Читать книгу Hirmus Henry. Esimene raamat. Sari «Hirmus Henri» - Francesca Simon - Страница 4

Henry oli hirmus.

Seda ütlesid kõik, isegi ta ema.

Henry loopis toitu, Henry näppas, Henry lükkas ja tõukas ja näpistas. Isegi tema kaisuloom, härra Murdja, hoidis temast igal võimalusel eemale.

Ta vanemad olid meeleheitel.

„Mida me selle hirmsa poisiga küll peale hakkame?“ ohkas ema.

„Kuidas küll kaks meiesugust kena inimest sellise hirmsa lapse said?“ ohkas isa.

Kui vanemad Hirmsat Henryt kooli saatsid, kõndisid nad tema taga ja teesklesid, et ta pole nende laps.

Lapsed näitasid Henry peale näpuga ja sosistasid oma vanematele: „See on Hirmus Henry.“

„See on see poiss, kes viskas mu jope porilompi.“

„See on see poiss, kes litsus laiaks Billy mardika.“

„See on see poiss, kes … ” Võid sinna kirjutada ükskõik millise hirmsa teo, mis pähe tuleb. Hirmus Henry oli seda kindla peale teinud.

Hirmsal Henryl oli noorem vend. Tema nimi oli Perfektne Peter.

Perfektne Peter ütles alati „palun“ ja „tänan“. Perfektsele Peterile maitsesid juurviljad.

Perfektne Peter kasutas alati taskurätti ega nokkinud mitte ilmaski nina.

„Miks sina ei või olla täiuslik nagu Peter?“ küsis Henry ema iga päev.

Nagu ikka, ei teinud Henry teda kuulmagi ja sulatas radiaatori peal Peteri rasvakriite edasi.

Ent Hirmus Henry hakkas mõtlema.

„Mis oleks, kui mina oleksin täiuslik?“ mõtles Henry. „Huvitav, mis siis juhtuks?“

Kui Henry järgmisel hommikul ärkas, ei kallanud ta Peterile äratuseks vett pähe.

Peter ei hakanud kisendama.

Selle tõttu magasid Henry vanemad sisse ning Henry ja Peter jäid hundude klubisse hiljaks.

Henry oli väga rõõmus.

Peter oli väga kurb, et jäi hundude klubisse hiljaks.

Aga kuna Peter oli täiuslik, siis ta ei virisenud ega vingunud.

Teel klubisse ei jagelenud Henry Peteriga selle üle, kes ees istub. Ta ei näpistanud ega lükanud Peterit.

Kui nad koju tagasi jõudsid ja Perfektne Peter lossi ehitas, ei lükanud Henry seda ümber. Henry istus hoopis diivanile ja hakkas raamatut lugema.