Читать книгу Kivialuste ristitütar - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Kord oli üks noorik metsa marjule läinud. Torbik parajasti täidetud, tahtis ta kodu poole hakata minema, kui kogemata puude vahelt üks kogu talle silma puutus, mis eemalt inimese sarnane näis. Ligemale minnes leidis ta noore neitsi kahvatanud näo, verise suu ja palgetega põõsa all minestuses maas. Naine ruttas allikale, mis kaugel ei olnud, puistas nopitud marjad põlle sisse, täitis torbiku külma veega, miska ta neitsi silmi ja meelekohti ärganud loomake silmad avas ja võõrastades ümber pesi, kuni minestusest vaatas.

Võõrast naisterahvast enese kõrval leides kohkus neitsi esiotsa, aga üürikese ajaga lahkus ehmatus ja kartus; ta võttis lahkelt nooriku käest kinni, tänas ja ütles:

„Sinu heldus on täna minu elu hädakitsikusest päästnud! Kes teab, mis minust oleks saanud, kui sa minu peale ep oleks halastanud. Meie suguvõsa kurjem vaenlane, vana metsataat, juhtus täna teel minuga kokku, peksis mind poolsurnuks, nii et hingetult maha langesin. Sinu abita ehk oleksin siia paika jäänud! Mul ei ole täna võimalik suuremat palka sulle anda kui see sõrmus, mille sinu sõrme pistan. Vaata, nüüd oleme eluotsani kihlatud. Kui sa selle, kes sul praegu südame all, kord ilmale tood, siis pead mu vaderiks paluma ja mind kahe noorema õega seltsis vastu võtma, kui me kolmekesi varrule tuleme. Valva suud, et sa kellelegi tänasest juhtumisest sõnakest ei lähe kuulutama, ja kui sõrmuse pärast peaks küsitama, siis ütle, et metsast leidsid.“ Rääkides oli ta kuldsõrmuse oma sõrmest võtnud ja nooriku sõrme pannud. Naine pakkus talle maasikaid põllest, mida neitsi lahkesti vastu võttis ja neist rohkesti poole osa ära sõi.

„Sa oled mu minestust, nälga ja janu kustutanud, selle heateo tahan kord su tütrele tasuda, kui ta minuealiseks saades mehele hakkab minema.“