Читать книгу Liivakell - Friedebert Tuglas - Страница 5

KATKE.

Hommik —

Selge ja jahe, päikesepaistene ja kollaste lehtede pääl puhkav hommik, tume-rohelise ja rohekas-kollase muruga, ääretu ja pilvitu, selge ja sinise sügise taevaga ning ära lendavate kurgedega —

Hommik —

Täis valgust ja selgust, kulda ja rohelist siidi, nii ilus ja luulelik, nii puhas ja neitsilik, nii kurb ja nii suurepärane —

Kollaste lehtede varisemisel, kurgede lendamisel, enne vihma ja külma, enne tuulise ning tormise aja tulekut —

*

Pikkamisi tõusivad mustjas-hallid suitsusambad külade kohal selge taeva poole. Suits lagunes taeva all laiali ja heljus õrnana vinana tuulekese õõtsudes ida poole. Vares istus kaevulingul ja vaatas mõttes üle rõukude ning lagedate väljade.

„Aehee!” hüüdis tugeva kondiga mees, oma laia noaarmidest inetut nägu vastu Rebaseraba ääres seisva hurtsiku akent surudes. „Kurat, kas ei kuule või?”

Seest vastas jäme hääl:

„Mis sa karjud sääl? Kisendab, nagu oleks sarviline lahti. Oota, küll ma avan ukse.”

„Magavad kui lehmad,” urises akna all seisja. „Kes niiviisi õigel ajal laadaplatsile jõuab!”

„Jaak, kas sina oled?” küsis teine unine hääl seestpoolt.

„Kes kurat see veel peaks olema, kui mitte mina!”

Ukse taga oli kolinat kuulda, taba lükati kriginal eest ja lauaselgadest kokkulöödud uks läks lahti. Lävele ilmus unise näoga ja sasis juustega keskealine mees, ainult hallid ööräbalad ihu ümber.

„Hmhee — eh —” urises ta ja pigistas silmalaugud pilukile. „Tõepoolest, juba nii valge, et silmad ei kannata. Mis sa veel ootad? Astu aga sisse.”

Võõras astus läve pääle, lõi päälae vastu ukse ristpuud ära ja jõudis alles siis hurtsikusse.

Kesk suitsunud tuba seisis mustades räbalates ja hilbendavate juustega vanamoor, kuna seina ääres krigiseva ja nagiseva lava pääl noorepoolne naine kolme-aastase tütarlapse kõrval lamas. Võõra sisseastumisel ärkas naine üles, aigutas ja sirutas, tegi rähmased silmad lahti ja küsis kähiseva häälega:

„Kas hommik juba?”

„Muidugi hommik! Näe, Jaakki juba siin ja ootab, millal minema saame. Mis sa veel põõnad? Katsu aga, et üles saad!” rääkis vanamoor omi hilpusid kohendades.

Laval lamaja tõusis üles ja hakkas end riidesse panema. Laps magas rahulikult edasi.

„Aadu, kas sul midagi osta ka on?” päris võõras.

„Mis sa räägid?” küsis mees, kes näo pesemise sulina pärast küsimust ei kuulnud. „Ah osta või? Eks ühtteist ikka. Aga sinul?”

„Mis kurat mina säält ostan! Ei saa suutäie viina jaokski raha, kust teda siis veel mujale saad!”

„Sina oled üksi ja ei saa!” tähendas Aadu. „Mina toidan nelja ja pean saama.”

„Mis nelja! Mis sa naiste eest muretsed! Krossigi ei maksa neile anda.”

„Ega ei annakski, aga kes nendega maad võib jagada. Katsu, et aga lahti saad.”

„Mistarvis nad siis naised on, kui ise ei oska teenida?” küsis Jaak ja sülitas lirtsti! porisele põrandale. „Nüüd laada aeg — ja nemad ei oska teenida!”

„Ah, või niiviisi sa siin arutad!” pahandas vanamoor, kuna noorem naine, punaseid juukseid pää pääl ühe käega püsti hoides ja teisega kammides, itsitama hakkas.

Jaak naeris täie suuga.

„Pole neist naistest ei villa ega karva. Noorelt tõmbavad ümber, aga saavad vanemaks, siis toitku neid mehed. Siin on nüüd Tiiu. Laps on tal kodus —“

„Kas sa, kurivaim, oled vait!” hüüdis noorem naine ja viskas riidetükiga Jaagu poole.

„Ära sa uhkusta nüüd midagi! Mis sa selle lapse-risuga õieti oled võitnud? Kutsikas on muretsetud, — Joosep naerab pihku, — ja nüüd olgu Aadu hää mees ja toitku. Pole see lapsega tüdruk parem maailmas, kui kellaga koer kirikus.”

„Kas sa pead oma suud või ei? Häbene ometi oma ema eeski vähe!”

„Pole temagi kes teab mis püha loom. Mõlemal on lapsed, kuid meest ei ole kummalgi. Juba terve sugu on sarnane.”

Vanamoor turtsus vihaselt anumatega kolistades.

„No kas saate juba valmis?” küsis Jaak ja tõusis üles.

„Ei tea, kes siin riidesse võib panna,” vastas Tiiu. „Tuleb sisse —“

„No mis sa siis mind veel häbened!” naeris Jaak. „Olen sind ju igapidi näinud. Ega hullemat ikka või olla.”

„Juba jälle algad sa oma laulu!”

„Ja sina kuulad, nagu näha, häämeelega seda,” tähendas vend pahaselt ja lisas siis: „Sa, Jaak, oota meid veel natukene. Meie võtame vähe hommikust ja läheme siis.”

„„Hommikust,— tont söögu teid ja teie hommikust! Ma astun parem aegamööda minema. Küll tulete metsa vahel järele.”

Nende sõnadega surus Jaak mütsinoti veel enam kuklasse, astus lävele ja lõi pää uuesti vastu põikpuud. Vaevalt paar sammu oli ta osmiku juurest lepikusse astunud, kui keegi pehme käsivarrega ta kaela ümber kinni võttis ja midagi ta kõrva sisse hakkas sosistama. Soe hingeõhk puutus Jaagu kõrva lehte ja pani selle õhetama.

Mees pööras järsku ümber.

„Sina, Tiiu?”

„Ei tea, kes siis muu!” naeris tüdruk lõbusalt, kuna ta omade lihavate huultega poisi huuli otsis.

„Mis sa, tüdruku mait, minu ümber liperdad?” urisas mees, ilma et end tüdrukust vabastada oleks püüdnud.

„Jaak, ära joo kõike raha ära. Sa lubasid mulle laadal sõrmuse osta,” naeris tüdruk.

„Mis sa veel ei taha! Kuna ma lubasin?”

„Ära nüüd põikle vastu,” rääkis Tiiu mehe karedat palget silitades. „Sina lubasid ja pead täitma.”

„Pead! Teeni ise sõrmuse raha ja ära mangu minu käest. — Käi minema!”

Selle juures võttis ta tüdruku ümber kinni ja hakkas tema huuli suudlema.

Tiiu palenukkidel lõi jumi pruunikas-punaseks. Ta hoidis kõvasti poisi ümber kinni, nagu kartes, et see ta tõesti eemale lükkab. Nad olivad nii üksteise ligi, et vaevalt hingata võisivad — naine poolalasti, täis hõõguvat tuld, mees ripendavates hilpudes, kuklasse heidetud pääkattega.

Naise silmis oli sära, — nagu vihasel kassil, — mis siis lõkkele lööb, kui naine igaühele kaela ripub, kui see aga mees on.

Metsikud, elajalikud nõiaringid piirasivad neid igaltpoolt.

„Aga sõrmus?” päris Tiiu. „Kas ostad?”

„Mine kus kurat!” hüüdis Jaak ja lükkas tüdruku eemale. „Oled üks —“

Ta sülitas ja astus minema.

„Kas ostad?” kostis talle tüdruku hääl veel kord järele.

Mees astus raginal üle kuivanud raagude.

*

Tee viis metsast läbi.

Kummalgi pool kõrval kasvasivad punakaskollase koorega männad ja valged, sirged kased. Raskelt tungisivad päikese kiired läbi puude krooni, et õrna videvikku metsa all laiali laotada.

Tõsise näoga, sügav korts otsaesisel ja suu kibedalt kinni pigistatud, astus Jaak teed mööda. Vana mütsinoü kuklasse visatud, oli tema sasis juuste ja rebenenud habeme karvadega kaetud pää õlale vajunud, kuna pikad luised käed nagu perpendiklid kahel pool liikusivad. Mõttes astus ta edasi. Aegajalt pomises ta mõne arusaamatu sõna, mis nagu koera urisemine kostis.

„Kurat!” pahvatas ta viimaks suust välja. „Sarnase eluga läheb ka inglil hing täis!”

Ja ta lõi rusikaga vastu rindu.

„Oleks see saatana elu siin minu käes, ma viskaksin ta vastu mända lömaks!”

Ta pööras nagu küsides põlise männa poole. Ja edasi läks mehe mõttekäik.

„Võtaksin kätte raudkange ja tapaksin kõik maha, kes ilmas õnnelikud on, — siis alles oleks hää hingata!”

Tume helk lõi ta silmades põlema, ja kuivad, kanged lihaksed nagu köied kiskusivad krõbedad käed rusikasse. Õnnelik naeratus lehvis ta inetul näol. Ta sirutas käed mustava metsa poole välja, nagu oleks ta ohver sääl olnud. Aga tumedad mõtted huugasivad pääs.

„Kes on seaduse annud, et just mina see kannataja, vilets ja vaene pean olema? Kellel on õigus mind nälgima, janunema ning piina kannatama panna? Antagu ta minu kätte, ja ma näitan, kui magus on valu!

„Ei ole mul üht päevagi olnud, mis rõõmus ja õnnelik oleks. Midagi ei ole mul muud kogu omast elust meelde jäänud, kui ainult nälg ja viletsus. Üksainus hädaorg on kogu elu olnud.

„Ja kelle süü see on, kelle süü? Kus on põhjus? Mispärast?

„Mina tahan süüa, juua ja elada! Igav on oodata, kuni kõik need poojad, pigistajad ja kägistajad lõpevad. Mina tahan ka kord elada, enne kui ma suren!”

*

On pime öö. Udu, raske ja rõhuv. Metsa taga kumavad majade aknad. Ja sees on rõõmsad. Aga kusagil puude varjus, külma ning udu all, hiilab näljane inimene, kes iialgi päikesepaistet veel näinud pole. Tema süda on külm, ta hinges on õudne ja kole. Ja alles siis tunneb ta oma rinda vähe lahenevat, kui veripunased leegid mustava suitsuga taeva poole üles lõõmavad.

Nad põgenevad välja. Aga metsik hing ootab sääl ees, ta on igalpool, kuhu nad põgenevad, — ja tema käest ei pääse iialgi! Leekiva tule valgel katsub ta oma noa teravust ja tunneb rõõmu, et ta ometi kord oma vaeva, viletsuse ja valu kätte saab maksa.

Aegamööda avab ta nende kurgud, külmavereliselt võtab ta välja nende südamed. Tema käed ei värise lõigates tuksuvat, rabelevat, vingerdavat liha. Aegamööda katkuks ta omal ohvril kõik liikmed üksteise järele ära, tema vere laseks ta kruusidesse nõrguda, siis peseks ta oma palge sooja verega.

Kui punaseks läheb maailm, otsekui oleks silmad ära seletatud! Suured astjad ajavad verd üle. Ah, kui palju sooja, purskavat, lainetavat, kohisevat verd! Terved kosed, terved jõed verd, ah, terved vahutavad, tormised mered verd!

*

„Pilulili!” hüüdis kasepuus hiline lind, ühelt oksalt teisele hüpates. „Pilulili!”

Mees jahmatas mõtetest ja vaatas hirmunult ümber. Ta pühkis räbaldanud käisega üle otsaesise. Ta kondised käed värisesivad tasakesi. Kadunud oli silmadest kohutav nõdrameelne tulukene. Ta vaatas omade käte pääle: kas need vahest verised ei olnud? Ei, suured krobalised töömehe käed olivad praegu verest puhtad.

Praegu —

Aga teine kord, kui verejanu veel kõrgemale tõusis, kui surmahullustus kangemaks kasvas, kui tal pää kuum, tapariist käes ja inimene lähedal oli —

Ta tundis oma hirmust haigust, mis mõnel minutil ta meeled segi ajas; ta tundis seda ja värises ise selle pääle mõteldes.

Vanematest väiksena võõraks jäänud, hulgusena ilma saadetud, ümber hulkudes teiste hulguste poolt pilgatud ja põlatud, — seda kõike oli ta pidanud välja kannatama, sest et ta selle hirmsa haiguse idusid omas veres kandis. Juba siis, kui ta paariteistkümne-aastasena poisikesena isal riiu pääl hambad sisse lõi, juba siis tundis ta, et ta oma isa iseloomu oli pärandanud, kes verd ihkas juua ja surma oma silmaga näha soovis. Juba siis, kui ta viieteistkümne-aastasena pulmas purju jõi ja magaval seltsilisel noa kaela pistis, juba siis paistis ta ääretu verejanu. Selle janu pärast oli ta aastaid vangis olnud, selle pärast oli tema nägu noahaava armidega kaetud.

Mustad vere-unistused kadusivad kui koledad kohutused. Aegamööda, tähelepanemata olivad need mõtted ka kumisevasse pähe kogunenud, möllanud olivad nad sääl kui katk rahvarikkas linnas, ja kadunud olivad nad kui raske suits, mis leegiga taeva poole lööb ja õhus laiali ujub.

Unustada katsus ta seda kirgede tormi, ja kartlikult sammus ta sinna poole, kus täna päratu suur rahvahulk koos oli.

Pikk nuga kõlkus ta kuue all nahkse vöö küljes.

„Peidan selle õige põõsasse ära,” mõtles mees. „Vahest on nii parem.” Kuid ta ei liigutanud sõrmegi. „Vahest on teda siiski tarvis,” mõtles ta jällegi. „Vahest tungivad suure hulgaga kallale. Mul vaenlasi igalpool.”

Tal oli raske riistast lahkuda. Nagu oma hinge oleks ta panti pannud, kui ta selle käest oleks annud.

Nuga aga rippus tupe sees ja janunes tööd, sest punane rooste hakkas ju ta haljast õhukest tera purema. Ah, kui magus on tungida läbi tuksuva, väriseva, valudes viskleva liha!

„Pilulili!” hüüdis lind.

Oks värises vähe, ja üksteise järele pudenesivad lehed tasakesi, tasakesi kahvatu-kollasele murule maha.

„Heii, Jaak!”

Jaak pööras ümber ja nägi, kuidas Aadu lõõtsutades lähemale tuli.

,,Mis sa karjud?”

„Mis ma karjun!” ähkis Aadu. „Läheb otsekui auruga, aja kas või ratsa järele!”

„Kuhu ema ja Tiiu jäivad?”

,,Teadagi, naiste asi, ei saa kunagi valmis. Ma ei jõudnud ära oodata ja tulin tulema. Eks nad komberda järele.”

Nad astusivad kõrvu edasi.

„Ho ho hoo!” aigutas Jaak natukese aja pärast. „Ho ho, küll on vahel igav ja kurb! Soovin tihti nii enesele kui teistele surma. Kuid see ei tule, ja pääle pole hakata midagi.”

Ka Aadu oli tusases tujus. Ta vaatas kõrvale mustavasse metsa ja lausus aegamööda:

,,Kui õieti välja öelda: mis on see elu väärt? Näituseks mina. Kõpsin eluaeg saapaid, ei tunne ise elust magu ega saa teistele hääd teha, kärvan viimaks ära, mind topitakse kirstu, visatakse hauda, kivid ja muld aetakse poole toobi viina eest kolinal selga — ja siis ei haugu enam koergi minu järele! Kes teab, et ma olen elanud, vaeva näinud ja nälginud, tööd teinud ja purjutanud ning oma saatust vandunud! Kui mul parem töö oleks, — võib olla, ma oleksin hoolsam ja õnnelikum. Kuid nüüd — talla maad, hinga õhku ja kao siis nagu vagel puu koore all või nagu konnapoeg, kellest vankri ratas üle veereb.”

Ta sülitas äritatult ja rääkis edasi:

„Mis on meist, nagu mina, sina ja tuhanded teisi ussikesi ilmas, kasu? Mis on elust üleüldse kasu? Sülitadagi tema pääle ei maksa! On kuulsaid inimesi, on rikkaid ja tarku, — eks nendest siis kasu ole. Aga meie, sina ja mina, — mis oleme meie? Rõskuse-mardikad, kes mädanenud põranda all elavad! Sündimisest surmani sumame selle maailma ääretus mudas ringi. Meie sündimine ei tee kellelegi meelehääd; elame — ei tea, mistarvis; ja sureme, et ilm meist lahti saaks!”

Üksteise järele libisesivad puude ladvult kollased lehed tasahilju põrmusse maha. Ja juba paistis läbi paljaste raagude ilmotsatu sügav sinine taevas.

„Sina arvad, et mina sellepärast kadunud olen, et mina ja minu sugu kolmandast põlvest pääle joob? Mina ei ole mitte sellepärast kadunud, et ma joon; vaid sellepärast ma joon, et ma kadunud olen! Minu elu on vaesuse ja viletsuse läbi mürgitatud. Ta ei maksa enam punast krossigi. Mina tean, et ma paremaks ei või saada, kui ma olen; kuid ei usu ka, et ma veel sügavamale võin minna, kui selles mülgatuses juba olen. Sellepärast on mulle üks kurat kõik, kuidas ma elan, kas ma karskust pean, või nagu lutikas täis tõmban. Sellepärast ma siis joon, kui raha on; ja ei joo ning kannatan puudust, kui seda mitte ei ole. Ega ma mitu korda ela. Elan üks kord — ja seegi koera kombel. Kordki ei saa õieti rõõmus olla. Rüüstad, tungid ja rüseled, karjud ning kisendad — kuni kord lõped. Aga — mistarvis —?”

Ta jäi vait.

„Njaa —“ venitas Jaak mõttes.

Aegamööda varisesivad lehed latvadelt alla, aegamööda, nagu ei oleks neil kuhugi ruttu, sest põrmusse jõuavad nad küllaltki vara. Aga taevas lõi pikkamisi tumedamaks ja läbi paljaste raagude paistsivad hallid ruttavad pilved ning üle metsa latvade tõmbas külm ja kale sügise tuul. Tuul tõusis, ja oli, nagu oleks keegi kusagil sügavas metsa padrikus hõiganud — pikkamisi — pikkamisi —

1903.