärra nägi, et Cedric veel midagi ei tea, mis teda ootab. Ta ei teadnud ka seda, et ta ei hakka emaga üheskoos elama. Ema tahtis talle sellest hiljem teatada.

Härra Havisham istus tugitoolis akna juures. Teisel pool, veel suuremas tugitoolis istus Cedric ja jälgis hoolega härra Havishami. Cedric peaaegu vajus pehmetesse patjadesse. Ta pea toetus tahapoole, jalad olid risti ja käed härra Hobbsi moodi püksitaskus. Ema kohalolekul oli ta härra Havishami vaadelnud, ja nüüd tegi ta seda ikka veel. Ka härra Havisham vaatas teda. Ta ei suutnud kujutleda, mis küll vana krahv oma pojapoja kohta võiks ütelda.

Cedric lõpetas lõpuks vaikuse.

„Kas te võite arvata,” ütles ta, „ma ei tea veel, mis tähendab krahv.”

„Sa ei tea seda?” küsis härra Havisham.

„Ei,” vastas Cedric. „Aga kui väike poiss tahab krahviks saada, peab ta seda ometi teadma. Eks ole?”

„Jah, tingimata,” vastas vanahärra.

„Kas te oleksite nii hea,” ütles Cedric viisakalt, „ja seletaksite mulle? Kes teeb krahve?”

„Kuningas või kuninganna teeb kellegi krahviks,” seletas härra Havisham, „ja harilikult sellepärast, et too on talle suuri teeneid osutanud või midagi suurt korda saatnud.”

„Oo!” hüüdis Cedric. „See on niisama kui presidendiga.”

„Arvad sa?” küsis härra Havisham. „Kas teie presidendid valitakse samal põhjusel?”

„Jah,” vastas Cedric rõõmsalt. „Kui keegi mees on väga hea ja palju õppinud, siis valitakse ta presidendiks. Siis on tõrvikutega rongkäigud, moosekandid mängivad ja peetakse kõnesid. Ma olen ikka mõtelnud, võibolla saan ka presidendiks, aga krahviks saada – sellele pole ma iialgi mõtelnud. See tuli sellest, et ma krahvidest midagi ei teadnud,” lisas ta ruttu, kartes, et härra Havisham pahandab selle soovi puudumise üle. „Kui ma oleks neist midagi teadnud, siis oleksin ka soovinud krahviks saada.”

„Krahvi ja presidendi vahel on suur vahe,” ütles härra Havisham.

„Või nii?” küsis Cedric. „Kas krahvidel pole rongkäike?”

Härra Havisham pani ühe jala teisele ja seadis hoolega sõrmeotsad vastamisi. Ta arvas, et on saabunud aeg anda asjast selgem pilt.

„Krahv on… on väga tähtis isik,” ütles ta.

„Seda on president ka,” vastas Cedric. „Rongkäik oli mitu kilomeetrit pikk ja lasti rakette. Härra Hobbs võttis mind kaasa, et võiksin kõike näha.”

„Krahvil on,” jätkas härra Havisham, „väga vana suguvõsa…”

„Mis see on?” küsis Cedric.

„See on… väga… väga vana perekond.”

„Ah,” ütles Cedric, käsi veel sügavamale taskusse surudes, „see on niisamuti kui õunanaisega pargis. Ta on nii vana, et te imestaks, kuidas ta püsti seisab. Ma arvan, ta on juba sada aastat vana, ja ikka istub ta seal – ka kõige suurema vihmaga. Minul ja minu mänguseltsilistel on temast väga kahju. Billy Williamsil oli hiljuti üks dollar, ja ma palusin teda, et ta iga päev viie sendi eest õunu ostaks, kuni rahast jätkub. See oleks kestnud kakskümmend päeva, aga juba ühe nädala pärast ei jaksanud ta enam nii palju õunu süüa. Siis… siis oli õnne… üks härra kinkis mulle viiskümmend senti ja ma võisin Billy asemel õunu osta. Teil oleks ju ka hale meel olnud nii vanast ja vaesest inimesest, eks ole? Ta ütleb, et vanadus on kõigis tema liikmeis ja vihm teeb selle veel halvemaks.”

Härra Havisham ei teadnud, mida vastata, kui ta vaatas oma väikese sõbra sügavtõsist nägu.

„Ma arvan, sa oled minust valesti aru saanud,” ütles ta. „Kui ma kõnelesin vanast perekonnast, siis ei mõelnud ma mitte kõrget vanadust. Ma mõtlesin, et selle perekonna nimi on juba kaua aega maailmas tuntud. Juba mitme sajandi eest on elanud isikud, kes kandsid sama nime ja kellest ajalugu kõneleb.”

„Justkui George Washington,” ütles Cedric. „Temast olen juba sündimisest saadik kuulnud ja tema nimi on juba varemgi tuntud olnud. Härra Hobbs ütles, et tema nime ei unustatagi ära. See on iseseisvuse kuulutamise ja neljanda juuli pärast, nagu te teate. Ta oli väga vahva mees.”

„Esimene Dorincourti krahv,” ütles härra Havisham pühalikult, „nimetati neljasaja aasta eest.”

„Oo, see on pikk aeg!” hüüdis Cedric. „Olete te sellest emale rääkinud? See oleks talle väga huvitav. Seda räägime talle kohe, kui ta tuleb. Mis see krahv siis õige teeb?”

„Paljud neist on aidanud Inglismaad valitseda, teised on olnud vahvad mehed ja võidelnud sõdades.”

„Seda tahaksin mina ka!” hüüdis Cedric. „Minu isa oli sõdur ja väga vahva – nii vahva kui George Washington. Võib-olla tuli see sellest, et ta oleks krahviks saanud, kui oleks elanud. On väga tore olla vahva. Varem kartsin kangesti… pimedas, teate… kui ma siis aga sõduritele mõtlesin, kes võitlevad revolutsiooni pärast, ja George Washingtonile, siis polnud mul enam hirmu.”

„Krahvidel on veel ka teisi häid asju,” ütles härra Havisham ja uuris poisi nägu oma kavalate silmadega. „Mõned krahvid on väga rikkad.”

Vanahärra tahtis teada, kas tema väike sõber teab midagi raha võimust.

„Ah, see on tore, kui on palju raha,” ütles Cedric lapselikult. „Ma tahaks olla väga-väga rikas.”

„Aa, või tahaks? Miks?”

„Seepärast,” vastas Cedric, „et rahaga võib palju teha. Näiteks see vana õunanaine. Kui ma oleks rikas, ostaksin talle telgi ja paneksin sinna sisse raudahju. Siis annaksin talle igal vihmasel hommikul ühe dollari, et ta vihmaga ei pruugiks välja minna. Ja siis… siis kingiksin talle suure sooja rätiku. Ta ütleb, kui ta end liigutab, siis valutavad kõik kondid. Eks ole paha, kui kondid valutavad? Kui ma oleks rikas, siis teeksin kõik, et ta oleks õnnelik.”

„Hm… hm,” köhatas härra Havisham. „Aga ütle mulle, mis sa veel teeksid, kui oleksid rikas?”

„Ah, palju… väga palju. Ma ostaks oma emale palju asju: niiti, nõelu, kuldse sõrmkübara, sõrmuseid, raamatuid, vankri, et ta tänaval trammi ei tarvitseks oodata. Ja kui ta tahab roosat siidkleiti, siis ostaksin ka selle, aga ma tean, ta kannab meeleldi musta. Ma läheksin temaga poodidesse ja laseksin tal valida, mis talle meeldib. Ja siis Dick…”

„Kes on Dick?” küsis härra Havisham.

„See on saapaviksija,” vastas väike lord, kes oma plaanide seletamisega oli hasarti läinud. „Ta on parim saapaviksija, keda ma üldse olen näinud. Ta seisab linna ühel tänavanurgal. Ma tunnen teda juba mitu aastat. Kord, ma olin siis veel üsna väike, läksin ma kallimaga ja ta ostis mulle suure ilusa palli. See hüppas maha ja veeres keset tänavat vankri alla. Ma hakkasin nutma, sest ma olin veel üsna väike. Dick oli seal lähedal ja viksis ühe härra saapaid. Ta hüüdis „hallo!” ja kargas tänavale, võttis palli, pühkis selle oma kuuehõlmaga puhtaks ja andis mulle, öeldes: „Soo, väike sõber, ära enam nuta, pallil pole midagi viga.” Kallim imestas vahva Dicki üle ja mina samuti. Kui me temast möödusime, kõnelesin temaga ikka tükk aega. Kui ta meid juba eemalt nägi, hüüdis ta „hallo!” ja mina vastasin „hallo!”. Siis jutustas ta mulle, kuidas tema töö läheb. Viimati ei läinud see hästi.”

„Ja kuidas sa teda aitaksid?” küsis advokaat naeratades ja oma lõuga silitades.

„Ma ostaks ta Jake’ist lahti,” vastas Cedric tähtsa näoga, end toolil sirgu ajades.

„Ja kes on Jake?” küsis härra Havisham.

„See on Dicki kompanjon ja väga halb inimene. Dick ütleb nii. Ta on väga lohakas ja ei tee ärile au. Ta petab inimesi, ja see ajab Dicki vihale. Kas teie ei vihastaks, kui peaksite alati saapaid viksima, nii et higi tilgub, kuid ei saa mingit tasu sellepärast, et teie kompanjon on hooletu? Kõik inimesed armastavad Dicki, aga Jake’i ei või nad sallida. Kui ma oleks rikas, ostaksin tema Jake’ist vabaks ja laseksin Dickile teha nii suure sildi, et see paistab kogu tänavale. Siis ostaksin talle uued riided ja harju. Ta ütleb, see olevat kõik, et teda varustada.”

Ei võinud olla midagi süütumat ja usaldustäratavamat kui see viis, kuidas väike lord oma lugu jutustas. Ta ei võinud aimatagi, et tema vanem sõber tundis asja vastu niisama suurt huvi kui temagi. Härra Havishami huvi tõusis tõepoolest, mitte niipalju Dicki ja õunanaise kui just väikese lordi vastu, kelle kullakarva käharpea oli ametis plaanide sepitsemisega oma sõprade õnneks, iseennast aga täiesti unustades.

„Ja mida teeksid sa iseenesele,” küsis vanahärra, „kui sa rikas oleksid?”

„Palju asju,” vastas lord Fauntleroy kähku. „Aga kõigepealt annaksin Mary õele Bridgetile natuke raha. Tal on kümme last ja ta mees on haige töötatööline. Ta käib sageli meil ja nutab, siis annab kallim talle korvitäie ilusaid asju. Siis nutab ta veel rohkem ja ütleb: „Jumal õnnistagu teid selle eest, armas leedi.” Härra Hobbsile annaksin mälestuseks kulduuri ketiga, selle üle rõõmustaks ta väga, ja merevahust piibu. Siis looksin ühe kompanii.”

„Kompanii!” hüüdis härra Havisham.

„Jah, see on vabariiklaste ühing,” ütles Cedric erutatult. „Ma ostaksin kõigile poistele ja ka enesele vormiriided ja tarvikud. Siis me marsiksime ja harjutaksime. Seda teeksin ma enesele, kui oleksin rikas.”

Uks avanes ja proua Errol astus sisse.

„Vabandage, et jätsin teid nii kauaks üksi,” ütles ta härra Havishamile, „aga siia tuli üks vaene naine, kes elab suures puuduses.”

„See väikemees,” vastas härra Havisham, „jutustas mulle sel ajal oma sõpradest ja ütles, mis ta neile teeks, kui ta rikas oleks.”

„Bridget on ka tema sõber; see on see proua, kellega ma köögis kõnelesin. Talle tuleb kaasa tunda: tema mehel on jooksva.”

Cedric libistas end suurelt toolilt alla.

„Ma lähen tema juurde ja küsin, kuidas on tema mehe tervis. Ta on nii hea, kui ta terve on. Ma olen talle tänulik, sest ta voolis mulle kord puust mõõga.”

Ta ruttas toast välja ja härra Havisham tõusis toolilt. Tal näis olevat midagi südamel, mida tahtis välja puistata. Ta viivitas silmapilgu, siis alustas proua Erroli poole vaadates:

„Enne kui ma Dorincourtist ära sõitsin, oli mul krahviga jutuajamine, kus ta mulle näpunäiteid andis. Ta soovib, et tema pojapoeg oma tulevasele elule Inglismaal ja tutvusele vanaisaga rõõmsalt vastu astuks. Ta tegi mulle ülesandeks väikesele lordile mõista anda, et see elumuutus pakub raha ja kõiksugu lõbusid, mille üle lapsed võivad rõõmustada. Iga soovi, mis ta avaldab, pean täitma ja temale ütlema, et tema vanaisa seda kõike võimaldab. Ma arvan küll, et krahv säärastele soovidele ei mõelnud, kui aga väikesele lordile rõõmu valmistab seda vaest naist aidata, siis ei ole krahvil midagi selle vastu.”

Juba teist korda muutis härra Havisham krahvi sõnu. Too oli nimelt ütelnud:

„Andke poisile mõista, et võin talle kõik anda, mis ta soovib. Laske teda mõista, mis tähendab olla Dorincourti krahvi pojapoeg. Ostke talle kõik, mis ta soovib, toppige ta taskud raha täis ja ütelge talle, et selle saadab talle tema vanaisa.”

Cedricu ema oli liiga heasüdamlik selleks, et krahvi korraldustes midagi halba leida. Ta arvas, et see üksik õnnetu vanamees, kelle pojad on surnud, soovib võita oma ainsa järeltulija ning pärija armastust ja usaldust. Ta rõõmustas selle üle, et Cedric võib vaest Bridgetit aidata. Rõõmupuna tõusis tal palgele.

„Oh, see näitab krahvi suurt headust!” hüüdis ta. „Cedric on sellest vaimustatud. Ta armastab väga Bridgetit ja Michaeli. Need inimesed on seda väärt. Kui sagedasti olen soovinud neid aidata. Michael on tubli töömees, kui ta terve on, aga nüüd on ta juba ammu haige ja vajab kalleid rohte, sooje riideid ja tugevat toitu. Nii tema kui ka Bridget ei tarvita kurjasti seda rahalist kingitust.”

Härra Havisham tõmbas oma kondise käega põuetaskust paksu rahakoti välja. Tema näole ilmus kummaline ilme. Ta mõtles, mis küll krahv pojapoja esimese soovi kohta ütleks.

„Ma ei tea, kas teile on teada, et krahv on väga rikas,” ütles ta, „ja võib enesele lubada täita väikese lordi iga soovi. Ma usun, et rõõmustab kuuldes, et ükski tema soov ei jää täitmata. Kui te nüüd poisi tagasi kutsuks ja lubaks mul anda talle viis naela nende inimeste jaoks, siis oleksin teile väga tänulik.”

„See on kakskümmend viis dollarit!” hüüdis proua Errol. „See on ju õnnistus neile. Ma suudan vaevalt uskuda – kas see pole mitte unenägu?”

„Ei, see pole unenägu,” vastas härra Havisham kuiva naeratusega. „Teie poja elus on sündinud tähtis muudatus. Piiritu võim on tema käsutada.”

„Oh,” hüüdis ema, „ja ta on alles nii väike poiss! Kuidas võiksin teda õpetada seda võimu hästi tarvitama! See asi teeb mulle tema pärast muret.”

Advokaat köhatas. Tema kõva ning külma südant liigutas õrn ja heasüdamlik pilk neist pruunidest silmadest.

„Ma arvan, madam,” ütles advokaat, „minu jutuajamine väikese lord Fauntleroyga näitas, et tulevane Dorincourti krahv hoolitseb nii teiste kui enese eest. Ta on küll väike, aga ta väärib tõsist lugupidamist.”

Proua Errol läks Cedricut tagasi kutsuma. Härra Havisham kuulis Cedricut kõnelevat, enne kui ta tuppa jõudis astuda.

„See on hirmus reumatism,” ütles ta targalt, „väga hirmus. Ja ta muretseb väga üüri pärast, mida ta pole veel võinud tasuda. Seetõttu tõuseb palavik üha kõrgemale, arvab Bridget. Pat oleks võinud saada koha kauplusse, kui tal oleks olnud riideid…”

Ta väike näoke hiilgas kaastundmusest, kui ta tuppa astus. Bridgeti saatus oli tal nii südamel.

„Kallim ütles, te kutsusite mind,” ütles ta härra Havishamile. „Ma küsisin Bridgetilt, kuidas on tema mehe tervis.”

Härra Havisham vaatas viivu tema otsa, ta polnud veel otsustanud. Cedricu emal oli õigus, poiss oli veel üsna väike.

„Dorincourti krahv…” alustas vanahärra ja vaatas tahtmatult proua Erroli poole.

Väikese lordi ema kummardus poja kohale ja pani käed ümber tema kaela.

„Ceddie,” ütles ta, „krahv on sinu vanaisa, sinu isa isa. Ta on väga-väga hea. Ta armastab sind ja soovib, et sina ka teda armastaksid, sest tema pojad, kes olid tema kallimad, on nüüd surnud. Ta tahab sind ja teisi inimesi õnnelikuks teha. Ta on väga rikas ja tahab, et sa saaksid kõik, mis sa aga soovid. Nii ütles ta härra Havishamile ja temal on palju raha sinu jaoks. Sellest rahast võid sa anda Bridgetile niipalju, et Michael võiks üüri tasuda ja muid tarvilikke asju muretseda. Kas see pole ilus, Ceddie? Kas sul pole hea vanaisa?” Ja ta suudles poisi põske, kuhu imestuspuna oli tõusmas.

Väike Cedric vaatas härra Havishami poole.

„Kas ma võin selle kohe talle anda?” küsis ta, „praegusel silmapilgul? Ta hakkab kohe minema.”

Härra Havisham ulatas talle raha. See oli pakk täiesti uusi rahasedeleid.

Cedric lendas toast välja.

„Bridget!” kuuldi teda hüüdvat, kui ta kööki ruttas. „Bridget, oota üks silmapilk! Siin on sulle raha. Sellega võid üüri tasuda. Minu vanaisa andis selle mulle. See on sinule ja Michaelile.”

„Oh, noorhärra!” hüüdis Bridget hingetult. „Siin on ju kakskümmend viis dollarit! Kus on leedi Errol?”

„Ma pean talle seletama,” ütles proua Errol.

Nii lahkus ta toast ja härra Havisham jäi tükiks ajaks üksi. Ta läks akna juurde ja vaatas mõtlikult tänavale. Ta mõtles Dorincourti krahvile, kuidas see oma suure ja uhke lossi raamatukogus üksi oma haigusega istub, piiratud kõigest, mis näitab rikkust ja küllust, kuid ei olnud kedagi, kes oleks teda armastanud. Ta oli alati olnud isekas, uhke ja ülbe. Ta oli alati mõelnud vaid enese rõõmude ja lõbude peale, nii et tal teiste peale mõtlemiseks aega ei jäänud. Kõik tema eesõigused, mis olid seotud nime, seisuse ja varandusega, olid tema silmis ainult abinõuks Dorincourti krahvi lõbude suurendamiseks. Ja nüüd oli ta vana mees, kellele kõik maailma mõnud ja lõbud ainult haigust ja meelepaha sünnitasid, kellele kogu maailm oli põlgusväärne, keda aga ka maailm põlgas. Ja tõepoolest ei leidunud vastikumat inimest kui Dorincourti krahv. Ta võis anda hiilgava õhtusöögi või korraldada toredaid jahipidusid, aga ta teadis, et kutsutud külalised salajas tema ees hirmu tunnevad ja tema sarkastiliste märkuste eest kõrvale hoiavad. Tal oli kihvtine keel ja ta tundis lõbu oma ülevõimu näitamisest.

Härra Havisham tundis krahvi kanget ja uhket iseloomu väga hästi ja mõtles selle üle järele, kui ta vaatas kitsale tänavale. Terava vastuoluna kerkis tema silmade ette see soojasüdameline, ilus väike poiss, kes istus tema ees suures tugitoolis ja jutustas temale, vanale mehele, usaldavalt lugusid oma sõbrast Dickist ja vanast õunanaisest. Härra Havisham mõtles ka suurtest sissetulekutest, ilusatest, majesteetlikest maadest ja metsadest ning suurest võimust hea ja paha teenistuseks, mis varsti lord Fauntleroy väikestesse kätesse pidi minema.

„Ta teeb seal suure muutuse,” ütles ta endale. „Ta teeb seal suure muutuse.”

Cedric ja proua Errol tulid varsti tagasi. Väike poiss oli õnnelik. Ta istus oma toolile ema ja advokaadi vahele ja võttis armastatud asendi, käsi ümber põlvede lüües. Tema rõõm Bridgeti õnne üle oli piiritu.

„Ta nuttis!” ütles ta. „Ta nuttis rõõmu pärast. Ma ei ole veel kedagi näinud rõõmu pärast nutvat. Minu vanaisa peab olema hea inimene. Ma ei teadnudki, et ta nii hea on. Krahv olla on palju parem, kui ma mõtlesin, ja ma rõõmustan – rõõmustan tõsiselt, et ka kord krahviks saan.”