Читать книгу Võõrasema - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Üks noore-ealine leskmees oli teist korda kosja läinud, aga silmad koju unustanud, sellepärast tõi ta väga tigeda nooriku majasse.

Kõige kibedamat koerapidu pidi esimese naise tütar maitsema, kes kahe aasta vanuses kui talleke oli emast järele jäänud. Aegamööda, kus võõrasema ise oli tütrekese ilmale toonud, läks võõraslapse lugu hoopis lakka. Siiski kannatas vaene emata loomake kõike kibedat ja raskust ega kaevanud kellelegi oma viletsust, kui üksnes silmapisaratega: mõnikord jumalale taevas.

Kaval, tige võõrasema oskas rahva silma ees oma kurjust varjata ja tegi mõnegi tembu, kust teadmata inimesed võisid uskuda, et tema võõrastütart enam hellitab ja kallimaks peab kui oma lihast tütart. Läksid tütarlapsed pühapäeval kiriku või kuhugi muusse võõrasse paika, siis nähti ikka võõrastütrel ilusamad ehted ümber kui oma lapsel.

Aga nende naabruses elas üks tark lapseraugutaja vanaeit, see vaatas: lugu terasema silmaga ja teadis, kuidas võõrastütre lugu kodu käis, kus teiste silmi vaatamas ja nägemas ei olnud. Tuli vanaeit vahetevahel neid vaatama, siis silitas ta salamahti teiste nägemata võõrastütre pead ja palgeid, üteldes: „Kannata ja looda! Küll tuleb ükskord ka sinule parem aeg kätte.“