Читать книгу Nupumees - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 4

Kalevipoja päevil elas Kunglamaal väga rikas kuningas, kes iga seitsme aasta järel kesksuvel oma riigi alamatele suured ilupidud laskis valmistada, mis iga kord järjestikku kaks ja kolm nädalat vältasid. Niisugune ilupidude aasta oli parajasti käes ja paari kuu pärast pidude hakatus oodata; aga rahva ootus ja lootus näis sel puhul kahevahelisem kui muidu, sest et kaks korda – neljateistkümne ja seitsme aasta eest – oodatud rõõm nurja oli läinud.

Ehk küll kuninga poolt küllalt pidude vara oli muretsetud, siiski ei saanud kellegi suu sellest maitsta. Asi näis imelik ja uskumata küll, aga palju inimesi leiti igal pool, kes oma silmaga nähtuse tõeks tunnistasid.

Mõlemal korral – nõnda räägiti – kui valmistatud söögid ja joogid pidulisi ootasid, oli tundmata võõras mees tulnud kokkade ülema juurde luba paluma söögist ja joogist paar suutäit maitsta, aga kulbipistmine leemepatta ja õllekannu suuletõstmine oli imeväel kõik aidad, käsikambrid ja keldrid tühjendanud, nii et kuhugi riismeid ega piiska järele ei jäänud.

Kõik kokad ja kokapoisid olid aga nägemist vandega kinnitanud; siiski oli rahva viha raiskuläinud pidude rõõmu üle nii suur, et kuningas neile lepituseks seitsme aasta eest kokkade ülema pidi laskma üles puua, miks ta võõrale mehele maitsmise luba oli andnud.

Et sellel korral jälle säherdust pahandust ei tõuseks, oli pidusid valmistavale ülemale tõotatud väga rohke palk, ja kui sellegipärast keegi vastutust enese peale ei tahtnud võtta, lubas kuningas viimaks oma noorema tütre valmistajale abikaasaks; aga õnnetuse korral pidi mees kahju eest eluga vastama.

Riigi rajal, kuningalinnast kaugel, elas nõukas talumees kolme pojaga, kellest noorem maast madalast juba teravat mõistust näitas, sest et Murueit teda kasvatanud ja salamahti mõne korra oma rinnal oli imetanud. Isa nimetas poega nupumeheks, miska^[1.]