Читать книгу Saatus - Friedebert Tuglas - Страница 3

1.

Vara hommikul, kui päikese ketas vaevalt taevarannal kerkis, hiivasime ankru.

Sõudsime välja lahest ja tõmbasime lahe suul purjed üles. Tuul paisutas purjesid, köied pingutusid, mastid naksusid, — sõitsime avarale merele.

Kakskümmend meest oli aerudel, kümme kummalgi pool.

Kerkisid punased mõlad, sinised pisarad jooksid mööda mõlasid, — laulsid punased huuled, heitsid nalja habesuud.

Nõnda kulus esimene päev, — rand kadus, — õhtu jõudis.

Öö oli vaikne. Laev kõikus pooles purjes hääletult üle suurte ummikute. Kuu viskas madalatele lainetele kui kuldkillingid, tähed kui hõbepenningid.

Magasime lael lahtise taeva all.

Ärkasin keskööl kahe magava seltsimehe vahel. Otse mu üle mustasid mastipeeled, kartsad ja rullitud purjed. Tüürimees tukkus kumargile üle roolipuu.

Äärest ääreni, rannast rannani oli taevas täis heledaid tähti.

Lamasin kaua liikumata, vaatlesin tähtede hõbesõela ja kuulasin veelokset laevapaadel, kuna laev tasa kahele poole kõikus.

Nagu kirju telk kummis avarus üle merd lõikava laeva. Ja nagu küünlaid kanti tähti kuninglikul lühtril läbi avaruste üleval ning all.

Tähed hõbedased üleval! Tähed hõbedased all!

Olin õieti alles poisikene ja esimene kord teel. Ei olnud veel harjunud sõduri eluga.

Olin noor, ja nimetud igatsused pakitsesid rinnas. Kuulasin tähtede tulimängu ning oma vere kohinat.

Aga ümber laevalael magati. Magas kolmkümmend meest, pääd mantlitesse mässitud.

Laev õõtsus kahe sügavuse vahel hääletult, ühes magajate ja nende unedega, tähtede ääretus sirenduses.

Teisel päeval oli taevas täis pikki pilulisi pilvi kui linnu tiibu. Meri oli valgelaiguline. Oli tõusnud tuul, nii et sõudjad puhkasid.

Nõnda jätkus meie teekond, vastu tumedale tulevikule. Päevad kulusid töös ja mängudes, õhtud vaikses vaatluses.

Kuid ööd olid rahutud. Tuul lõõtsus köiestikus, vahel tõustes, vahel nõrkedes. Mustad pilved lendasid kuust mööda. Meri loksus, kohutav kuuvalguses ning pilvede varjus.

Nõnda jõudsime piirini, kus meist keegi varem polnud käinud.

Päike tõusis veripunasena kollases udus. Merd kattis hall vari. Kogu päeva puhkus hoogne tuul. Taevas kihutasid kujutud pilved kui suitsukoonlad.

Pikad lained kohisesid meie all. Meid heideti kui laastu ühest teise. Olime hommikust õhtuni raskes töös.

Öö oli kottpime. Hommiku eel vaikis äkki tuul. Kuid selle asemel tõusis tihe, läbinägematu udu, — ja lainetus kestis edasi.

Hiigla-ummikud paiskasid laeva taeva ja sügawuse vahel. Purjed rippusid loiult. Katsusime sõuda, kuid olime udus kihutavate veemägede ees jõuetud kui lapsed.

Kollakas-tuhkne udu tihenes. Mõni suur merikotkas lõikas läbi halli pilve, tiibadega kohistades ja äkki hämaruses kadudes.

Kui laine laeva külili paiskas ja ummik üle meie pää ulatas, nägime silmapilguks otse oma palge ees vett.

See oli läikiv-sile ja kohutav-must. Kuid selles siledas pinnas keerlesid päädpööritava kiirusega kiirgavad viirud, mille keskel tumepunaselt välgatavad kublad üles kargasid ja lõhkesid.

Silmapilgu pärast heitis ummik laeva teisele küljele, ja jälle mustas me ees kohutav vesi.

See kohises kui lõpmatu kosk, kui merekurk. Kui mulisewast hiiglakatlast paiskus säält musta auru üles.

Nõnda lendas laev küljelt küljele, ometi edasi pääsemata. Ja meie langesime purjedest kinni hoides ühes laevaga sügavusest sügavusse.

Paljud nõrkesid, nii et nad ainult veel kartsastesse ja märssidesse seotult ellu jäid. Teistel lõikasid köied lihaksed läbi, kolmandatel purskas veri suust ning kõrvust.

Arvasime hukatuse tulevat.

Kuid siis äkki kuulsime kiirelt lähenevat häält kui tuule kohinat. Udusein rebenes kaheks, purjed pingutusid ja laev lendas silmapilgu pärast vahtu kobrutades.

Taga ja ees nägime valguse joont udumüüride vahel. Tundsime, kuis lained alanesid ja laev pehmelt liugles.

Kuid vaevalt olime rõõmust toibunud, kui meiega midagi veel kohutavamat sündis.

Äkki nägime laeva keula ees midagi musta üles kerkivat. See lähenes ja kasvas päädpööritava kiirusega, ning enne kui ehmatusest toibusime, oli ta meist ainult veel mõnikümmend sõudu eemal.

See oli veest otsejoones ülestõusew süsimust sein, mille ülemist äärt meie silmad ei seletanud. See ei olnud kalju, ei olnud pilv, see ei olnud midagi, mida oleksime tunnud.

Enne kui midagi mõelda ja midagi teha suutsime, lendas laev täies purjes vastu seda müüri. Meie tarretasime surmahirmus, suud avanesid, ja kolmestkümnest rinnast tungis meeleheitlik karjatus.

Kuid oodatud kokkupõrge ei järgnenud. Selle asemel leidsime enese silmapilgu pärast ääretust pimedusest.

Üks seisukord järgnes nii äkki teisele, et meie kõige lähemaidki sündmusi imestada ei suutnud, kui meid ju uus üllatas.

Esiteks arvasime igaüks laevalt tühjusse langevat, kuid siis tundsime liikumata samal kohal seisvat, kus silmapilk varem.

Ümber oli pilkane pime ja ääretu vaikus.

Ei miski häält ega miski kuma kustki poolt. Ootasime silmapilgu liikumata, — ainult üksteise hingamist kuulsime.

Olime jõudnud tühjuse riiki.

See oli hirmsam kui maru, kui miski muu. See käis üle me mõistuse.

Võttis kaua aega, enne kui sellega harjusime.

Esiteks usaldasime vaevalt liikuda. Rändasime siis risti-rästi üle laeva, nööridest kinni hoides ja üksteisega kokku põrgates. Laev oli terve, ja ometi tundus, nagu oleks keulast pärani terve teekond maad.

Siis tuli meelde tõrvikut süüdata. Kuid see põles otsekui vee all, ilma kiirteta, ja valgustas ainult mõne vaksa kaugusele. Isegi tõrviku hoidjat ei näinud meie, vaid ainult ta lubivalget luist käsivart. Ja see oli nii hirmus, et meie kõik ühe korraga kisendasime: kustutage, kustutage!

Algas õudne, sõnul seletamatu, mõistusel mõistmatu elu.

Kui kaua selles pimeduseriigis olime, ei tea. Võib olla, palju päivi. Kaotasime käsituse aja kulumisest. Meie mõtted peatasid niisama nagu laev.

Kas meie olimegi enam merel? Kas ei õõtsunud meie laev ääretus avaruses? Üle mere, üle pilvede, üle ilmade —?

Katsusime mõladega, — need ei ulatanud enam vee pinnani. Siis heitsime ankru üle laeva serva, — see kadus ilma sulpsatuseta kui tühjusse süüvides.

Suur ükskõiksus võttis meie üle võimust.

Rääkisime ainult nii palju, et teada, et alles oleme. Aimasime aja kulumist ainult söögiisu kasvamise järele pärast söömaaegu. Tegime kõik käsikaudu ja harjusime sellega.

Vahel tuli meil mõte, et kõik oli loomulik, ainult meie ise olime äkki viimseni meheni pimedaks jäänud.

Ja ma ei tea tõesti, kumb võimalus hirmsam oleks olnud.

Ainult ääretu pimedus, ääretu vaikusi

Siis tundsime kord jälle tugevat tuulepuhangut läbi pimeduse. Kuulsime, kuis köied pingutusid ja mastid nagisesid. Tundsime, kuis laev äkki kiiresti edasi lendas ning vesi keulas kohises.

Ruttasime jälle igaüks oma kohale: tüürimees tüürile ja kakskümmend meest sõudepingile. Ja jälle sündis ime: vaikselt libises laev pimeduse riigist välja valguse maale.

See oli otsekui ülestõusmine surnuist.

Keegi ei rääkinud kaua aega midagi. Vaatlesime ainult vaikides üksteist. Olime kahvatanud ja kõhnaks jäänud, ning sõnatu haledus täitis meie südamed üksteise kohta.

Vanad meremehed langesid teineteise kaela ja nutsid kui lapsed.

2.

Näis olevat hommik. Meri oli valkjas-sinine ja aurune. Vesi paistis sügavale läbi. Taevas kummis kui sinine kuppel üle meie pääde.

Laeva ümber oli lumivalgeid õisi, mis nagu vee-silmad merepinnal avanesid. Katsusime neid katkuda, kuid nad ei murdunud, selle asemel venisid nende varred äraarvamata pikaks. Nad lõhnasid õrnalt ja magusalt.

Taevarannal näis saar. Purjetasime sinna. See oli lumivalge lubjarand, ilma miski taimestikuta, ainult suuri siniseid linde nägime õhku tõusvat.

Kuid eemal näis uus saar, ja meie juhtisime laeva sinna poole. Ka see oli niisama tühi, niisama taimestikuta ja loomastikuta.

Nõnda purjetasime kogu päeva, ja nägime viis kuni kuus saart, ilma et nende vahel suuremat vahet oleksime leidnud.

Ainult mõnel oli rohkem linde kui teisel.

Mõnel saarel olid need tume-, mõnel helesinised, mõnel olid nende pikad jalad valged, mõnel punased. Igal pool tõusid nad meie lähenemisel lendu ja keerlesid hääletult saare kohal, lahtiseid udusulgi kui sinist lund õhku jättes.

Kippar katsus neid vibuga lasta, kuid nad lendasid kõik ühes nooltega minema, ilma et ühtki oleksime saanud.

Saared olid ühteviisi tühjad. Ainult siin-sääl rannal näis suuri ümarikke laike, rohelist ja rusket värvi; kuid see oli ennem miski hallitus või sammal kui tõeline rohi. Paremal puhul võis see miski madal kanarpik olla.

Jõudis õhtu, ja meie lähenesime veel ühele saarele. See näis ju eemalt vaadates suurem olevat.

Et meri oli madal, siis jäime saarest poole penikoorma kaugusele.

See näis ümarik olevat, rand jooksis õiges kaares ja saare ülemine osa lõikas ehataevast nõndasama rahulikuna kaarena. Ta oli nagu ketas merde heidetud.

Kuid mis seda saart muist eraldas, oli see, et temal rikkalik taimestik näis olevat. Ta oli üleni sinikas-roheline. Rannal seletas silm miski tundmatuid põõsaid, ja kogu mäerinnak oli ääretu metsaga kaetud.

Siia saarele tahtsime igatahes maale minna.

Et aga oli õhtu, siis saatis kippar ainult seitse meest venega randa, et need saarel ringi vaataks ja siis kas kohe tagasi tuleks või, kui võimalik, öö saarel mööda saadaks ja alles hommiku teateid tooks.

Mina olin nende seitsme hulgas.

Sõudsime rõõmsal tujul laeva juurest ära.

Meri oli vaikne. Esiteks oli veel täiesti valge. Meie ankrus laeva allalastud purjed valendasid, teisel pool mustasid pilvetus taevas metsa ladvad.

Kuid siis läks päike saare taha, vari langes üle meie ja laeva, vesi meie ümber muutus mustaks, ning vaikides sõudsime videvikus mustava ranna poole.

Tulime randa, vedasime vene üles ja vaatasime ümber.

Kõige päält oli lage lubjarand, siis kerge kanarpikku kasvatav nõmm ja selle järele mets.

Kuid imelik mets! Tõusid alt kollakas-hallid, ülevalt rohelised mahlakad tüved, kus endiste mahamurdunud oksade kannud selgelt olid näha. Alles mõned süllad maast algasid värsked oksad.

Kuid veel imelikumad oksad! Selle asemel, et vähemateks oksadeks ja lehtedeks harguda, laienesid nad suurtena rohelistena lahmakutena, lopsakatena ja mahlastena, mis nagu hiigla-räästad üle meie pääde laotusid.

Jäime imestades ja nõutult selle imeliku metsa ees seisma. Kõigil pool meie ees kollendasid ja rohetasid puude tüved.

Oli juba iseenesestki hämaraks läinud, kuid nende hiigla-lehtede all oli päris pime. Ainult siin-sääl paistis nende vahel lapp roosat ehataevast.

Pidasime puude all nõu. Olime nähtavasti niisama tühjal saarel kui eelmisedki, kuid ometi tahtsime õnne katsuda. Mets oli kõrge, ehk paistis üle selle ladva lee suitsu.

Vaevalt olime sellele otsusele tulnud, kui mina ju puusse hakkasin ronima. Olin kõige noorem ja väledam hulgas.

Tõusin ühelt murdunud oksa jäljelt teisele kui treppi mööda, kätega nagu kaljuseinast kinni hoides.

See võttis kaua aega. Vahe ajal oli juba täiesti pimedaks läinud. Mõned rohelised tähed paistsid sinises taevas.

Ometi suutis silm videvikus veel ümbrust seletada.

Ühel pool oli lilla hämariku loori all lubjane sõmerik ja must meri. Meie laev rullitud purjedega paistis nagu mänguasi mu all.

Teisel pool avanes saare ääretu ladvastik. Metsa, kus olime, jätkus veel tükk maad, kuid sellele järgnes uus mets, veel kõrgem ja tumedam kui see. Nii kaugele kui silm seletas, ei näinud jälge inimese eluasemest.

Teatan seda all ootavatele seltsimeestele. Nad pidasid nõu, mida ma ei kuulnud, ja vastasid siis, et ööseks siiasamasse puu alla jääme.

Mul oli esiti nõu kohe jälle alla minna, kuid hakkasin siis lehte mööda edasi astuma. See paindus ja õõtsus mu all kui nahksild.

Korraga tulid teised, õhemad ja nooremad lehed vastu. Ronisin nende vahele, kätega servist kinni hoides ja jalgadega teed kobades, kuni jõudsin miskisuguseni põhjani.

Katsusin veel edasi minna, kuid mu käed leidsid ainult libedaid ja serv serva vastu kinni kasvanud lehti, mille vahele ma ei pääsnud.

Peatasin mõttes. Oli kottpime ja soe. Lehtedest tõusis vaevalt tunduv lääge lõhn. Miks peaksin veel alla minema? mõtlesin. Kas ei ole parem siin ööd mööda saata? Siin on ohutum ja soojem.

Tõmbasin enese käte abil jälle lehe servani ja hüüdsin, et ööks puusse jään. Ma ei tea, kas mind ükski kuulis või ei. Igatahes ei vastanud keegi midagi.

Lasksin enese jälle alla ja roomasin kahe lehe vahele. Panin käe pää alla, pigistasin silmad kinni ja ootasin und. Tundsin läbi suike veel lehtede lõhna. Kuid varsti magasin raskelt.

Öö näis olevat jahe ja paks kaste langevat.

Ärkasin kord külma pärast: alt tõusis suitsu lõhn ja kostis jutukõmin. Ärkasin teine kord: kõik oli vait, paar tähte loitis lehe vahelt.

Ja mina magasin peatselt uuesti.

3.

Järgmisel hommikul ärkasin väga hilja.

Esimesel silmapilgul ei saanud ma aru, kus olin: pää oli raske, ümber oli silmisegavalt haljas, hele päikese kuma paistis läbi noore lehe.

Siis tuli jälle kõik mu meelde. Tõusin istuli, kuulatasin, — kõik oli vait; hüüdsin, — keegi, ei vastanud.

Mu pää tundus veelgi raskemalt, otsekui oleks lehtede lõhnas olnud midagi mürgist. Keha oli haige halvast asemest.

Hakkasin aeglaselt lehti mööda üles tõusma. Pidasin kätega leheserwist kinni, mis olid vesi-haljad ja hele-rohelised ning kollaste soontega läbi lõigatud.

Jõudsin jälle ühtekasvanud lehtedeni. Pidin kogu oma sõrmede jõu kokku võtma, kuni nende libedat pinda mööda üles pääsesin.

Veel imelikum oli puu ülevalt vaadates: igalt poolt ühinesid lehed nagu ümarikuks kõvaks palliks, mis paar sülda läbi mõõta. Selle nupu ümber laiusid igale poole suured lahtised lehed.

Oli tüse tuul, nii et vaevalt puu lagipääl püsti seisin.

Igal pool enese ümber nägin niisamasuguseid valkjaid päid, mõned suuremad, mõned vähemad. Puude nahksed lehed tegid tuules õõtsudes vaevalt kuuldavat kahinat.

Taevas oli täis valgeid, triibulisi pilvi.

Mu silmad pöördusid ranna poole, kus õhtul maale tulime, ja otsisid venet. Jahmatasin, — venet ei olnud. Vaatasin siis kaugemale, ja ehmatasin nii, et vaevalt jalul püsisin, — kesk mere selga nägin meie laeva täiel purjel saarest eemale kihutavat.

See mõjus minusse nõnda, et silmapilguks maha istusin, kõigist liikmetest värisedes. Kuid siis hüppasin jälle üles.

Heljutasin käsi, kübarat, tõmbasin kuue seljast ja lehvitasin seda tuules, kisendasin, — miski ei mõjunud. Laev kaugenes ikka kiiremini ja kiiremini.

Siis hakkasin tulise rutuga alla ronima. Langesin lehtede vahelt, ei hoolinud hoopidest, libastasin tüve mööda, viimase osa otsekohe kukkusin.

Puu all ei olnud enam kedagi. Kõrge rohi selle ümber oli maha rullitud. Leidsin tuleaseme, — tuhk oli juba külm.

Siis hakkasin ranna poole jooksma.

Imelikul kombel juhtusin kohe alguses teele, mida meie õhtul tähele ei olnud pannud. Kahe kiviseina vahel keerles lai jalgrada.

Jooksin nii ruttu kui suutsin, pääs ainult üks mõte: Nad on su maha unustanud! Nad on su tühjale saarele jätnud!

Vahetevahel nägin põõsaste ja kaljude vahelt merd ning laeva. Iga uue nägemise puhul oli laev kaugemal kui enne. Nüüd näis ta mereseljal veel ainult kui hall täpp.

Põikasin teelt ja hakkasin otse üle nurme mere poole jooksma.

Ma ei olnud veel' kuigi kaugele jõudnud, kui midagi imelikku, üliloomulikku juhtus. Äkki seisis kesk nurme mu ees inimene, naine, hiiglane.

Selle mõne silmapilgu jooksul, mis puu otsast mahatulemisest kuni siiamaale oli kulunud, olin niipalju hirmu ja ahastust läbi elanud, et ma enam õieti ei suutnud ehmatada. Minus oli veel ainult loomusunniline püüd end kaitseda.

See, mis nüüd järgnes, sündis nii ruttu, et seda enesele ainult kui und veel ette suudan kujutada.

Hüppasin kõrvale, kuid hiigla-naine tegi sama liigutuse ja sirutas käed mu järele välja. Põgenesin teisele poole, kuid ta oli mõne sammuga mu järel.

Siis haarasin tupest mõõga. Kuid tema ei hoolinud sellest kõige vähematki. Mehekõrguste kure-katlate nurme keskel sündis imelik rüselus.

Ta püüdis mind kui tallekest, käed laiali. Ma ei osanud ega julenud mõõka tarvitada. Äkki haaras ta minu õlgadest kinni ja tõstis mu õhku otsekui väikese lapse.

Ta pidas mind mõne silmapilgu oma palge ees, kuna mina kõik aeg käte ja jalgadega siplesin. Alles nüüd nägin, et ta naeris, naeris nõrkemiseni. Ja ühtlasi nägin, et ta oli ilus ja noor.

Siis lasi ta mu maha, kus kohe väsimusest ja hirmust murtud' lilledele istuli langesin. Ta rebis oma pää ümbert natukene loori ja hakkas sõrme ümber mässima: minu mõõk oli teda ometi riivanud.

Ta sidus, vaatas minu otsa ja naeratas etteheitvalt. See mõjus minusse imelikult rahustavalt. Nägin ainult ta suuri, siniseid, naeratavaid silmi. Need ei võinud tigeda olevuse omad olla.

Ta lõpetas sidumise ja jäi endiselt mind vaatama. Istusin ta ees lilledel kui pisikene laps. Tundsin jälle kui unes olevat.

Tõusin üles, teadmata enam, kas veel põgeneda või paigale jääda. Siis nägin äkki jälle merd ning kaugel laeva kui musta täppi.

See tuletas uuesti mu seisukorda meelde. Ahastus, mis silmapilkliku hirmu ees oli vaikinud, ärkas minus endise hooga. Tegin mõlema käega märke kaduva laeva poole, vaatasin hiigla-neitsi otsa ja liigutasin pääd.

Imelik, et mul ju alguses mõttessegi ei tulnud, temaga rääkida! Kuid ta näis mind mõistvat. Ta raputas pääd, osavõtlikult ja elutargalt naeratades.

Kas on ta mu seltsimeestega hommikul kokku puutunud? mõtlesin. Kuis võib ta mind ja mu seisukorda muidu nõnda mõista?

Kuid see pääraputus, mis paratamatust ja ühtlasi osavõtet avaldas, äratas minus rohkem usaldust kui miski muu.