Читать книгу Väike Illimar - Friedebert Tuglas - Страница 4

Väike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan minevikust ja nagu näen nüüd. Olen sinuga koos kasvanud, olen kõik su päevad ühes elanud, olen peaaegu sa ise, ja peaksin sind tundma. Kuid olen nüüd ometi ka palju vanem ja näen ning mõistan kõike hoopis teisiti. Palju sinust on minus kadunud ja palju uut juurde tulnud. Mis on ehtsam, mis parem, tookordne või nüüdne? Tõtt öelda, ma ei tea seda. Kuid meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtsid sa seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg, ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahan. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti hellusega minevikule mõtlema.

Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid: – Väike Illimar, kelleks tahad sa saada, kui suureks kasvad? – Sa ei teadnud just täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud ometi öelda. Tammusid jalalt teisele, vahtisid kõrvale, häbenesid. Või kuidas oleksidki öelnud, et tahad just korstnapühkijaks saada! Siis hakkasid need võõrad õrnalt poolt mõistatama: kas tahad selleks või tahad selleks? Need olid kõigile tuttavad elukutsed, mitte küll nii kõrged kui korstnapühkija oma, kuid küsijate meelest ikkagi auväärsed. Aga seda elukutset, mis sulle viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli ses ümbruses tundmatu.

Kuid ometi oli sellest juba siis sinus midagi: armastasid vahtida asju ja inimesi ning jatkata mõttekujutuses sündmusi, mis elus nagu pooleli jäid. Panid teraselt tähele ratsaniku rühti maanteel, sügislindude lendu taevas või jäälillede kujunemist talvisel aknaruudul. Ja sa unustusid sesse vahtimisse, tundes otse südant ahistavat põnevust. Liiga tõsine oma ea kohta – arvati –, mis sellest küll saama peaks! Ega saanudki midagi asjalikku, ei saanud isegi mitte korstnapühkijat. Sai vaid see, kes vaatleb ja elus poolelijäänud lugusid püüab mõttekujutuses lõpule viia.

Väike Illimar, kaua olen ma sinust eemal olnud ja su peaaegu unustanud. Kuid nüüd sattusin ma jälle neile maile, kus sa kord muiste liikusid. Tahtsin näha kolme järve, – leidsin vaid ühe, ja seegi paistis nii kitsukene. Teised olid hoopis kuivanud ja inimesed ei mäletanudki neid enam. Puud järve ääres olid palju väiksemad ja metsad taevarannal hõredaks jäänud. Maja, milles sa kord elasid, oli varemeis ja tuul käis aknaist sisse ning välja. Kauaks pole neid varemeidki, ja sellepärast tahtsin ma nii väga sind veel näha ses majas liikumas.

Õieti on su elu, väike Illimar, õnnelikum olnud, kui oled seda vahest teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui oli sul endal selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tunnud ja tunnustanud. Ja nii oli õnnelik ka su elu ses nüüd juba olematus majas olematu järve kaldal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde! Sule kõrvad ja kuulata! On, nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses…

Kõigest sellest tahaksin ma jutustada. Ja kui ma siiski vahest poolikult õnnestun, siis sellepärast, et ma sind ometi täitsa sellisena ei suuda näha, nagu sa siis olid. Olen küll vist targemaks saanud, aga midagi on ka jäljetult kadunud. Hädavaevalt suudan veel meenutada, millisena paistis maailm kõrgest rohust, kust pea üle ei ulatunud. Ei mäleta enam hästi kalmuse lõhna ega vuti häält. Aga sõnu seada oskan ma nüüd ometi paremini ja julgeksin ka vastata pärimistele, kelleks tahaksin saada.

Kui keegi veel küsiks, küllap siis vastaksin, et tahaksin olla alles väike Illimar.