Читать книгу Kriidiringimees - Фред Варгас - Страница 4

Mathilde võttis märkmiku välja ja kirjutas: „See tüüp, kes minust vasemal istub, mõnitab mind.”

Naine jõi lonksu õlut ja heitis veelkord pilgu naaberlauas istuvale mehemürakale, kes juba kümme minutit oli sõrmeotstega lauale trummeldanud.

Mathilde lisas märkmikku: „Ta istus mulle liiga lähedale, just nagu me tunneksime teineteist, ehkki ma pole teda kunagi näinud. See on täiesti kindel. Palju rohkemat selle mustade prillidega tüübi kohta pole öelda. Istun Café Saint-Jacques’i terrassil ja tellisin väikese vaadiõlle. Joon seda. Keskendun hoolega õllele. Ma ei oska midagi targemat pihta hakata.”

Mees naaberlauas trummeldas endiselt.

„Kas midagi on lahti?” küsis naine.

Mathilde’il oli madal ja väga kare hääl. Mees mõtles, et tegu on ilmselt naisega, kes suitsetab nagu korsten.

„Ei, midagi ei ole lahti. Millest see küsimus?”

„Mulle tundub, et mind ajab närvi, et te lauale trummeldate. Täna mõjub kõik mulle ärritavalt.”

Mathilde rüüpas õlle lõpuni. Õlu oli maitsetu – pühapäeviti oli alati nii. Mathilde’il oli mulje, et ta kannatab rohkem kui teised selle käes, mida ta kutsus seitsmenda päeva haiguseks.

„Te vist olete umbes viiekümneaastane?” küsis mees naiselt pead pööramata.

„Võimalik,” kostis Mathilde.

Ta oli pahane. Mis see tolle tüübi asi on? Samal hetkel märkas ta, et kohviku vastas asuva purskkaevu veejuga tantsib tuulehoos ja pritsib veidi eemal ingliskulptuuri käsivarre märjaks, ja vaat see, see võis olla üks igavikuline hetk. Nii et ühesõnaga rikkus too tüüp tema seitsmenda päeva ainsa igavikulise hetke.

Pealegi arvati tavaliselt, et ta on kümme aastat noorem. Ta ütles seda ka mehele.

„Ja mis siis?” vastas mees. „Ma ei oska hinnata nagu teised. Aga ma kujutan ette, et te olete päris ilus, või ma eksin?”

„Kas mu näoga on midagi valesti? Te ei paista just väga kindel olevat,” kostis Mathilde.

„Mitte seda,” vastas mees, „ma kujutan ette, et te olete päris ilus, aga ma ei saa seda kindlalt väita.”

„Nagu soovite,” ütles Mathilde. „Teie igatahes olete ilus, mina võin seda päris kindlalt väita, juhuks kui see teile kuidagi kasulik võib olla. Tegelikult on see alati kasulik. Aga ma jätan teid nüüd omapäi. Tõtt-öelda on mul täna närv liiga must, et mul oleks isu teiesuguste tüüpidega vestelda.”

„Mina pole ka kõige paremas tujus. Käisin ühte üürikorterit vaatamas, aga see oli juba ära võetud. Ja teie?”

„Ma lasin silmist ühe mulle väga olulise inimese.”

„Sõbranna?”

„Ei. Ühe naise, keda ma metroos jälitasin. Ma olin juba üsna kõvasti märkmeid teinud, ja korraga oli ta kadunud. Saate aru?”

„Ei. Midagi ei saa aru.”

„Te ei püüagi, selles on asi.”

„Loomulikult ma ei püüa.”

„Vastik mees olete.”

„Olen jah vastik. Ja peale selle olen ma pime.”

„Jumal hoidku,” kostis Mathilde. „Mul on väga kahju.”

Mees pöördus naise poole, näol võrdlemisi kuri naeratus.

„Miks kahju? See pole ju teie süü.”

Mathilde mõtles, et ta peaks vait jääma. Aga ta teadis, et ta ei suuda.

„Kelle süü see siis on?” küsis naine.

Ilus pime, kelleks Mathilde mehe oma peas oli nimetanud, keeras end tema poole poolprofiili.

„Ühe lõvi süü, keda ma lahkasin, uurides kaslaste liikumise mehhanisme. Kaslaste liikumise mehhanismid – no keda see õigupoolest huvitab! Mõnikord mõtlesin küll, et see on päris lahe, aga siis jälle, et püha taevas, lõvid ju lihtsalt kõnnivad, taganevad, hüppavad, mida siin uurida on. Ühel päeval tegin skalpelliga kohmaka lõike ...”

„Ja kõik purskas laiali.”

„Purskas jah. Kust te teadsite?”

„Üks sell, too, kes Louvre’i kolonnaadi ehitas, sai niimoodi lahkamislaual mädanema läinud kaameli tõttu surma. Aga see juhtus juba ammu aega tagasi ja temal oli kaamel. Nii et tegelikult on see üsna teine asi.”

„Aga mäda jääb mädaks. Mäda lendas mulle silma. Kõik mattus pimedusse. Ja kogu lugu, ma ei näe enam mitte midagi. Raisk.”

„Lits lugu nende lõvidega. Ma olen ka ühe sihukesega kokku puutunud. Millal see juhtus?”

„Üksteist aastat tagasi. Võib-olla on sellel lõviemal praegu väga lõbus. Ja eks mul ole ka mõnikord lõbus. Aga tol hetkel küll ei olnud. Kuu aega hiljem läksin laborisse tagasi, lõin seal kõik segi, mäkerdasin kõik mädaga kokku, ma tahtsin, et mäda lendaks kõigile silma ja nullisin kogu kaslaste liikumise töörühma ponnistused. Rahuldust ma sellest loomulikult ei saanud. Olin pettunud.”

„Mis värvi teie silmad olid?”

„Mustad nagu piiritajad, nagu öine taevas.”

„Ja millised nad praegu on?”

„Keegi ei ole julgenud neid mulle kirjeldada. Natuke musta, natuke punast, natuke valget ilmselt. Inimestel jääb hing kinni, kui nad neid näevad. Kujutan ette, et vaatepilt on jäle. Ma ei võta enam kunagi prille eest ära.”

„Mina võin neid küll vaadata,” kostis Mathilde, „kui te tegelikult teada tahate, millised nad on. Jäledus mind ei kohuta.”

„Nii öeldakse jah. Ja pärast hakatakse nutma.”

„Mind hammustas ükskord sukeldudes jalast hai.”

„Nojah, see kindlasti ei olnud ilus vaatepilt.”

„Mille nägemisest te kõige rohkem puudust tunnete?”

„Teil on tapvad küsimused. Me ei jää ju ometi päev otsa lõvidest, haidest ja jäledatest loomadest rääkima.”

„Ilmselt tõesti mitte.”

„Tüdrukutest tunnen puudust. Väga labane.”

„Tüdrukud panid koos lõviga plehku?”

„Paistab küll. Te ei öelnud, miks te seda naist jälitasite.”

„Niisama. Teate, ma jälitan igasuguseid inimesi. Ma lihtsalt ei saa muidu olla.”

„Kas teie armsam pani koos haiga plehku?”

„Jah, ja asemele tulid teised.”

„Te olete iseäralik naine.”

„Miks te nii ütlete?” küsis Mathilde.

„Teie hääle pärast.”

„Mida teie inimeste häältes kuulete?”

„Jätke nüüd, ma ei saa seda teile öelda! Jumal hoidku, mis mulle siis üldse alles jääks? Midagi peab ju pimedal ka varuks olema, proua,” kostis pime naeratades.

Mees tõusis, et minema hakata. Ta ei olnud isegi oma klaasi tühjaks joonud.

„Oodake. Mis teie nimi on?” küsis Mathilde.

Mees kõhkles.

„Charles Reyer,” kostis ta.

„Tänan. Mina olen Mathilde.”

Ilus pime ütles, et see on üsna peen nimi, et 12. sajandil oli kuninganna Mathilde valitsenud Inglismaad, ning seejärel lahkus, kobades sõrmega piki seina. Mathilde’il oli 12. sajandist ükstapuha, ta jõi kulmu kortsutades pimeda mehe klaasi tühjaks.

Kaua, pikki nädalaid, otsis Mathilde oma jälituskäikudel silmanurgast ilusat pimedat. Ta ei leidnud meest. Ta pakkus, et mees on umbes kolmekümne viie aastane.

*

Ta oli määratud Pariisi 5. linnajao komissari ametisse. Ta sammus oma uue kabineti poole, ja nii oli ta teinud juba üksteist päeva.

Õnneks Pariis.

See oli ainuke linn kogu riigis, mis talle meeldis. Kaua oli ta arvanud, et on elukoha suhtes ükskõikne – ükskõikne nagu toidu suhtes, mida ta sööb, ükskõikne nagu mööbli suhtes, mille keskel ta elab, ja ükskõikne nagu riiete suhtes, mida kannab, mis talle on antud, mille ta on kelleltki pärinud, mille ta on leidnud kes teab kust.

Ent tegelikult ei olnud elukoha küsimus nii lihtne. Jean-Baptiste Adamsberg oli lapsena paljajalu kõik Basses-Pyrénees’ kivised mäed läbi paterdanud. Ta oli seal elanud, ta oli seal maganud, ja hiljem, kui temast juba politseinik oli saanud, oli ta seal mõrvade kallal töötanud, mõrvade kallal kivistes külades, mõrvade kallal kivistel teeradadel. Ta teadis täpselt, mis häält teevad kruusakivid jalge all, ta tundis mägesid, mis sind enda vastu suruvad ja ähvardavad nagu vanad tugevad mehed. Komissariaadis, kus ta kahekümne viie aastaselt oli alustanud, öeldi, et ta on „metsavõitu”. Võib-olla tähendas see tema metslaslikkust, võib-olla üksildast olekut, ta ei teadnud täpselt. Ja tema meelest ei olnud see ei originaalne ega meeldiv.

Ta uuris selle kohta naisinspektorilt, oma otseselt ülemuselt, keda ta oleks tahtnud suudelda, aga too oli temast kümme aastat vanem ja noormehel ei jätkunud selleks julgust. Naine kohmetus, ta kostis: „Mõelge ise, vaadake peeglisse, küllap saate isegi aru.” Tol õhtul vaatles ta põlgusega – talle meeldisid heleda nahaga mehemürakad – oma väikest, sitket, tõmmu nahaga kuju ja järgmisel päeval ütles ta naisele: „Seisin peegli ees, vaatasin, aga ei taibanud õieti, mida te mulle ütlesite.”

„Adamsberg,” vastas inspektor korraga tüdinult ja segaduses, „milleks sellistest asjadest rääkida? Milleks selliseid küsimusi esitada? Me töötame praegu käekellade varguse kallal, see on kõik, mis meil vaja teada on, ma ei hakka teiega teie kehast rääkima.” Ja ta lisas: „Mulle ei maksta selle eest, et ma teie kehast räägiksin.”

„Hea küll,” vastas Jean-Baptiste, „ärge selle pärast niimoodi närvi minge.”

Tund aega hiljem kuulis ta, kuidas kirjutusmasina klõbin katkeb ja noor inspektor teda enda juurde kutsub. Naine oli endast väljas: „Lõpetame selle jutu ära. Öelgem nii, et teil on metsalapse keha, ongi kõik.” Adamsberg vastas: „Kas te tahate öelda, et mu keha on robustne, kole?” Naine kaotas veel rohkem pea. „Ärge sundige mind ütlema, et te olete ilus, Adamsberg, aga sarmi on teil tuhande inimese jagu, sellest peab teile elu jooksul piisama.” Inspektori hääles oli väsimust ja ka õrnust, Adamsberg oli selles kindel. Lausa nii kindel, et see mälestus tekitas temas seniajani külmavärinaid, seda enam, et hiljem ei kordunud selline asi tolle naisega enam kunagi. Tookord ta ootas, mis edasi saab, ta süda peksles rinnus. Võib-olla naine suudleb teda, võib-olla see juhtub, kuid ta isegi ei sinatanud enam Adamsbergi ja ei võtnud seda teemat enam kunagi üles. Välja arvatud küll ühel korral, just nagu meeleheitest: „Ja politseis ei ole teil midagi teha, Jean-Baptiste. Politsei ei ole metsavõitu.”

Naine eksis. Adamsberg lahendas järgmise viie aasta jooksul üksteise järel neli mõrva viisil, mis tema kolleegide arvates oli uskumatu, see tähendab ebaõiglane, šokeeriv. „Sa ei liiguta lillegi, Adamsberg,” ütlesid nad talle, „sa lihtsalt oleskled, passid, unistad, imetled seinu, kritseldad põlvedel joonistusi, just nagu teaksid sa kõiki maailma asju ja nagu sul oleks terve igavik aega, ja siis järsku ühel päeval teatad hooletult, lahkesti: „Arreteerida tuleb härra kirikuõpetaja, ta kägistas lapse ära, et too suud ei paotaks.””

Nii oli neli mõrva lahendanud metsalapsest saanud inspektor ja seejärel komissar, kes endiselt tundide viisi oma kottis pükstesse peitunud põlvedel joonistusi kritseldas. Kahe nädala eest oli talle tehtud ettepanek Pariisi tulla. Ta jättis kabineti, mille seinad olid täis kritseldusi, mida ta kõik need kakskümmend aastat sinna oli teinud, ilma et see elu oleks talle kordagi tüdimust valmistanud.

Ja ometi – kuidas küll inimesed võisid talle mõnikord tüütud olla! Tal oli liialt sageli tunne, et teab juba ette, mida ta kohe kuulma hakkab. Ja iga kord, kui ta mõtles „Nüüd ütleb see tüüp seda,” sai ta enda peale vihaseks, muutus iseendale vastikuks, ja seda enam veel, kui tüüp tõepoolest just seda ütleski, mida ta oli arvanud. Siis ta kannatas ja anus ei tea mis jumalat, et too saadaks talle üllatust, ja mitte etteteadmist.

Jean-Baptiste Adamsberg istus oma värske kodukomissariaadi vastas asuvas bistroos ja segas kohvi. Kas ta nüüd teadis paremini, miks tema kohta oli öeldud „metsavõitu”? Jah, natuke selgemaks see oli talle saanud, aga inimesed kasutasid sõnu nagu jumal juhatas. Iseäranis tema ise. Kindel oli aga see, et vaid Pariis võis talle tagasi anda kivise maailma, mida ta vajas, nagu ta aru oli hakanud saama.

Pariis, kivist linn.

Puid on seal muidugi ka, see on paratamatu, aga ükskõik – neid võis lihtsalt mitte vaadata. Parkidest võis lihtsalt mööda jalutada ja kõik oligi hästi. Taimedest armastas Adamsberg vaid kiduraid põõsaid ja mulla all kasvavaid aedvilju. Kindel oli ka see, et ta ei olnud kuigi palju muutunud, sest ta uute kolleegide pilgud meenutasid Püreneede kolleegide pilke kakskümmend aastat tagasi: neis oli samasugune varjatud ehmatus, tema selja taga vahetati sosinaid, vangutati päid, suruti huuli pahameelest kokku, lükati sõrmi jõuetusest harali. Kõike seda tehti vaikuses, ja kõik need liigutused tähendasid: no mis tegelane see selline ometi on?

Ta oli rahulikult naeratanud, vaikselt kätt surunud, selgitanud ja kuulanud, sest Adamsberg tegi alati kõike rahulikult. Aga ka üksteist päeva pärast tema saabumist ei lähenenud ta kolleegid talle endiselt ilma, et nende näol peegeldunuks küsimus, millise uue liigi esindajaga neil tegu on, kuidas teda toidetakse, kuidas temaga räägitakse, kuidas tema meelt lahutatakse ja kuidas temas huvi äratatakse. Juba üksteist päeva oli 5. linnajao komissariaat mattunud sosinatesse, just nagu oleks mingi arusaamatu müsteerium asutuse tavapärase elu peatanud.

Erinevus võrreldes karjääri algusega Püreneedes seisnes selles, et nüüd oli ta reputatsioon asju mõnevõrra hõlbustanud. Ometi ei unustatud, et ta pärines mujalt. Eile oli ta kuulnud töörühma vanimat pariislast vaikselt ütlemas: „Ta tuleb Püreneedest, mõistad, samahästi kui teisest maailma otsast.”

Adamsberg oleks juba pool tundi tagasi pidanud oma kabinetis olema, ent ta segas endiselt üle tee asuvas bistroos kohvi.

Mitte sellepärast, et nüüd, neljakümne viie aastasena, suhtuti temasse respektiga, ei lubanud ta endale hilinemist. Juba kahekümneaastaselt jäi ta hiljaks. Juba sündides jäi ta kuusteist päeva hiljaks. Adamsbergil ei olnud käekella, ehkki ta ei osanud öelda, miks, pealegi polnud tal käekellade vastu midagi. Ega vihmavarjude vastu. Ega üldse mitte millegi vastu. Asi polnud selles, et ta oleks otsustanud teha vaid seda, mida ise tahtis, vaid ta lihtsalt ei osanud millegi nimel pingutada, kui tal oli parajasti tuju teha midagi muud. Ta ei olnud seda kunagi osanud, isegi siis, kui ta tahtis meeldida kaunile naisinspektorile. Isegi tema puhul. Öeldi, et Adamsberg on lootusetu, ja mõnikord arvas ta ise samamoodi. Aga mitte alati.

Ja täna oli ta tuju selline, et tahtis kohvi segada, aeglaselt. Mingi tüüp oli lasknud end kolm päeva tagasi oma kangalaos maha lüüa. Tema äriasjad näisid sedavõrd kahtlased, et kolm inspektorit tuhnisid ta klientide andmetes, olles kindlad, et leiavad mõrvari just nende seast.

Adamsberg ei tundnud asja pärast erilist muret sellest saadik, kui ta oli tapetu perekonda näinud. Inspektorid otsisid petisest klienti, nad olid isegi ühe tõsiseltvõetava mõrvaversiooni formuleerinud, tema aga jälgis tapetu kasupoega, Patrice Vernoux’d, ilusat kahekümne kolme aastast tüüpi, taktitundelist ja romantilist. Pelgalt seda ta tegigi – jälgis. Ta oli noormehe juba kolm korda erinevatel ettekäänetel komissariaati kutsunud ja lasknud tal kõnelda suvalistest asjadest: mida too arvas oma kasuisa kiilaspäisusest, kas see tundus talle vastik, kas talle meeldivad kangavabrikud, mida ta mõtleb elektritootjate streikidest, miks tema arvates genealoogia nii paljusid inimesi paelub ...

Eelmisel korral, eile, oli vestlus kulgenud nõnda:

„Kas te olete enda arvates ilus?” küsis Adamsberg.

„Mul oleks raske vastata, et ei ole.”

„Teil on õigus.”

„Kas te võiksite mulle öelda, miks ma siin olen?”

„Jah. Teie kasuisa pärast loomulikult. Teile käis ju närvidele, et ta teie emaga magas, nii te mulle ütlesite?”

Poiss kehitas õlgu.

„Ma ei saanud sinna nagunii midagi parata, peale selle, et oleksin võinud ta tappa, kuid ma ei teinud seda. Aga jah, see ajas mind pisut endast välja küll. Mu kasuisa sarnanes metsseaga. Kõrvuni karva kasvanud, ausalt, see oli uskumatu. Teile teeks see nalja?”

„Pole aimugi. Ükskord ma nägin oma ema ühe klassivennaga magamas. Ja ometi oli ta, vaeseke, üsna truu. Panin ukse uuesti kinni ja ma mäletan, et ainus asi, mida ma mõtlesin, oli see, et poisil on seljal roheline sünnimärk, mida ema ei olnud võib-olla näinud.”

„Ma ei saa hästi aru, mis minul sellega pistmist on,” torises noormees piinlikkust tundes. „Kui teie olete vapram kui mina, siis on see teie enda probleem.”

„No pole hullu. Kas teie ema on teie arvates kurb?”

„Loomulikult.”

„Hea küll. Väga hea. Ärge tal eriti külas käige.”

Ja siis oli ta poisil lahkuda palunud.

Adamsberg sisenes komissariaati. Inspektoritest meeldis talle praegu kõige rohkem Adrien Danglard, üks mitte eriti ilus, kuid väga hästi riietuv, loppis kõhu ja istmikuga mees, kes jõi omajagu ja kes alates kella neljast pärastlõunal ei tundunud enam kuigi usaldusväärsena, mõnikord isegi varem. Aga ta oli ehtne, väga ehtne, Adamsberg ei olnud tema kirjeldamiseks muud sõna veel leidnud. Danglard oli ta lauale valmis pannud kokkuvõtte kangakaupmehe klientidest.

„Danglard, ma tahaksin täna kasupoega näha, seda noormeest, Patrice Vernoux’d.”

„Jälle, härra komissar? Mida te sellest vaesest tüübist tahate?”

„Miks te ütlete „vaene tüüp”?”

„Ta on tagasihoidlik, sätib kogu aeg oma soengut, ta on leplik, pingutab, et teile meeldida, ja kui ta koridoris istudes ootab, teadmata, mida te temalt jälle küsida tahate, näeb ta nii peatu välja, et kahju hakkab. Sellepärast ütlengi „vaene tüüp”.”

„Midagi muud te ei ole märganud, Danglard?”

Danglard raputas pead.

„Ma pole teile veel rääkinud suure ilase koera lugu?” küsis Adamsberg.

„Ei. Ei ole.”

„Pärast seda hakkate mind pidama kõige nõmedamaks politseinikuks kogu maamunal. Istuge hetkeks, ma räägin aeglaselt, mul on väga raske konkreetselt rääkida, sageli kaldun ma isegi teemast kõrvale. Ma ei ole väga konkreetne mees, Danglard. Ühesõnaga, ükskord lahkusin ma vara hommikul külast, et veeta päev mägedes – olin siis üheteistaastane. Mulle ei meeldi koerad, ja mulle ei meeldinud nad ka siis, kui ma olin väike. Aga siis seisis keset teerada üks suur ilane koer ja vaatas mind. Ta ilastas mu jalgadele, ilastas mu kätele, ta oli juhm ja sümpaatne. Ütlesin talle: „Kuula nüüd, suur koer, mul on pikk tee ees, ma püüan ära eksida ja siis uuesti tee üles leida; sa võid minuga kaasa tulla, aga Jumala pärast, ära ilasta mu peale enam, see on jäle.” Suur koer sai mu jutust aru ja järgnes mulle.”

Adamsberg tegi pausi, süütas sigareti ja võttis taskust väikese paberitüki. Ta asetas ühe põlve üle teise, toetas paberi sellele, et midagi kritseldada, ja jätkas siis, olles enne heitnud pilgu oma kolleegile.

„Mulle ei lähe korda, et ma teid tüütan, Danglard, ma tahan loo suurest koerast ära rääkida. Me ajasime koeraga terve tee juttu, Väikesest Vankrist ja vasikakontidest, siis jäime ühe mahajäetud lambalauda juures seisma. Seal oli kuus jõmpsikat ühest teisest külast; ma tundsin neid hästi. Me olime sageli karvupidi kokku läinud. Nad ütlesid mulle: „Sinu peni või?” Vastasin: „Täna on.” Kõige väiksem haaras koera pikkadest karvadest kinni, koer oli arg ja pehme nagu vaip, poiss tõmbas ta kaljuservale. „Su peni ei meeldi mulle,” ütles poiss, „su peni on napakas.” Koer oigas, aga ikka ei reageerinud, eks ta oli napakas jah. Siis virutas jõmpsikas talle jalaga perse ja koer lendas kuristikku. Panin koti maha. Aeglaselt. Ma teen kõike aeglaselt. Ma olen aeglane mees, Danglard.”

„Jah,” oleks Danglard tahtnud kosta, „olen märganud.” Ähmane mees, aeglane mees. Aga ta ei saanud seda öelda, Adamsberg oli ta uus ülemus. Ja pealegi tundis ta komissari suhtes lugupidamist. Nagu kõigi teisteni, nii olid ka Danglard’i kõrvu jõudnud kuuldused Adamsbergi tähtsamatest juurdlustest, ja nagu kõik teised, nii oli ka tema olnud vaimustunud komissari taevani kiidetud ülesannete lahendamise oskusest, ehkki see ei paistnud talle praegu üldse kokku sobivat sellega, mida ta Adamsbergi tööleasumisest saadik oli täheldanud. Komissari oma silmaga nähes oli ta olnud üllatunud, ent mitte üksnes liigutuste ja jutu aegluse tõttu. Kõige suuremat pettumust oli talle valmistanud mehe väike keha, sale ja tugev, aga mitte muljetavaldav; ta oli pettunud ka Adamsbergi üldises hooletuses – mees ei olnud näiteks tänagi kohale ilmunud kokkulepitud ajaks, ta oli lipsu sõlminud loppis särgile, mis täiesti suvaliselt pükstesse oli topitud. Aga siis oli veetlus tasapisi tekkinud nagu tõus merel. Alustuseks tänu Adamsbergi häälele. Danglard’ile meeldis teda kuulata, see rahustas teda, peaaegu isegi uinutas. „See on nagu silitus,” oli öelnud Florence, aga nojah, Florence oli naine, tema vastutas oma sõnade eest ainuisikuliselt. Castreau oli seepeale kärkinud: „Ära ütle, et ta on ilus.” Florence jäi nõutuks. „Oot, las ma mõtlen,” vastas ta. Florence ütles alati nii. Ta oli väga korralik tüdruk, ta mõtles alati hoolikalt, enne kui midagi ütles. Lõpuks ütles ta ebakindlalt: „Ei, aga temas on mingit sarmi või midagi umbes sellist. Ma mõtlen veel selle peale.” Kuna kolleegid hakkasid naerma, ehkki Florence nägi nii tõsine välja, oli Danglard seepeale öelnud: „Florence’il on õigus. See on ilmselge.” Noor politseinik Margellon haaras juhusest ja sõimas teda pedeks. Margellon ei olnud kunagi midagi arukat öelnud, mitte kunagi. Danglard aga vajas arukust samavõrd kui alkoholi. Ta oli õlgu kehitanud ja omaette mõelnud, et tal on isegi kahju, et Margellon eksib. Sest Danglard’il oli esiteks naistega omajagu ebaõnne ja ta arvas, et meestel on võib-olla vähem pretensioone. Kuid teiseks ka sellepärast, et mehed on tõprad – niipea, kui nad naisega maganud on, hakkavad nad naist hindava pilguga mõõtma –, aga naistega on asi veel hullem: nad keelduvad sinuga magamast, kui see neile täpselt ei sobi. Nii et sa pole mitte üksnes kogu aeg vaekausil ja hindamise all, vaid tagatipuks ei saa ka kellegagi magada.

See oli kurb.

Naistega oli keeruline. Ja Danglard tundis arvukalt tüdrukuid, kes olid teda hindava pilguga mõõtnud ja siis kõrvale lükanud. Nutuväärt. Igatahes ta teadis, et Florence’il oli Adamsbergi suhtes õigus, ja ta lasi end lummata mehel, kellest ta kahe pea jagu pikem oli. Ta hakkas mõistma, et see ebamäärane soov midagi Adamsbergile usaldada, mis inimesi komissari juuresolekul tabas, võis olla põhjuseks, miks nii paljud mõrtsukad talle oma roimi olid üksikasjalikult kirjeldanud, täiesti ilma põhjuseta, võiks isegi öelda, et kogemata. Lihtsalt, et Adamsbergile rääkida.

Danglard, kellel oli hea käsi, nagu talle öeldi, joonistas oma kolleegidest karikatuure. Mis tähendab, et ta tundis nägusid omajagu. Näiteks Castreau nägu oli tal õnnestunud. Ent ta teadis juba ette, et Adamsbergi kallale ta ei asu, sest tema nägu olnuks just nagu kuuekümnest erinevast näost korraga tehtud. Ta nina oli liiga suur, ta suu oli kõver ja liikuv, ilmselt sensuaalne; ta silmad olid udused ja allapoole längus, ta väikese lõualuu osad oli liiga esiletungivad; tundus, et seda korrapäratut nägu olnuks lausa nauding karikatuuril kujutada – see lõust oli sündinud tõelisest kaosest igasuguse vähegi klassikalise harmoonia arvel. Võis arvata, et Jumalal oli Jean-Baptiste Adamsbergi meisterdades toorainest puudus ja et ta pidi sahtlipõhjast riismeid kokku koguma, ühendama tükke, mida iialgi poleks tohtinud kokku sobitada, kui Jumalal oleks tol päeval vähegi korralikku materjali olnud. Aga näis, et Jumal oli probleemist teadlik ja ta oli vaeva näinud, ta oli seletamatul kombel selle näo loomisel siiski sooritanud meistritöö. Ja Danglard, kes oma mäletamist mööda polnud sellist nägu kunagi näinud, arvas, et see paari pliiatsijoonega kokku võtta olnuks reetmine, ja tema kiired pliiatsitõmbed ei too välja näo originaalsust, vaid kaotaksid valguse, mis sellest kiirgas.

Nii et sel hetkel mõtles Danglard, mis küll võis Jumalal veel sahtlipõhjas peituda.

„Kas te kuulate mind või olete magama jäänud?” küsis Adamsberg. „Ma olen nimelt märganud, et mõnikord ma uinutan inimesi, kohe päris magama. Võib-olla sellepärast, et ma ei räägi piisavalt valjusti, või piisavalt kiiresti, ma ei tea. Tuleb teil meelde? Ma jäin koera juurde, kes oli kuristikku lennanud. Ühesõnaga, ma võtsin siis vöölt metallist joogipudeli ja virutasin tollele jõmpsikale vastu pead.

Ja siis läksin ma seda suurt rumalat koera otsima. Mul kulus kolm tundi, et temani jõuda. Tema oli nii või naa surnud. Aga oluline, Danglard, on kogu loos kurjuse ilmnemine selles poisis. Ma teadsin juba ammu, et temas on midagi valesti, ja selles asi oligi – see oli kurjus.

Võin teile kinnitada, et tema nägu oli täiesti tavaline, tema ninasõõrmed ei olnud laienenud. Vastupidi, ta oli ilus poiss, aga temast immitses kurjust. Ärge mult rohkem tema kohta pärige, midagi rohkemat ma ei tea, ainult seda, et kaheksa aastat hiljem lömastas ta seinakellaga kellegi vanaema. Ja et enamik ettekavatsetud mõrvu eeldavad lisaks hingevalule, alandusele, neuroosile ja mistahes muudele asjadele ka kurjust, naudingut kellegi teise kannatusest, tema anumisest ja agooniast, tema lõhkirebimisest. Tõsi, see ei ole alati kohe märgatav, ent vähemalt võib tunda, et miski on valesti, et selles inimeses on midagi nagu liiga palju, et tal nagu oleks mingi kasvaja. Ja vahel on see kurjus. Mõistate, mida ma öelda tahan? Kasvaja.”

„See on vastuolus minu põhimõtetega,” kostis Danglard sõnaahtralt. „Ma ei ole põhimõtetes kuigi kinni, aga ma ei usu, et inimesed võiks olla märgistatud, nii nagu lehmadel on märgised kõrvade küljes, ja et sellisel viisil – intuitsiooni abil – võiks mõrvareid kindlaks teha. Ma tean, et ütlen lihtsaid ja ebahuvitavaid asju, aga uurijad liiguvad edasi informatsiooni abil ja mõistavad tõendite abil süüdi. Igasuguste kasvajate tunnetamine on minu jaoks õõvastav, see viib subjektiivsuse diktatuuri ja uurimisvigadeni.”

„Rääkida te oskate, Danglard. Ma ei öelnud, et seda võiks inimese näolt välja lugeda: ütlesin, et see on midagi koletislikku, mis inimese sisemusest välja imbub. See on mingi asi, Danglard, mida ma näen vahel inimesest välja immitsemas. Ma nägin seda liikumas ühe tüdruku suul, just nagu ma näeksin, kuidas tarakan sellel laual jookseb. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma tean, kui kelleski midagi valesti on. See võib olla kuriteo nautimine, aga ka miski muu, miski vähem tõsine. On inimesi, kellest õhkub üksnes omaenda igavust, või siis armuvalu, ja ka see on äratuntav, Danglard, on võimalik haista, kas tegu on ühe või teisega. Aga kui asi on sootuks teine, saate aru, kui see on roimaga seotud, siis ma arvan, et tunnen selle ära.”

Danglard tõstis pea, ta keha oli vähem lõtv kui tavaliselt.

„Aga sellegipoolest te arvate, et oskate inimesi läbi näha, et te näete nende huultel tarakane, et teie muljed on nagu ilmutused – sest need on teie muljed –, et inimestest immitseb midagi – aga see kõik on vale. Tõde, mis samuti on armetu ja lihtlabane, on see, et kõigis inimestes on viha, nii nagu kõigil on juuksed, ja et kõik võivad trepil komistada ja tappa. Ma olen veendunud. Kõik mehed on võimelised vägistama ja tapma, ja kõik naised on võimelised jalgu maha lõikama nagu too Gay-Lussaci tänava oma möödunud kuul. Kõik sõltub lihtsalt sellest, mida me läbi oleme elanud, kõik sõltub lihtsalt sellest, et meil on iha sukelduda roiskvette ja teised kaasa tõmmata. Selleks pole vaja sünnipärast kurjust eritada, et tahta oma vastikustunde pärast kogu maailm põrmustada.”

„Eks ma öelnud teile, Danglard,” kostis Adamsberg kulmu kortsutades ja kritseldamist katkestades, „et pärast suure koera lugu hakkate mind jäledaks pidama.”

„Pigem ohtlikuks,” pomises Danglard. „Ei tohiks endast nii heal arvamusel olla.”

„Sellel, kui nähakse tarakane ringi roomamas, ei ole kõrge enesehinnanguga midagi pistmist. Ma ei saa sinna midagi parata, et asjad on nii, nagu ma teile rääkisin. Mu jaoks on see lausa katastroof. Mitte kordagi ei ole ma kellegi suhtes eksinud, selle suhtes, kas inimene on püsti või on pikali löödud, kas ta on kurb, arukas, võlts, on ta hing lõhki kistud, on ta ükskõikne, ohtlik, tagasihoidlik – kõige selle suhtes, mõistate, pole ma kordagi eksinud! Kujutate ette, kui koormav see on? Mõnikord ma palun, et inimesed üllataksid mind, kui ma hakkan juba algusest peale lõpplahendust aimama. Oma elus olen ma aga kokku puutunud ainult nii-öelda algustega – kuigi alati olen ma väga lootusrikas. Aga väga kiiresti on mu silme ees lahti hargnenud lõpplahendus nagu mõnes halvas filmis, mille puhul sa arvad kohe ära, kes kellesse armub ja kellega õnnetus juhtub. Siis sa vaatad ikkagi filmi lõpuni, aga juba on hilja, sul on surmigav.”

„Oletame, et teil on intuitsiooni,” ütles Danglard. „Politseiniku vaist, jah, see on kõik, millega ma nõustun. Aga isegi seda ei tohi me kasutada, see on liiga ohtlik, see on liiga võigas. Ei, isegi kahekümne aastaga ei saa me ikkagi inimestest midagi teada.”

Adamsberg toetas lõua peopesale. Ta silmad läikisid sigaretisuitsust.

„Danglard, võtke mult see teadmine ära. Vabastage mind sellest, ainuüksi seda ma ootangi.”

„Inimesed ei ole loomad,” jätkas Danglard.

„Ei. Inimesi ma armastan, loomadest on mul täiesti ükskõik, sellest, mida nad mõtlevad, sellest, mida nad tahavad. Aga sellegipoolest on ka loomadel vajadused, seda pole mõtet eitada.”

„Tõsi,” nõustus Danglard.

„Danglard, kas te kunagi mõne tõsise uurimisvea olete teinud?”

„Kas te olete mu toimikut lugenud?” küsis Danglard, jälgides kõrvalt Adamsbergi, kes suitsetas ja kritseldas.

„Kui ma teile ütleksin, et ei ole, siis ütleksite, et ma mängin võlurit. Aga tegelikult ei ole lugenud. Mis siis juhtus?”

„Oli üks tüdruk. Ta töötas juveeliäris, kuhu oli toimunud sissemurdmine. Tegin kõik, mis sain, et tema kaassüüd tõendada. Asi oli just nimelt ilmselge. Kuidas ta käitus, kuidas ta salatses, millised kummalised harjumused tal olid, ühesõnaga, politseiniku vaist, eks ole. Ta sai kolm aastat, ja kaks kuud hiljem tegi oma kongis üsna koleda enesetapu. Aga tal ei olnud sissemurdmisega midagi pistmist, saime sellest vaid mõned päevad hiljem teada. Nii et minu poolest nüüd persse kogu see intuitsioon ja persse need teie tarakanid tüdrukute suul, sellega on lõpp. Alates sellest päevast vahetasin ma igasugused peened sisemised veendumused kõhkluste ja päevselgete tõsiasjade vastu.”

Danglard tõusis.

„Oodake,” ütles Adamsberg. „Kasupoeg Vernoux. Ärge teda unustage kohale kutsuda.”

Seejärel jäi komissar korraks vait. Ta oli kimbatuses. Pärast sedasorti vestlust ei mõjunud ta sõnad kuigi hästi. Ta jätkas veidi vaiksemalt:

„Ja võtke ta vahi alla.”

„Te ei mõtle seda ju tõsiselt, härra komissar?” kostis Danglard.

Adamsberg hammustas alumisse huulde.

„Ta pruut kaitseb teda. Ma olen kindel, et nad ei olnud mõrvaõhtul restoranis koos, isegi kui nende versioonid kattuvad. Küsitlege neid kordamööda uuesti: kui kaua aega möödus eelroa ja põhiroa vahel? Kas restoranisaalis oli mõni kitarrist? Kus asus laual veinipudel – paremal või vasakul? Mis vein see oli? Mis kujuga olid klaasid? Mis värvi oli laudlina? Nii edasi, viimaste pisiasjadeni. Nad ei räägi üht ja sama juttu, küll te näete. Ja vaadake üle kõik poisi jalanõud. Uurige koristajalt, kellele poisi ema palka maksab. Üks kingapaar peab olema puudu – see, mida ta mõrvaõhtul kandis –, sest lao ümber on maapind mudane, seal kõrval on nimelt ehitusplats, kus tehakse kommunaaltöid, mille käigus on välja kaevatud savi, mis kleepub nagu kitt. Noormees ei ole rumal, ta pidi neist kingadest lahti saama. Laske otsida kanalisatsioonist ta kodukoha lähedal, viimased meetrid võis ta sokkides joosta, kanalisatsiooniavast kuni oma ukseni.

„Kui ma õigesti aru saan,” ütles Danglard, „siis teie meelest immitseb sellest vaesest poisist midagi halba?”

„Ma kardan küll,” ütles Adamsberg vaikselt.

„Ja mida?”

„Kurjust.”

„Ja te ei kahtle selles?”

„Ei, Danglard.”

Ent neid sõnu peaaegu ei olnudki kuulda.

*

Kui inspektor oli lahkunud, võttis Adamsberg virna ajalehti, mis talle valmis oli pandud. Kolmes neist leidiski ta seda, mida otsis. Asi ei olnud ajakirjanduses veel väga suuri mõõtmeid võtnud, aga ta oli kindel, et see aeg jõuab kätte. Ta lõikas üsna lohaka liigutusega ühe väikese tulpartikli välja ja asetas enda ette. Ta pidi alati hoolega keskenduma, et midagi lugeda, ja kui ta midagi kõva häälega lugema pidi, oli asi veel hullem. Adamsberg oli olnud koolis halb õpilane, ta ei olnud kunagi täpselt mõistnud, miks ta tundides peab käima, aga ta teeskles püüdlikult, et õpib nii hoolikalt kui vähegi suudab, et mitte vanemaid kurvastada, ja iseäranis selleks, et nad kunagi ei taipaks, et tal ei ole õppimisest sooja ega külma. Adamsberg luges:

Naljatemp või läbikukkunud filosoofi maania? Igal juhul sigivad need sinise kriidiga joonistatud ringid öise pealinna kõnniteedel nagu umbrohi ja hakkavad tasapisi Pariisi intellektuaalides huvi äratama. Ringe tuleb juurde aina kiiremas tempos. Kokku on alates esimestest, mis leiti neli kuud tagasi 12. linnajaos, avastatud juba kuuskümmend kolm ringi. See uus meelelahutus, mis sarnaneb jäljejahiga, pakub imelist kõneainet neile, kellel midagi muud kohvikus üksteisega rääkida ei ole. Ja kuna ringe on palju, siis neist ka räägitakse igal pool ...

Adamsberg katkestas lugemise, et vaadata artikli allkirja. „Ah see juhmard,” pomises ta, „temalt ei saagi midagi väga tarka oodata.”

... Varsti on igal hommikusel tööleminejal au oma ukse eest ring leida. Olgu tegu küünilise naljahamba või tõelise nõdrameelsega, aga kui tema eesmärk on kuulsus, on ta selle igal juhul saavutanud. See ajab ahastusse inimesed, kes terve elu tuntuse nimel rühmavad, samas kui ringide autor tõestab meile, et piisab vaid kriiditükist ja mõnest öisest jalutuskäigust, et saada peagi kõige kuulsamaks inimeseks Pariisis 1990. aastal. Pole kahtlustki, et televisioon kutsuks ta esinema saatesse „Teise aastatuhande lõpu kultuurinähtused”, kui ta vaid õnnestuks tabada. Kuid võta näpust, ta on tõeline fantoom. Seni ei ole veel keegi näinud teda oma suuri ringe asfaldile joonistamas. Ta ei tegutse igal ööl ning ta võib valida mistahes linnajao Pariisis.

Võime olla kindlad, et paljud ööelanikud juba puhtalt lõbu pärast otsivadki teda. Head jahti!

Ühes provintsiajalehes oli ilmunud peenemakoeline artikkel.

Pariis hädas ohutu maniakiga

See lõbustab kõiki, kuid asi on siiski kummaline. Juba neli kuud joonistab öises Pariisis keegi – arvatakse, et mees – sinise kriidiga kõnniteel lebava prahi ümber suuri, umbes kahemeetrise läbimõõduga ringe. Selle kummalise obsessiooni ainsad „ohvrid” on esemed, mille too isik oma ringidega ümber piirab, kusjuures alati on asju ringis üks. Umbes kuuekümne juba tehtud ringi põhjal on esemetest võimalik koostada iseäralik nimekiri: kaksteist õllepudelikorki, üks aedviljakast, neli kirjaklambrit, kaks kinga, üks ajakiri, üks nahkkott, neli välgumihklit, üks taskurätt, üks tuvijalg, üks prilliklaas, viis märkmikku, üks talleribi, üks pastapliiatsi südamik, üks kõrvarõngas, üks koerajunn, üks autolaterna kild, üks patarei, üks Coca-Cola purk, üks traadijupp, üks villase lõnga kera, üks võtmehoidja, üks apelsin, üks söetabletitoos, üks okseloik, üks müts, ühe autotuhatoosi sisu, kaks raamatut („Reaalsuse metafüüsika” ja „Kuidas ilma midagi tegemata süüa teha”), üks auto numbrimärk, üks katkine muna, üks rinnamärk kirjaga „Armastan Elvist”, üks epileerimispintsett, üks nukupea, üks puuoks, üks alussärk, üks fotofilm, üks vaniljejogurt, üks küünal ja üks ujumismüts. See loetelu on küll tüütu, aga näitab kõnekalt, missuguseid ootamatuid aardeid linna kõnniteedel otsijaile varuks on. Kuna juhtum on pakkunud huvi psühhiaater René Vercors-Lauryle, räägitakse nüüd