Читать книгу Hirmsa Henry haisupomm. Sari «Hirmus Henri» - Francesca Simon - Страница 4

Bla, bla, bla, bla, bla.

Preili Sõjakirves muudkui ajas ja ajas ja ajas oma joru. Hirmus Henry joonistas matemaatikaõpikusse pilte krokodillidest, kes õgisid ahnelt mahlast Sõjakirve-suupistet.

Amps! Ja pea kadus otsast!

Naks! Hüvasti, jalg!

Krõmps! Tadaa, hambad!

Nämm-nämm! Henry krokodilli nägu oli täis laia naeru.

Bla, bla, bla, raamatud, bla, bla, bla, lugege, bla, bla, bla, auhind, bla, bla…

…AUHIND?

Henry jättis kritseldamise pooleli.

„Mis auhind?“ kriiskas ta.

„Ära karju vahele, Henry!“ ütles Preili Sõjakirves.

Hirmus Henry vehkis käega ja kisendas:

„Mis auhind?“

„Vaata, Henry, kui sa oleksid sirgeldamise asemel tähele pannud, siis sa teaksid seda,“ vastas Preili Sõjakirves.

Hirmus Henry kortsutas kulmu. Tüüpiline õpetaja. Sa tunned nende jutu vastu piisavalt huvi, et küsimust esitada, ja siis ei taha nemad äkki vastata.

„Niisiis, õpilased, nagu ma juba ütlesin, enne kui mind nii ebaviisakalt katkestati,“ sõnas õpetaja Hirmsat Henryt jõllitades, „on teil kaks nädalat aega, et lugeda kooli lugemisvõistluse jaoks nii palju raamatuid kui suudate. See, kes loeb läbi kõige rohkem raamatuid, võidab põneva auhinna. Väga põneva auhinna. Aga pidage meeles, iga loetud raamatu kohta kirjutage palun kokkuvõte.“

Oh. Lugemisvõistlus. Hirmus Henry vajus toolil kössi. Ptüi! Lugemine oli raske ja ränk töö. Juba üksnes lehekülgede keeramine mõjus Henryle kurnavalt. Miks ei korraldatud kunagi lahedaid võistlusi, näiteks selliseid, et kelle kõht kõige kõvemini koriseb või kes tunnis kõige rohkem vahele karjub, või kes teab kõige rumalamaid sõnu? Sellised võistlused oleks Hirmus Henry võitnud iga kell.

Aga kus sa sellega. Preili Sõjakirves ei korraldaks iialgi mõnda lahedat võistlust. Ja tema, Henry, ei hakka mingist lugemisvõistlusest osa võtma. Ta peab lihtsalt vaatama, kuidas Tark Triinu või Briljantne Brian oma teenimatu auhinnaga uhkelt minema kõnnib, kui tema tühjade kätega kuskil tagareas istub. See polnud üldse aus!

„Mis auhinnaks on?“ hõikas Mossis Margaret.

Tõenäoliselt mingi jubedus nagu pinal, mõtles Hirmus Henry. Või suur pakk kooli logoga köögirätikuid.

„Maiustused!“ hüüdis Ablas Artur.

„Miljon naela!“ hüüdis Raevukas Ralf.

„Riided!“ hüüdis Kaunis Gurinder.

„Rula!“ hüüdis Atleetlik Al.

„Hamster!“ hüüdis Murelik Mihkel.

„Vaikust!“ kõmistas Preili Sõjakirves. „Auhinnaks on perepilet uhiuude teemaparki.“

Hirmus Henry ajas end sirgu. Teemaparki! Õu jee! Talle meeldisid teemapargid. Mägiraudteed! Veekarussellid! Suhkruvatt! Tema vastikud hirmsad vanemad ei viinud teda kunagi teemaparkidesse. Nad tirisid teda muuseumidesse. Nad vedasid teda matkama. Aga kui ta nüüd võidaks võistluse, siis peavad nad ta sinna viima. Ta pidi selle auhinna võitma. Lihtsalt pidi. Aga kuidas saaks võita lugemisvõistluse ilma ühtki raamatut lugemata?