Читать книгу Hingede rändamine - Friedebert Tuglas - Страница 6

Trastullo astus ees, põrutades igal sammul sauega vastu marmorpõrandat, nii et kõmasid ruumid. Printses jälgis igavustund ilmega. Ardelia, Lucinda ja Amaryllis, kes olid ilmund ilusamaina kui iialgi enne, astusid ta taga, vibutades lehvikuid.

Kohe uksel liitusid saatkonda moorlased, kelle kehad olid viksit täna eriliselt mustiks ja küüned kullat. Nad talutasid väikest kuldkõrvarõngastega ahvi, kes sõi kompvekke.

Loomakese nimi oli Joujou.

Üksi sellele lemmikule saatkonnas leidus printsessil tähelepanu. Ta ähvardas teda armastavalt sõrmega ja näpistas pisukesest kõrvast, mis oli õrn nagu närbund õisleht. Selle pääle ulatas ahv printsessile pooleli söödud kompveki.

Järgnes ruumide lõpmatu anfilaad.

Avanesid heledad klaasgalleriid, kus päikesekiired murdusid värvilistes akendes, vaheldamisi süngete saalidega, mille seinad kaet õudsete freskodega.

Teiste saalide lagedest laskusid mattvalged lühtrid ja seinu peitsid kristallid ning teokarbid. Valgus eksles lühtreis ja kristallides nagu vangistet liblik.

Mõnes ruumis kerkisid hiigla-gloobused tundmata ilmajagude piirjoontega. Muistsete mänguriistade torustikud tõusid saali tagaseinal bambusmetsana. Mööbel vaikis salameelikult välja sirutet faunijalul, mille sõrgu talland aastasajad.

Siis avanesid relvasaalid raudriideis rüütlitega, kelle silmikud kinni löödud ja kinnastet käed toetet mõõkadele. Esines kogu saatkond täistopit elevantidega, kelle silmad põlesid, ja india-meestega, kelle turbaanid hõõgusid verena.

Rasked müürid, võlvid ja trepistikud ristlesid sinna-tänna, vestes sõnatut eepost. Mõni väike tuba avat interjööriga sosistas sinna sekka peidet irooniat.

Kuid siis avardus ruumide räga hiigla-troonisaaliks. Seda võis ulatuselt ja fantastilikkuselt võrrelda ainult tema looja, jumaliku Piranesi teiste loometega. Siin aga oli tema carceri’te fantastika saavutand ülima tipu, otsekui võrdkujutades valitsemisvanglat.

Laiad trepid hiigla-tahvlitest viisid terrassidena troonile. Trooni baldakiin lõikas läbi lossi kolmest korrast. Baldakiini purpurnöörid laskusid kui võllaköied.

Saali laest rippus kakskümmend ja kaheksa raudlühtrit. Lühtrite ketid oleksid võind kanda kõige raskemaid tõstekraani koormaid.

Saal ise sarnanes oma sammastornide, võlvtühemeisse peidet rõdude, sildrägastikkude ja ristlevate arkidega ürgmetsale. Tema sammasgigandid, võlvide all küürutavad atlandid ja ammulisuised lõukoerad trooni kõrval kisendasid säärasest kivi-meeleolust, et saali võis pidada rohkem muinasjutuliseks kivimurruks kui arkitektuurteoseks.

Kuid süldadega mõõdetavat troonipatja kattis paks tolmukord. Ei iial olnud printsess istund sel valitsusistmel!

Ta ruttas ümbervaatamata läbi saali. Ainult ahv tegi kõrvalepõike, ronides äkki mööda baldakiini nööre lae alla. Säält kargas ta kroonlühtrite metsa, kust hüppas esile ulatuvale arkile. Ta tervitas printsessi üleval trepi otsal, koon ja käpad ajaloo tolmus.

Seltskond tõusis treppidele, läbistas paar ruumi ja peatus äkki silmipimestavas päikese helenduses.

Ümber avanes Balli di Sfessania lossi tornistik, all linna katusräga ja selle ümber maa ning meri taevarannani.

Lossipäälist terrassi piiras hambuline saratsiinimüür. Siin-sääl tõusid üksikud ehitusosad kõrgemale, kumerdudes kupliteks või teravnedes tornideks.

Puud haljendasid, võttes paiguti parkide ulatuse. Väätkasvud punusid kaaresid tornide vahel. Purskkaevud sulisesid, niisutades viljast loogas palmisid. Punased riidevarjud kirendasid tiikide rannul kui telgid päikese all.

See oli loss, mille oli rajand monumentaalselt printsessi vanaisa, kuningas Jacopo Carvane, ja mille raffineerind onu, asevalitseja Leandro Malaspina.

Vanaisa oli ehitand sünge saratsiinilossi, ümbritsend selle vallikraavidega ja varustand tõstesildadega. Nagu kotkapesa kaljutipul, nii valitses loss üle linna ning maa.

Onu purustas süngete müüride suured jooned, luues lugematuid kõrvalehitusi. Ta muutis vallikraavid tiikideks ja tõstesillad rippuvaiks väätkasvuvanikuiks.

Ta rajas terrassidena laskuvad aiad üle linnamüüride mereni. Ta ehitas õhulisi paviljoone parkidesse, lõi uusi väljavaateid läbi tihnikute ning salapärastas puiealuse.

Ta asutas raamatukogud, maaligalleriid ja kaelkirjakute aiad. Ta pani grottidesse vastukajad, lõhnastas purskkaevud ning värvis tiikide veed.

Ta tellis mere tagant muusikamehi, silmalummajaid ja tulevärgitegijaid. Tema ajal rajas jumalik Gozzi teaatri ning tegutses maalimeister Callot.

Ernst Theodor Amadeus oli teda külastand, ja just siin skitseeris lord Beckford oma suurepärase „Vatheki”. (On vale, kui selleks peetakse Fonthill-Abbeyd.)

Kesk neid lõbusid ja tõsiseid harrastusi oli ta muutnud oma elu fantastiliseks kui muinasjutt.

Tema järeltulija ei muutnud enam midagi. Ta leppis ainult sellega, et oli ise muinasjutuna fantastiline.

Printsess peatus hetkeks avakatuksel, et lasta pilgul liikuda üle ümbruse.

All punasid kolmel pool linna katuksed ja tiirlesid kitsad tänavad. Jõgi lõikas sildadest poolitet paelana läbi majaderäga ja suubus merre.

Läänes valendas linna müüri taga mere rannal madal liivik, et paisuda kõrgemal punaseks kõrveks. Selle taga peitsid lumiharjalised mäed taevaranna kui valge hammasrivi.

Põhjas tõusid helerohelised viinamäed nagu maastiku rinnad. Nad kadusid kaugusse, pigistet lumimägede ja idas laiuvate metsade vahele.

Kuid mida rohkem lõuna poole, seda kiduramaks laskus mets. Algasid rannatud maremmad, mille kõrkjastik oli paiguti kui bambusmets. Igavesti magavate loikude kohal paistis päikese all ruskav auruvine. Aurus liuglesid flamingo-siluetid.

Sood lõppesid musta rannajoonega, mis tõmmat kui tušipintsliga. Avanes meri, loorit piim-udusse, millest paistis veevälja safiiriline sina magusana ja kutsuvana.

Kaugel taevarannal, pool meres, pool taevas sinetas saar lossikuplitega, päikese helenduses nagu läbipaistvatega. See oli kuninglik meriloss, imeväärseni kui muinasjutt.

Merilaht tungis kolmnurgana linna. Lahe üle oli heidet torniline kaarsild. Siinpool silda avanes sadam, täis laevu lippudes, kullat galeere punaste baldakiinidega ja kehvu kalamehe-paate päras kuivavate võrkudega.

Sadamas segisid inimparved kõigist ilma äärtest: moorlased suurte turbaanidega, asiaadid punaseks värvit habemetega ja sünged, altkulmu vaatavad melanchleenid, kelle kodumaal sajab ainult jääd.

Eemal lahes kaugenes avat purjeil kolm laeva taevaranna joone poole. Nad vähenesid ühtsoodu, et muutuda lõppeks olematuiks.

Printsess vaatas nende järele, ja ta silmist paistis, nagu oleks tal võind olla isegi täitmatuid igatsusi.

Ah, purjetada ühes nende laevadega, kaduda taevaranda, tundmatute maailmade poole, et muutuda otsekui olematuks... Kuid, võib olla, teostab ta sellegi igatsuse juba homme...

Sel silmapilgul kuulis printsess Trastullo sauelööki vastu kivitahvlit nagu halastamatut käsku. Ja ta alistus, astudes terrassi lõpul ülenevasse nõukogusaali.

See oli sünge ruum, säilund puutumatuna veel vanaisa päivilt. Ta võlvid kaardusid mustadena pää kohal, kitsaist aknaist voolas kollast, kopitand valgust.

Ainult Callot maalit riigimeeste portreed elustasid seda sünget ruumi. Kuid meister oligi siin väljendand kogu oma geniaalsuse. Ei iial ole ta olnud nii vaimurikas, kui ses poliitilise commedia dell’ arte tüüpide seerias!

Millised lõustad ja mihukesed poosid, mida peitsid maskid ning purpurmantlid! Mõni lõug oli nagu terve sõjakäik ja mõned silmad nagu kogu riigipööre. Meister oli tarvitand rohkem mürki ja verd kui värve. Mõne portree oli ta maalind palja intriigi sapiga.

Ministrid ja väepäälikud istusid printsessi saabumisel nõupidamislauas ja lasksid valitsuse üldist ninatubakatoosi ringi käia.

Saatkond lahkus, üksi Joujou hüppas leentooli, et võtta osa nõupidamisest. See oli tema armsam magamiskoht.

Printsess laskis pilgu üle valitsuse, mille oli pärind suurelt osalt juba vanaisalt.

Tema paremal käel istus siseminister krahv Moncrif. See oli mõruilmeline vanamees, terava lõua otsas pikk ja kõhn kitsehabe. Tema vöö vahel oli viis püstolit. Pitskrae ta kaela ümber oli nagu sakiline linnamüür.

Printsessi pahemal käel asetses välisminister krahv Balletti, mees ebamäärase vanadusega. Ta oli keha ligi olevas mustas ülikonnas, vööl põueoda ja mürgipudel. Ta kandis musta maski, mille tagant kostis ebamäärane hääl.

Kahel pool laua otsas istusid maršall Tabacchino, kelle nina nuustubakas, ja admiral Bravo, kelle suletutid kübaral kõrbend püssirohust. Nende näod olid nagu päikeselõõsas ja rajuilmus tuuldund viinakotid.

Otse printsessi vastu üle laua nõjatas seljatoele lord Byron – sisimate asjade minister. Ta oli ainus valitsusliige, kelle printsess ise kutsund ametisse. Tema must juus pöördus kõrva juures kergemeelse lokina põsele. Ta oli riietet väljaspool aega ja kohta kõige uuema moe järele. Tema suurel dekolteel roosatas Püha Amori ordumärk, mis annetet haruldaste teenete eest.