Читать книгу Hingemaa - Friedebert Tuglas - Страница 4

I.

Juhan Remmelga õhulossi lugu.

Mistarwis elab üks inimene,

kes isegi Wene keelt ei oska?!

Sügisene päew kaldus õhtule. Õhk oli täis wett, ilm udutas wihma. Oliwad päewad, mill tee juba „põhjatuks” minema hakkab. Need on tuskase tuju ja rusutud meeleolu ajad.

Noor kooliõpetaja-ameti kandidaat jäi kesk maanteed seisma ja tõmbas hinge tagasi. Uh! missugune ilm! Ja just pidi ta siis sarnane olema, kui noor koolmeister raudtee-jaamast esimene kord kooliõpetaja walimise pääle minemas oli! Weel kuus wersta. Maa jalgade all on aga wedel, saabastes märg. Missugune inetu ilm!

Ainult minutiks asusiwad nooremehe päha sarnased tõsised mõtted, siis aga kadusiwad nad kui tolm mere tuules. Üks puhawus — ja jälle paistis päike mehe ajudes, ja sääl laulsiwad kartmatuse hääled ning rõõmu waimud oma laulu. Noored mõtted kerkisiwad nagu selged põua-pilwed, paisusiwad ja laenetasiwad ning ujusiwad pika reana üksteise järele läbi pää. Keegi ei olnud nendele piiri pannud ega neid ahelasse tagunud. Suurt õhulossi muinasjuttu westsiwad nemadgi nooremehele, kes elutee algel seisis.

Juhan Remmelgas läheb rahva sekka, oma walguse viib ta temale kaasa, oma jõuu ja nooruse tahtmise ohwerdab ta temale; muud ei ole temal anda, muud rahwas ju ei tahagi. Olgu, et wähe palka maksetakse ja tööd palju on — see on rahwa kasuks!

Aastate kaupa on ta sellest pimedast, orjuses rahwast eemal olnud: talvel eluta raamatuid tuupides, suwel ajalehe kontoris tööd tehes, et talwel wõimalik edasi õppida oleks. Missugune orjapõli see oli, missugune waimu närimine!

Remmelga meelde tuli ta igaw, ühetooniline elu. Kui läbi uue tärkas ta meelde ka pilt kaugelt lapsepõlwest — udune ja nii meelitaw. Oli wist kewade aeg, sest koolimaja nurkades seisiwad lõhnawad kased. Kortsunud nägudega talumehed ja kirendawate rättidega naesed istuswad reas pikkade pinkide pääl. Walge habemega küürus wanamees luges laua taga jutlust. See oli tema isa-isa — wana Remmelga Piep.

Juhan seisis wanaisa kõrwal — kes teab, kui wana ta siis wõis olla — ja waatas, kuidas suur sinine kärbes jutluse raamatu pääle lendas, enesega terwe sõna kinni kattis, nõnda, et lugeja teda ära hirmutama pidi. Kui kärbes ära lendas, siis oli selle sõna taga imelikult aga uus punkt tekkinud, mida wist tarwis ei olnud. Noorel kooliõpetajal oli ka meeles, et ta selle üle naerma hakkas ja et wanaisa teda sellepärast pool jutluse aega kõrwapidi kinni hoidis.

Kes teab, kuna see oli. Aga ammu wist küll. Wanaisa oli nii hall ja tema ise alles nii noor. Ei tunnud wäikene Juhan siis weel seda musta elu-muret, mis talumeeste sügawatest kortsudest wälja wahtis.

Teine pilt tõusis Juhani mälestuses üles. Siis oli tema juba nii wana, et teadis, et seda punkti tõesti sääl tarwis ei olnud, kuhu sinine kärbes ta jutluseraamatus pani. Wana Remmelga Piep istus tühjas koolitoas pika ristjalgadega koolilaua taga, hoidis halli pääd wärisewate käte wahel ja rääkis nuttes:

— Ära ajawad… Ei olla enam hää, ei oskada Wene keelt, rumal olla!… Sina taewas küll — 39 aastat olin tark ja wõisin koolis kõik õpetada; nüüd aga ei oska: rumal olla!… Pojakene, Juhan, läheme nüüd aga waestemajasse — Remmelga Piep on selleks liiga rumal, et weel inimesi wõiks õpetada…

Kui noaga lõikas see mälestus nooremehe rinda: nelikümmend aastat on inimene tark olnud ja inimesi kaswatanud, nüüd on ta korraga rumalaks läinud, sest et ta Wene keelt ei oska.

Juhan Remmelgas astus teed mööda ja mõtles oma tumeda ja halli elu üle järele. Teisel aastal suri wanaisa waestemajas ära, — sest mistarwis elab üks inimene, kes isegi Wene keelt ei oska!? Juhan aga läks waestemajast üksinda eluu sisse.

Kurwad elumälestused kustusiwad ja nende asemele asusiwad tiiwulised tulewiku plaanid mõttesse.

Juhan Remmelgas — jah, tema on tõsine rahwa walgustaja. Kõik need on eksinud, kes enne teda oliwad. Kooli muudab ta ümber. Siin on raamatukogud ja seltsid, koosolekud ja kursused. Kool peab walla südameks saama. Omasuguse rahwa ülikooli asutab tema. Palju on ta nendest lugenud: Amerikas on, Õhtu-Europas ja Australias on. Igal pühapäewal sõidab üks wõi teine haritlane linnast kõnet pidama. Talwel wõiks rahwas mitukorda nädalas kokku tulla.