Читать книгу Külgetõmme - Francine Dickson - Страница 4

Pole midagi paremat, kui alustada esmaspäeva hommikut tassi kuuma värske kohviga. Seda enam veel siis, kui sa ei pea mitte kusagile kiirustama, vaid võid seada end mugavalt diivanile, vaadata hommikusi – loomulikult mitte kuuetunniseid! – uudiseid, kõndida paljajalu pehmel vaibal ja seista akna juurde, et imetleda suurepärast vaadet San Fernando orule.

Linda oli kolinud sellesse hiljuti ehitatud moodsasse ja luksuslikku elamukvartalisse, mida kutsuti Kõrgustikuks ja mis laotus Santa Monica mäe jalamil, neli aastat tagasi. Eemal alailma sagivast, kärarikkast maailmast, elasid selles kvartalis inimesed, kes võisid endale lubada mitte ainult Ferrari uusimat mudelit, juhtivate moeloojate rõivakomplekte – Linda eelistas Versacet – ja Cartier’ ehteid ning näitusele välja pandud Franz Kleini ja Mark Rothko originaale, vaid ka sellist vaadet. Tõsi, praegu veel rikkus üldpilti kerge udu, kuid see polnud ju ometi peamine. Tähtis pole mitte see, mida sa ise näed, vaid see, et teised teavad – sa võid endale lubada seda vaadata igal hommikul. Ja see pole kellegi asi, kui kalliks läheb maksma kogu see ilu, mille imetlemiseks pole tegelikult üldse aega.

Linda ohkas. Selles asi oligi. Võimalused ja soovid ei lange ajaliselt peaaegu kunagi kokku. Viimase nelja aasta jooksul avanes tal nüüd esmakordselt võimalus elada nii, et pole vaja kuskile kiirustada ega tormata nagu arulage esitlustele ja võtetele, kahetsedes, et ööpäevas on kõigest kakskümmend neli tundi. Oli see hea või halb?

Ta muigas ja astus kõrge, maast laeni Veneetsia peegli ette, mida ümbritses kullatud raam. Selle oli ostnud uude majja Harry, tema mees. Õigemini, endine mees, parandas Linda end kibeda muigega. Ära unusta, sa oled juba üksteist kuud sama hästi kui vaba. Naine peeglis muigas samuti ja otsekohe jooksid ninatiibadelt suunurkadeni mitte veel väga sügavad, kuid siiski märgatavad kortsukesed. Ja kõigest aasta tagasi, kui nad Harryga lahku läksid, neid kortsukesi veel ei olnud. Vähemalt ta ise polnud neid märganud. Või ei tahtnud märgata? Muide, mis tähtsust sel on. Hoiatavaid märke jätkus selletagi: peenike kortsuvõrgustik silmade juures, kaks vertikaalset triipu kulmude vahel, kuiv nahk kõrgetel põsesarnadel… Varem varjas Linda edukalt neid mööduva – kahjuks jäädavalt – nooruse ärevaks tegevaid sümptomeid, külastades iga nädal kalleid ilusalonge Rodeo Drive’il, tegeledes regulaarselt fitnessiga ning alustades päeva võimlemise ja basseiniga.

Aga mis sellest kasu oli?

Mitte midagi. Tasus vaid graafikust välja langeda, astuda maha harjumuspäraseks saanud rütmist, kaotada tempo, kui maski ilmusid praod, mille kaudu tungisid välja nagu umbrohi pärast vihma horisondil paistva vanaduse ahned kombitsad.

No-noh, mis vanaduse?! Kolmkümmend kuus – on see siis mingi vanadus? Elizabeth Taylor – kaugeltki mitte vagatseja – mängis ka veel pärast neljakümnendat eluaastat paljudes filmides. Ingrid Bergman sai kolmanda Oscari peaaegu kuuekümneselt. Seda nimekirja oleks võinud jätkata.

Kuid need näited ei pakkunud erilist lohutust. Nii Taylor kui Bergman olid suured näitlejad, ennast ei saanud Linda isegi optimismihetkedel mitte kuidagi nende sekka lugeda. Jah, ta oli töötanud Hollywoodis kaheksateist aastat. Jah, ta oli mänginud kahekümne kolmes filmis. Jah, ta oli esitatud parima naiskõrvalosa Oscari kandidaadiks. Jah, ta võis kiidelda, et on tuttav Ridley Scotti ja Brian De Palmaga, sõbrustab Sarah Jessica Parkeri ja Matthew Davisiga. Kuid…

Kas tõesti oli nüüd see kõik lõppenud?

See mõte tuli Lindale esmakordselt pähe kaks aastat tagasi, kui Universali juhtkond ei kinnitanud teda peaossa filmis “Murdepunkt”, filmis, mis tõotas kassarekordeid. Režissöör Dean Crawford, kes Lindat juba varasemast ajast hästi tundis ja oli teda sellesse filmi kutsunud, vabandas pärast kaua ta ees, ajades kogu süü produtsentide kaela, kes tahtsid näidata filmis noort algajat näitlejatari, ja lohutas teda surmani ära tüüdanud käibefraasidega kõiksugu perspektiividest, karakteritest, formaatidest ja muudest tarkadest asjadest. Selleks ajaks oli Linda omandanud juba lihtsa tõe: mida rohkem udu, seda kohutavam on see, mis selle taga peitub.

Keeldumine puudutas teda valusalt. Kuid suures solvumistuhinas tegi ta äärmiselt tõsise vea: ta ütles ära kahest teineteisele järgnenud pakkumisest. Filmid, kuhu teda kutsuti, ei pretendeerinud muidugi esikümnesse ja nende eelarvet ei andnud võrreldagi selliste tohutute kulutustega, mida planeeriti “Murdepunktile”. Need olid tavalised keskmisel tasemel filmid. Kuid režissöörid olid head ja seal mängisid, olgugi et mitte supertähed, ent siiski esmaklassilised näitlejad. Lõpptulemusena said need filmid päris head vastukaja kriitikutelt ja läksid edukalt kinodes, teenides mitte ainult tasa neile tehtud kulutused, vaid andes ka soliidset kasumit.

Ainult et tema nime tiitrites ei olnud.

Linda ohkas kurvalt, jõi äkki kibedana tunduva kohvi ühe lonksuga lõpuni ja kavatses just duši alla minna, kui uks paiskus lahti ja tuppa vajus Kelda.

“No nii, joome jälle kohvi,” lausus ta lasteaiakasvataja laitval toonil. “Kui palju peab rääkima ühte ja sama! Kohvist…”

“Ah, jäta järele,” katkestas Linda teenijat rahulolematu grimassiga. “Ära unusta, et ma olen kolmekümne kuue aastane ja tean ise, mida võib ja mida mitte. Parem ütle, miks see pagana muruplats on jälle pügamata.”

Kelda laiutas käsi.

“Muruplats! Kes peaks seda pügama, kui Jake’i pole juba kolmandat päeva? Võib-olla käsid minul muruniitja kätte võtta?”

See oli öeldud niisugusel toonil, nagu oleks Linda teinud Keldale ettepaneku minna otsejoones lõbumajja.

“Kolmandat päeva? Mis temaga siis on?”

“Kuidas mis?” Kelda patsutas endale väljendusrikkalt vastu kõri. “Jake’il on vaid üks haigus.”

“Leia siis keegi teine. Kas tõesti on nii raske aednikku palgata?” Ärritus kasvas, ehkki Linda mõistis, et Keldale on mõttetu pretensioone esitada, sest õigupoolest kuulub töötajate palkamine ju majaperenaise kompetentsi.

Kelda, kes teadis suurepäraselt nii oma õigusi kui ka kohustusi, ei suvatsenud isegi mitte vastata.

“Hommikust sööd?” küsis ta mornilt. Andes mõista, et põhimõttelistes küsimustes ta järeleandmisi ei tee.

“Jah, küllap vist.” Linda heitis pilgu elektroonilisele äratuskellale. “Valmista midagi kella poole kümneks. Kahele.”

“Kas ootad Harryt?” küsis Kelda lootusrikkalt, pidades perenaise endist abikaasat kõige ilusamaks meheks kogu Läänerannikul ja elades nende lahutust üle peaaegu sama valuliselt kui Linda ise.

“Ei, mitte Harryt. Tuleb mister Richardson.”

“Vuih!” kommenteeris Kelda seda uudist nipsakalt ja enne kui Linda jõudis nördimust väljendada, väljus ta toast demonstratiivselt ust paugutades.

“Pagana lehm!” pomises Linda talle järele, kuid juba sekundi pärast kõverdusid ta huuled naeratuseks.

Kelda oli töötanud ta juures juba seitse aastat, sellest ajast peale, kui Linda ostis oma esimese korraliku korteri ja võis endale lubada teenijat palgata. Nende aastate jooksul olid suhted kahe naise vahel läbinud mitu erinevat staadiumi, elanud üle rohkesti katsumusi ja kristalliseerunud lõpuks selleks, mis mahtus kõige paremini mõistesse “sõprus”. Kirgliku filmifanaatikuna nägi Kelda algul Lindas ainult inimest, kes elas selles muinasjutulises, nõiduslikus ja kättesaamatus maailmas, mida nimetatakse Hollywoodiks. Kui perenaise ellu ilmus Harry Sheldon, tõlgendas Kelda tema näiliselt ametlikke külaskäike kui romantilise kiindumuse ilminguid ja tegi kõik mis võimalik, et algaja produtsent tunneks end Linda korteris nagu oma kodus. Ta valmistas tema lemmiktoite, muretsedes sel puhul endale isegi bestselleriks kujunenud kokaraamatu “Mehhiko köögi saladused”. Kelda organiseeris nende kokkusaamisi niiviisi, et nendest kujuneksid justkui iseenesest kohtamised. Ta ei peatunud isegi selle ees, et vihjata Linda ustavale austajale ja peaaegu peigmehekandidaadile Brad Connelleyle, kui olematud on ta väljavaated Linda südant võita, kutsudes sellega esile esimese tõsise skandaali perenaise poolt.

Pole mõtet rääkidagi, et lahutus oli Keldale ülitugev löök, mille tagajärjed olid tunda siiani. Ustav teenija pidas juhtunus ka ennast teatud mõttes süüdlaseks ja tegi kõik mis võimalik, et saaks tagasi selle, mis, nagu mõlemad endised abikaasad mõistsid, oli pöördumatult möödas ega kuulunud enam taastamisele.

Käinud duši all ja heitnud selga kerge hommikumantli, laskus Linda trepist alla esimese korruse kööki. Vesi uhas maha ärrituse ja üle läve astudes naeratas ta laialt, demonstreerides püüdu rahu ja koostöö poole.

“Mis meil siin siis on?” küsis ta ninaga õhku tõmmates. “Mm, lõhnab maitsvalt.”

“Ma ei teagi kohe, mille järele siin üldse võib lõhnata,” torises Kelda pliidi juures tegutsedes. “Toida sinu Richardsoni millega tahes, tolku mitte mingisugust. Talle pane või tallanahk biifsteegi asemele – tulemus on ikka üks.”

“Loodan, et täna leidub siiski midagi tallanahast paremat?” uuris Linda lahkelt, püüdes mitte pöörata tähelepanu teenija torisemisele.

“Aga miks ta nii vara tuleb? Oleks võinud pärast hommikueinet välja ilmuda. On ikka inimesel kombed – ei mingit maitset, aga priikostist ei ütle kunagi ära.”

“Ära hakka jälle peale. Ma ise palusin tal varem tulla. On vaja üht-teist läbi arutada.”

“Või nii?” Kelda vaikis, mõeldes kuuldu üle järele. Cliff Richardsoni varane tulek võis tähendada vaid seda, et Linda sai pakkumise ja tahab agendiga üksikasju arutada. Kaalunud mõttes võimalikke variante, avas ta juba suu, et esitada paar täpsustavat küsimust, kuid siis helises telefon.

Naised vahetasid pilke.

“Olgu pealegi…” Kelda pühkis käed põlle külge kuivaks ja tõstis toru. “Halloo?”

“Kes?” küsis Linda üksnes huultega.

“Ja-jaa, aga muidugi, mister Sheldon,” kudrutas teenija vastuse asemel. “Te ju tunnete teda… Muidugi…” Ta tõmmule näole valgus rahulolev naeratus. “Tänan, mister Sheldon. No mis te nüüd… Annan talle toru üle.”

Linda heitis talle pahase pilgu. Ta oli tuhat korda Keldale öelnud, et ei soovi enam oma endist abikaasat näha, veel vähem temaga vestelda, kuid nähtavasti olid kõik ta juhtnöörid sellele põikpeale nagu hane selga vesi.

“Sa oleksid ju võinud öelda, et mind ei ole,” torkas Linda, võttes vastu tahtmist talle ulatatud toru.

“Ära õpeta mind inimestele valetama,” vastas Kelda solvatud eneseväärikust väljendava näoilmega. “See on patt.”

“Ah kui jumalakartlikud me oleme! Te ainult vaadake teda! Aga kes tüssas möödunud nädalal taksojuhti kahekümne taalaga?”

Teadmata, mida selle peale kosta, pööras Kelda end pliidi poole ja hakkas panniga kolistama.

“Kuulen,” nähvas Linda telefoni.

“Tervist, kallis.” Armastusväärne toon, millega Harry alustas, ei tõotanud midagi head. “Kas sõdid jälle Keldaga? Mida te seekord jagate?”

Avatud aknast kostis autosignaal ja teenijale selga müksates andis Linda märku avada väravad.

“Kust sa seda võtad? Me saame temaga suurepäraselt läbi.”

“Kas tõesti?” mühatas Harry. “Järelikult mulle ainult tundus nii. Hea küll, kuule, oled sa täna vaba?”

“Ei tea veel. Mis siis?”

“On vaja ühte asja arutada.” Torust kostsid kõrvalised hääled, mis meenutasid väga klaasi kõlinat. “Vaata… ei teagi kohe, kuidas seda öelda…”

“Ära kõnni nagu kass ümber palava pudru,” vihastas Linda. “Kui sa juba kord helistasid, siis arvatavasti mitte sellepärast, et soovida mulle edukat päeva. Mis sul seal juhtus? Kas oled jälle plindris? Arvesta sellega, et ma ei kavatse…”

“Mulle tehti pakkumine ja ma kavatsen selle vastu võtta,” teatas Harry ootamatult selgelt, lükates ümber Linda oletuse, et mees on jõudnud juba varahommikul mõne sõbra poole sisse sadada ja paar klaasikest hinge alla libistada.

“Pakkumine?” kordas ta nõrga häälega. “Milline pakkumine? Loodan, et sa ei kavatse hakata maja müüma?”

“Kümnesse, kullake,” kinnitas Harry naerdes. “Nii et saame kokku ja räägime kõigest. Kas tahad, ma tulen lõunaoote ajaks?”

“Ei,” prahvatas Linda automaatselt, nagu ta oli vastanud kõigile mehe ettepanekutele viimase üheteistkümne kuu jooksul.

Jutuajamist pealt kuulanud Kelda ajas selja sirgu, väljendades sellega täielikku mittenõustumist.

“Hästi, paku siis välja oma variant.” Harry näis olevat sõbralikult meelestatud ja kaldus kompromissi otsima.

“Ee-ee, kus sa praegu oled?” küsis Linda.

“Plazas.”

Suure vaevaga hoidus Linda salvavatest kommentaaridest. Harryl polnud juba ligi poolteist aastat pidevat tööd olnud ja üsna sageli pöördus ta oma endise abikaasa poole palvega laenata küll kakssada, küll viissada dollarit. Seniajani polnud ta sentigi tagasi maksnud, nüüd aga kuulutas ta täiesti rahulikult ja isegi teatud uhkusega, et sööb hommikust moodsa kunsti muuseumi lähedal luksusrestoranis.

“Ma helistan sulle kahe tunni jooksul, sobib?”

“Jään ootama. Loodan, et mu number on sul veel meeles?”

Küsimusele vastamata pani Linda toru ära ja jäi põrnitsema Kelda selga.

“No nii…” lausus ta lootusetu häälega.

“Mis on?” Tundes perenaise hääletoonist, et on juhtunud midagi erakordset, pöördus teenija ümber. “Kas Harryl on probleeme?”

“Probleeme on varsti meil kõigil. Ta kavatseb maja maha müüa.”

Kelda nägu moonutas valugrimass, nagu ta oleks just nüüdsama astunud paljajalu okaspõõsasse.

“Oo ei!”

“Oo jaa!” osatas teda Linda. “Sinu lemmikule tehti pakkumine, millest ta ei saanud muidugi keelduda, nii et varsti tuleb meil otsida…”

Uksekell helises.

Cliff Richardson asetas tassi kõrvale, kuivatas salvrätiga huuled ja tõusis lauast.

“Võib-olla vestleme võõrastetoas?”

“Muidugi.” Linda pöördus Kelda poole. “Mis sul plaanis on?”

Too kehitas õlgu.

“Mitte midagi erilist. Kuni lõunaooteni käin kauplustes ja pärast lähen tundi.”

Lugenud paar kuud tagasi läbi mingi raamatu, milles räägiti, et inimene, kellel pole hobisid, on asotsiaalne tüüp, potentsiaalne enesetapja ja tõenäoline psühhopaat, otsustas Kelda kindlalt hakata millegagi tegelema. Valides kümnete variantide vahel kudumisest kuni hiina keele õppimiseni, pani ta end kirja karatekursustele ja treenis nüüd kolm korda nädalas oma niigi looduse poolt kaasa antud paindlikku saledat keha, viimistledes täiuslikkuseni lööke peopesa serva ja kannaga. Jõuludeks lubas Kelda demonstreerida tõelist trikki, purustades pea peal telliskivi.

“Hästi, ma helistan pärast kella nelja.”

“Tervita Harryt,” tuletas Kelda talle meelde, kui nad Cliffiga juba köögist väljusid.

“Kindlasti.”

“Ja ütle, et kui ta tuleb, kostitan teda vapustava toiduga.”

Nool, mis oli saadetud Cliffile – no kust küll Kelda võttis, et see mees Lindale silma heidab? – langes vastu kinniprantsatanud ust.

Nad astusid võõrastetuppa, kus asus kaks kaminat, mööbel aga oli grupeeritud kolme kohta. Toa pikk põhjapoolne sein kujutas endast klaaspaneeli, mille taga avanes suurepärane vaade orule. Linda juhatas külalise kahe vastastikku asetatud diivani juurde, mida eraldas teineteisest klaasist lauake. Sellest vasakul asetses koobast meenutav kamin, paremal – läbipaistev sein vaatega Santa Susanna mäele.

Võtnud diivanil istet, asetas Richardson põrandale õhukese läikivate lukkudega musta diplomaadikohvri.

“Niisiis?” alustas Linda, olles mõnevõrra üllatunud selle üle, et agent ei kiirusta teda paberitega tutvustama. “Kas sa tõid lepingu? Ja kuidas möödusid läbirääkimised?”

Cliff toksis mõtlikult vastu laua paksu mattklaasi. Tema pilk libises üle Hiina portselanvaasi ja suundus kamina poole.

Tundes, et midagi on korrast ära, muutus Linda rahutuks.

“Milles asi, Cliff? Kas probleemid kindlustusega? Või on midagi lahti tähtaegadega? Tead, ma mõtlesin, et kui Rogersil on nii väga vaja just blondiini, siis tont temaga.” Ta puhkes pisut närviliselt naerma. “Värvin ära. Lõppude lõpuks tuleb imago muutus mõnikord isegi kasuks.”

“Asi pole juustes,” lausus Richardson süngelt. “Ja ka mitte tähtaegades. Isegi mitte kindlustuses.”

“Milles siis? Räägi ometi!”

“Probleem on sinus, Linda.”

Linda jäi talle juhmilt otsa vaatama, unustades koguni suu sulgeda.

“Minus? Räägi lähemalt.”

“Rogers ei taha sind filmi.”

“Mis?! Aga sa ise…”

Cliff tõstis käe.

“Jah, ma ise. Kaks nädalat tagasi tuli just nimelt Rogers selle ettepanekuga minu juurde. Tingimused, nagu sa mäletad, polnud just kõige luksuslikumad, kuid siiski täiesti vastuvõetavad. Meie sinuga leppisime kokku, et ma püüan saavutada paremaid tingimusi ja kui midagi välja ei tule, siis me nõustume nendega, mis on, eks ole?”

“Jah,” kinnitas Linda, tundes, kuidas sõrmeotstes hakkab torkima.

“Täna ta aga teatas, et mõtles ümber, et vajab teist tüpaaži, finantse kärbitakse ja üldse oleks sul parem oodata kasulikumat varianti ja… Ühesõnaga, sa mõistad…”

Linda noogutas vaikides, kartes, et kui ta hakkab rääkima, reedab ta hääl paanikat, mis sisemuses tasapisi pead tõstis.

“Kuid see pole veel kõik,” jätkas Cliff halastamatult, puurides pilguga endiselt kamina marmorplaati. “Pärast jutuajamist temaga põrkasin koridoris kokku Dick Spenceriga, tegevprodutsendiga. Dick teatas saladuskatte all, et boss kinnitas rolli Bonny Clarki…”

“Bonny Clarki?”

“Sa peaksid teda teadma. Tüdruk on kahekümne kuue aastane, tulnud New Yorgist, mängis mingis viletsas, allakäinud teatris. Dick ütles, et ei tea, millega ta Rogersi ära võlus, kuid ta kinnitati praktiliselt ilma proovideta.”

“Ma tean, millega ta tema ära võlus,” heitis Linda õelalt. “Sellega, et hööritas ta ees tagumikku ja peksis keelt.”

“Kardan, et sul on pisut vananenud ettekujutus sellest, millega võluvad tänapäeva starletid,” muigas Cliff kuivalt.

“Olgu peale, tont temaga, selle Bonny Clarkiga! Ja Rogersiga samuti…” Linda hingas sügavalt sisse ja püüdis end kokku võtta. “Ega tema ole ainuke. Kahju muidugi, kuid tuleb pöörduda Minnie Stone’i poole.”

Cliff ei öelnud midagi ja see ei meeldinud Lindale enam sugugi.

“Ainult ära nüüd ütle, et Minnie andis samuti tagasikäigu,” naeratas ta südamevärinal.

“Ei, Minnie on tubli, tema peale võib loota, ainult et ta ei otsusta enam midagi, nüüd juhib seal kõike mingi noormees Minnesotast.”

“Oh heldeke!” suutis Linda vaid pomiseda. “Ja mida me siis nüüd peame tegema?”

Cliff sirutas käe kohvri järele ja tõi sealt päevavalgele kaks õhukest mappi.

“Loe läbi ja anna reedeks vastus. Kui tingimused sind rahuldavad, püüan rääkida produtsendiga. Midagi ei luba, kuid…”

Segadus ja paanika, mis Lindat vestluse algul valdasid, loovutasid äkki koha vihale.

“Mida paganat, Cliff? Püüan rääkida… Mina pole muidugi Gwyneth Paltrow ega Melanie Griffith, aga mul on siiski seljataga kakskümmend kolm filmi. Ma olen töötanud parimate režissööridega. Olen kaasa teinud melodraamades, komöödiates, põnevikes ja isegi ühes õudukas. Kas see ei tähenda midagi? Mida sa mulle sokutad?”

“Ma… ee-ee… Linda, kuula…”

“Ma ei kavatse midagi kuulata! Sina oled minu agent. Ma vajan tööd. Leia see mulle! See on sinu töö! Ainult ära paku mulle mingeid massistseene! Said aru?”

Cliff tõusis. Võttis kohvri. Kohendas lipsu. Hingas sügavalt välja.

“Ma sain kõigest aru. Helistan sulle reedel. Ainult pea meeles, et sa võid leida endale küll teise agendi, kuid vaevalt leiad sa teise Hollywoodi. Ja sa tead sama hästi kui mina, millised seadused siin toimivad: kes sadulas ei püsi, see tallatakse jalge alla. Neid, kes soovivad võiduajamistel osaleda, on alati külluses. Ära unusta, et sa oled juba kolmekümne kuue aastane.” Ta pöördus ringi ja suundus ukse poole.

Linda vaatas talle järele, veidi jahmunud sellisest vastulöögist ja ikka veel oodates, et nüüd kohe pöörab mees ümber, pilgutab talle silma ja muutub taas endiseks – armsaks, heaks ja osavõtlikuks Cliffiks. Ja alles siis, kui uks mehe järel käratult sulgus, hoovist aga kostis automootori müra, laskus Linda jõuetult diivanile ja kattis näo kätega.

Kas tõesti see ongi kõik?

Kelda oli lahkunud. Tubades ringi tammudes pöördus Linda tagasi magamistuppa, pani selga siidist pükskostüümi, mida polnud juba vähemalt pool aastat kandnud, ja end peegli ees keerutades jõudis järeldusele, et asi pole sugugi nii halb. On vaja end lihtsalt korralikult käsile võtta. Peab hakkama taas tegelema joogaga, käima basseinis ja vahest ehk tuleb seegi kasuks, kui võtta puusadelt paar naela vähemaks.

Alandada end Rogersi ja temasuguste ees? No seda juba ei ole! Parem pidada pausi ja oodata, millal tehakse mõni väärikas pakkumine. Lõppude lõpuks on tal mõningaid sääste ja kui Harry maja maha müüb, täieneb temagi pangaarve päris viisaka summa võrra. Ausalt öeldes ei olnud Kõrgustik talle kunagi eriti meeldinud. Võib ju osta ka mõne tagasihoidlikuma majakese, näiteks kuskil Chatsworthi kandis.

Ei, midagi pole veel läbi.

Parandanud nende mõtisklustega oma meeleolu, helistas Linda Harry mobiiltelefonile ja leppis temaga kokku, et nad kohtuvad lantši ajal baaris Makedoonia.

Enne kodust väljumist heitis ta pilgu kööki. Kelda oli jõudnud hommikuse posti ära tuua, laual oli paar ajalehte ja pakk kirju. Ühe kirja saatja aadress köitis eriti ta tähelepanu – kiri oli saabunud Anaconda väikelinnast Montana osariigist.

“Vanaema!” hüüatas Linda. Ta vanaema Samantha Stowecross oli kogu elu elanud kaugel provintsilinnas, kust ta lapsed, kolm tütart ja poeg, olid lennanud kes kuhu. Samanta mees suri kaheksa aastat tagasi ning sellest ajast olid lapsed ja lapselapsed teda igal suvel korrapäraselt külastanud. Varem sõitis Linda tema juurde koos Harryga, kuid pärast lahutust polnud ta seal kordagi käinud. Kaks kuud tagasi täitus Samanthal kaheksakümnes eluaasta ja juubelile sõitsid kõik sugulased. Peale Linda.

Ta ohkas. Andnud endale lubaduse helistada õhtul vanaemale, pani ta kirja kõrvale. Ajalehti polnud enam aega lugeda, kuid Linda heitis siiski pilgu Los Angeles Posti. Silma hakkas tuttav nimi – Shirley Macway. Shirley oli saavutanud kuulsuse teravate, kohati skandaalsete artiklitega meelelahutusmaailmast. Tema järjekordse oopuse pealkiri kõlas paljulubavalt – “Langenud tähed”.

Lastes silmadel üle artikli käia, kavatses Linda juba ajalehe kõrvale panna, kui ta pilk peatus tuttaval perekonnanimel. See oli tema nimi.

Huvitav! Ta pöördus lõigu algusesse tagasi.

“Eelpool öeldule võib lisada Linda Morrisoni. Pärast muljetavaldavat debüüti filmis “Blond välgunool” tegi ta kaasa veel mitmes meeldejäävas filmis – piisab, kui mainida “Muusikaautomaati” –, mis tõid talle kui mitte kuulsust, siis üsna olulist tuntust, äratades tõsiste režissööride tähelepanu ja saavutades teenitud populaarsuse vaatajate hulgas. Üheksakümnendatel oli Linda Oscari nominent rolli eest draamas “Maja äärelinnas”. Tema karjäär oli tõusuteel, kuid siis ilmus miss Morrisoni ellu tuntud produtsent Harry Sheldon. Abielu temaga saigi selle lõpu alguseks, mis oli tõotanud viia tõelise meisterlikkuseni. Viimasel kahel aastal Linda praktiliselt enam filmides osalenud ei ole, see lubab piisava kindlusega väita, et vaevu tuule tiibadesse saanud täht on langenud. Lahutus mister Sheldonist on nähtavasti viinud Linda sügavasse depressiooni, millest õnnestub, nagu kogemused on näidanud, vähestel välja pääseda. Meelelahutusäri karmid seadused kuulutavad…”

Edasi ei suutnud ta lugeda. Ajaleht lendas põrandale ja järgmisel hetkel tõmbas Linda enda järel ukse pauguga kinni.

Maha maetud! Nad on ta maha matnud! Ja pole isegi kitsid epitaafi avaldama!

Esimese tuhinaga tahtis ta helistada Shirley Macwayle ja…

Ja – mis? Kisendada kõigile, et ta on veel elus? Aga kus on tõendid? Kus on uued pakkumised, lepingud?

Sind on maha kantud. Sind on elusalt maetud, Linda, ütles ta endale, istudes oma lahtise punase Audi rooli taha. Ja ainult sinust endast sõltub, kas tõused pinnale või vajud unustuse hõlma.

Olgu, ta veel näitab neile kõigile!