Читать книгу Eufooriatunne! - Frank J. Kinslow - Страница 4

Imelised aastad

Kas mäletad, kui imeline oli olla laps? Kas mäletad aega, mil su parim sõber oli kaisuloom, keda usaldasid ja armastasid kogu südamest? Võisid mängida tundide viisi ennastunustavalt nukunõudega, plätserdada uhiuute punaste kummikutega porilombis ja kiljuda naljaka tunde peale kõhus, mis tekkis kõrgele taevasse kiikudes. Imetlesid lakkamatult isegi kõige tavalisemaid esemeid ja sündmusi. Sipelgas õunasüdamel, kaste ämblikuvõrgul, kirju muster kivitükil – igasugused tegevused köitsid su tähelepanu, sa olid jäägitult rahulik, rõõmus ja sisimas rahulolev. Olid lihtsalt sina ise ja see tundus oivaline.

Kui tihti sa praegu inimlikke rõõme meenutad? Kas oled lükanud mälestused täiskasvanumõistuse tolmusesse kolikambrisse? Kui prooviksid neid praegu külastada, kas leiaksid siis ainult purunenud kilde noorusajast vedelemas riiulil kõrvuti unustatud nukunõudega?

Lapsepõlve ei saa tagasi tuua, kuid sa võid taaselustada rõõmu ja elevuse, mis sellega kaasas käisid. Sa ei ole neid hüljanud ja nemad sind samuti mitte. Lapsepõlves särisenud armastus on sinu sees endiselt olemas. Seda ma tahangi öelda. Sellepärast ma sulle kirjutangi. Millalgi sirgudes vahetasid kaisuloomad ja punased kummikud hariduslike eesmärkide, turvalise töökoha ning auväärse positsiooni vastu, millest puudub süütute, imeliste aastate spontaansuse võlu. Ometi on see kõik praegugi su käeulatuses.

Elu imelisus ei ole üksnes lastele nähtav fenomen. Võib-olla oled põgusalt kogenud samalaadset imetlust, kui vaatasid pimedasse tähistaevasse või nägid abitut vastsündinut ema süles pehmete, roosade tupsude vahel. Rõõm, armastus ja rahu on sinu käeulatuses. Siiski oled keskendunud ajutiselt elu tähtsamatele asjadele. Õnneks pole tarvis lapsepõlve naasmiseks täiskasvanuna omandatust loobuda. Pigem vastupidi, sul on võimalus saada mitu head asja korraga. Kui sul on olemas õige retsept, siis on täiskasvanuliku metoodilisuse abil võimalik lapseliku spontaansusega märksa enam saavutada.

Me ei pea üht teisele eelistama. Me ei pea välise turvalisuse saavutamiseks seesmistest rõõmudest loobuma. Täiskasvanuiga mõistetakse tihti valesti. Häda on selles, et me lõpetame liiga varakult arenemise. Käitumine, mida oleme harjunud pidama täiskasvanulikuks, on tegelikult kohutavalt ebaküps.

Tänapäeva täiskasvanuiga on nagu nooruse pikendus. Nooruk peab end täiskasvanumaks, kui tema kogemused ja oskused võimaldavad olla. Sellepärast on noorukid segaduses ning sageli endale ja teistele ohtlikud. Kui hästi järele mõelda, siis on enamik täiskasvanuid veelgi rohkem segaduses ja ohtlikud. Meil on rohkem võimalusi edu nimel saastata ja rüüstata. Piisab põgusast järelemõtlemisest, taipamaks, et meie liik on väljasuremise äärel, kuna kogu maailma täiskasvanud käituvad igal ühiskonna tasandil hävitavalt.

Inimareng on midagi enamat kui see, mida oleme näinud. Sisimas teame, et elul peab olema veel mingisugune mõte. Võib-olla oled vaiksel meeleheitehetkel selle üle juurelnud. Enamasti oleme keskikka jõudes saanud kõik, mida tahtsime, kuid tunneme ikkagi hoomamatut tühjust, seesmist ebatäiuslikkust. Meie võõrast ja vaiksest sisemusest kostab tasane hääl, mis ei ole valjem kui meelteookeani pinnavirvendus. Me kuulatame tähelepanelikult, sest teame, et meile tahetakse midagi olulist öelda. Ent õrn hääleke mattub argielutuulte ja – lainete mühinasse. Ja nii elamegi edasi maailmas, millest esiisad võisid ainult unistada – maailmas, kus inimene valitseb keskkonda ning kõiges avaldub priiskamine, võim ja uhkus.

Üldiselt peame lapsepõlve ning nooruki- ja täiskasvanuiga olulisemateks inimarengu etappideks. Loodame läbida sujuvalt kõik etapid, koguda haridust, jõukust ja võimu. Loodame, et ees terendab vikerkaar, mille lõpus on muinasjutuline rahapada. Tegelikkuses hindame kõige kõrgemalt mälestusi. Isegi rikkaimad ja mõjuvõimsaimad meist satuvad viimaks mälestusteradadele. Me taipame justkui liiga hilja, et väline sära kahvatub tõelise väe valgel, milleks on eluhetked täis kaastundlikkust, sõbralikkust ja armastust.

See probleem on inimkonnale omane ühel kindlal põhjusel. Me jääme kestvat õnne ootama, kuid see tundub alati käeulatusest väljapoole jäävat. Õnn, mida meil õnnestub tabada, on üürike ja tekitab soovi enama järele. Õnn kõigis oma väljundites – suhted, seks, raha ja palju muud – on tegelikkuse illusioon. Pärast saavutamist puudub sel sisu, kestev suutlikkus meie tõelisi soove täita. Selleni aitab jõuda ainult oma tõelise olemuse selge ja süütu tajumine. Tõde on selles, et elame poolikult. Me ei ole veel oma hinge süüvinud. Me ei ole arendanud välja oma täielikku potentsiaali rahu ja sündsuse elava, lustliku kehastusena.

Ma ei pea praegu silmas evolutsiooni. Meil on sünnist saati olemas kõik vajalik, et olla ebaküpse täiskasvanu hävitavatest kalduvustest vabad. Me teame juba, et oleme võimelised suurteks heategudeks, armastuseks ja ligimesearmastuseks. Tõtt-öelda peame neid ja teisi sarnaseid omadusi inimlikkuse võrdkujuks. Mina ei viita evolutsioonile, vaid revolutsioonile; tingimusel et revolutsiooniga kaasneb tervikliku inimlikkuse omaksvõtt.

Vaevalt leidub kuigi palju vastuvaidlejaid väitele, et oleme võimelised märksa suuremaks harmooniaks ja tervendamiseks, kui oleme seni arvanud. Kindlasti arvad sinagi, et oleme proovinud hävitavatest kommetest kõrgemale tõusta juba sestpeale, kui esimene ürgmees oma naabrile nuiaga pähe virutas ja tema naise üle lõi. Ma ei taha sellega öelda, et peaksime hävitavatest kommetest loobuma. Ma ei tee ka ettepanekut neid positiivsete mõtete või tegudega neutraliseerida. Oleme üritanud nii seda kui ka teist, kuid püsiva tulemuseta. Soovitan mitte midagi proovida. Tegelikkuses muudab proovimine olukorra veelgi hullemaks.

Omapäi jäetud laps hukkub. Ja omapäi jäetud täiskasvanu asub omal moel maailma laastama. On selge, et peame leidma lahenduse, mis ühendaks lapsepõlve süütuse ja külluslikkuse täiskasvanuea arukuse ja kogemustega: kombinatsiooni südamest ja mõistusest. Aga kas säärast lahendust üldse eksisteerib? Jah, muidugi! Vastasel juhul jääks raamatu sisu väga kasinaks.

Õndsusse naasmine

Võid sellest mõelda kui täisringi joonistamisest. Või nagu on kirjeldatud Miltoni “Kaotatud paradiisis”: pärast ebasoosingusse langemist naaseme esialgse süütuse vaimustusseisundisse, kuid ühe olulise erinevusega. Kui naaseme lapsepõlve süütust tagasi nõudma, siis oleme kogenud või koguni maailma karmuse poolt rikutud. Säärane inimene on kannatanud, minetanud seesmise lapse ja välise täiskasvanu enesekesksuse ning ühendanud mängu tööga, spontaansuse ohjamisega, armastuse himuga. Kahe maailma parimate omaduste sulandumine ei toimu pühendumuse ja raske töö tulemusena ega jumalate soosingu abil. Selleks piisab lihtsast tajumuutusest. Meie seesmine laps tunneb selle vaistlikult ära. Täiskasvanu peab lihtsalt tunnistama, et see on tõsi, siin ja praegu. See on kaunis tõde. Aga kuidas seda enda silmis tõeks pöörata?

Siin on üks harjutus, mille abil võid täiskasvanute vanglalikult jäigast mõttemaailmast vabaks pääseda.

Harjutus: oma igavikumina leidmine

Kutsu esile üks mälestus varajasest lapsepõlvest, kui mängisid vaikselt omaette või tegid midagi muud meeldivat. Seejärel lase mõtetel rännata mingisugusele hilisemale lapsepõlvesündmusele. Vali sündmusi puberteedieast, noorukieast ja jätkas samas vaimus kuni tänase päevani. Lase mälestusel eredaks muutuda. Keskendu igale mälestusele nii kaua, kui soovid, meenuta helisid ja lõhnu, keha aistinguid ja kogetud emotsioone. Kui oled ühe mälestusega lõpetanud, siis võta käsile järgmine, veidi värskem mälestus.

Pärast seda, kui oled külastanud mälupilte erinevatest eluperioodidest, lase neil kõigil korraga mõtetes voolata nagu mälestuste jõel. Seejuures teadvusta, et jälgid mälestusi. Seisad jõekaldal ja vaatad, kuidas mälestused mööda voolavad. Taju end mõistuses vilksavate mälestuste vaatlejana.

Naase ühe konkreetse mälupildi juurde ja meenuta seda üliselgesti. Taipa, et ka mälestuse tekkimise hetkel oli osa sinust ametis selle jälgimisega. Juba siis oli osa sinust toimuvat vaatlemas. Võta ette järgmine sündmus ja tunnista, et vaatlesid ka toda.

Korda sama protsessi kõigi mälestustega, mida eelnevalt kogesid, ja vaata need üksteise järel kiiresti läbi. Pane tähele, et lapsest täiskasvanuks sirgudes toimusid muutused nii su kehas, vaimus, tunnetes, soovides kui ka võimetes. Ent üks asi jäi muutumatuks. Minatunne, vaikiv tunnistaja „mina ise“ on alati olemas olnud ja eksisteerib praegugi. Taju, et oled sellest teadlik, teadlik kogu käimasolevast protsessist. Teadvusta, et olid teadlik nii enne kui ka nüüd. Tea, et selles teadlikkuses ei ole midagi peale teadlikkuse: muutumatu ja surematu teadlikkuse.

Mida su keha ja vaim ka ei kogeks, on vaikiv tunnistaja – sinu seesmine mina – alati olemas olnud. See on su ajatu mina, igavene ise, mis ei jäta sind iialgi. Kuidas ta võikski? Sa võid kaotada keha ja mõistuse, kuid mitte kunagi iseend.

Juba teadmine, et meie elus on midagi püsivat, mõjub väga rahustavalt. Me tunneme end turvalisemalt, kui teame, et osa meist ei kõdune. Me ei pruugi osata seda seletada või teistele näidata, kuid ometi teame, et see miski on olemas ning sellest piisab. Ära muretse: varsti õpid seda kogemust elujõuliseks ja säravaks muutma. Uurime lähemalt, mida tähendab kõrgendatud teadvusseisundis elamine.

Enamik meist elab Newtoni seaduste, eesmärkidele orienteeritud põhjuste ja tagajärgede maal, olles kindlad, et täites tingimused X + Y, saame tulemuseks alati Z. Lahtiseletatult usume, et hea hariduse ja töökoha omandamine, pere loomine, maja ning koera soetamine toovad kaasa nii palju turvalisust ja jõukust, et võime elu lõpuni lihtsalt ja muretult läbi ajada. Kui paljud meist on jõudnud täpselt sinna, kuhu kümme aastat tagasi plaanisid jõuda? Peaaegu võimatu on eluplaani peensusteni täita. Elul on meiega teistsugused kavatsused. Me püüdleme selle poole, mida tahame, kuid elu kingib meile seda, mida vajame. Elu pakub meie teekonnale mõistlikke alternatiive ja kui osutame vastupanu, siis toob elu meile takistusi.

Rääkides elust pean silmas loodusseadusi, millele alluvad kõik. Seadusi, mis valitsevad meie liiki, planeeti ja kõiki muid üüratuid maailmu, mida me ei ole võimelised tajuma. Ja eelkõige pean silmas kõige olulisemat: käesoleva hetke täiuslikkuse tajumise seadust. Mis see on? Ära lase end sõnadest segadusse ajada. See on imelihtne. Käesoleva hetke tajumine on puhta teadlikkuse teadvustamine, lihtne üleminek tavateadvusest piiritusse teadvusesse, mida suudab vabalt igaüks, kes neid ridu loeb. See ongi puuduv lüli lapsepõlve vabaduse ning täiskasvanuea edumeelsuse vahel. Püsi minuga ja ma selgitan, kuidas see toimib, kuidas võita emakese looduse soosingut ning elada raskuste- ja stressivabalt. Tasub teada, et loodusseaduste painutamisel või rikkumisel ootab meid karistus. Lapsi juhib, suunab ja kasvatab ema. Täiskasvanutel võtab emake loodus ohjad üle. Nagu me juba teame, võib ta olla jõhker ja halastamatu või hoopis kaastundlik, armastav ja helde. Kõik oleneb sellest, missugune otsustame olla.

See ei ole mingisugune utoopiline väljamõeldud filosoofia. Minu sõnad on sama tõelised kui õhk, mida hingad. Meile on teada palju näiteid isikutest, kes on valinud üleva inimeksistentsi. Selleks pole tarvis midagi uut õppida, vaid osata mäletada, kes me oleme ja mis on meie põhiolemus. See on võrreldav lapsepõlve vabadusse naasmisega, jätkates samal ajal elamist piiratud ja kammitsetud täiskasvanute maailmas. See on lapsepõlve ja täiskasvanuea ühinemine uueks, erutavaks sulamiks, mis hõlmab mõlema parimaid omadusi. See on omamoodi valgustatus, avanemine tasasele väele, mis eksisteerib meis kõigis.

Täiuslikkuse tajumine

See ülev seisund ei ole veider ega meie haardeulatusest väljas. See ei ole meile mingilgi moel võõras. Otse vastupidi: see on niisama loomulik kui mõtlemine. Ja niisama lihtne kui taipamine. Tegemist ei ole inimeste seisukohalt millegi uuega. Mitte vähimalgi määral. See ei ole uutmoodi mõttelaad ega käitumine. Sa ei pea selle toimimisse isegi uskuma. Kui lõikad tavatingimustel sõrme, siis paraneb haav aja jooksul. Tervenemine on keha loomulik reaktsioon. Sa ei pea sundima haava tahtejõu abil paranema ega uskuma, et see juhtub. Tervenemine toimub automaatselt ja vähimagi jõupingutuseta. Ka tavapärasest pingutamisest ja kannatamisest kõrgemale tõusta on täiesti loomulik. Kohe kui selle selgeks õpid, hakkab su elu kiirgama rõõmu, rahu ja imetlust niisama vabalt ning loomulikult, nagu toimub haava paranemine.

See eriline seisund kuulub meile, inimestele, võimaldades loomulikku eemaldumist hetkeseisundiga kaasnevatest siselahkhelidest. Kas seda on raske õppida ja ellu rakendada? Üldsegi mitte! Kui järgid lihtsat vaatlemisreeglit, siis omandad täiusliku tajumisviisi niisama sujuvalt, kui koidik alistab pimeduse. Pärast muutuse toimumist tõused argieluprobleemidest ja – traumadest kõrgemale ning hakkad elama ühtaegu tavapäraselt ja taevalikult. Seisad kahe jalaga kindlalt maa peal ja avad südame inimlikkuse olemusele, kuid sisimas näed loovuse täiuslikkust.

Sa avastad, et täiuslikkuse tajumine ootab sind sügavaimates mõistusesoppides. Nagu helendavale kroonlehele maandunud liblikas, peatub sinu teadvus puhtal teadlikkusel. Seda muidugi juhul, kui tunned lihtsat reeglit, täiuslikkuse seadust: minna pole kuhugi, teha pole midagi. Valgustatuse reegel, mis jääb tegudele orienteeritud mõistuse silmis ähmaseks, muutub varsti leebeks meeldetuletuseks teisest maailmast, milles sa elad. Praegu ei pruugi sa seda tunda. Võimalik, et sinu teadvust tõmbab sagedamini argimurede ja – sekelduste poole. Sellest saame jagu. Alustame kohe väljaselgitamisega, missugused jõud töötavad sinu meeltes täiuslikkuse tajumise vastu.

2. peatüki põhipunktid

• Sinu lapsepõlve elavdanud armastus on endiselt sinu sees.

• Tänapäeval on täiskasvanuiga justkui nooruse pikendus.

• Õnn kõigis oma väljundites – suhted, seks, raha ja palju muud – on tegelikkuse illusioon.

• Me oleme võimelised märksa suuremaks harmooniaks ja tervendamiseks, kui oleme seni arvanud.

• Sinu seesmine mina on igavene ja muutumatu.

• Selleks et täiel rinnal inimlikkust kogeda, tuleb läbi viia lihtne tajumuutus.

• Tavapärasest pingutamisest ja kannatamisest kõrgemale tõusta on täiesti loomulik.

• Sul on sünnipärane õigus täiuslikkust tajuda ja see on kergesti saavutatav.