Читать книгу Paiklikud ennemuistsed jutud - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

1. MIKS TALLINN IIAL VALMIS EI TOHI SAADA

Igal sügisel tõuseb kord pimedal keskööl üks väike hall mehike Ülemiste järvest, läheb mäge pidi alla linna väravasse ja küsib väravavahilt: „Kas linn juba valmis või kas on seal veel midagi ehitamist?“

Nagu nüüd suuremates linnades enamasti ikka juhtub, et ehitamisetööl palju iial puhkamist ei leita, vaid kui uusi hooneid ei ehitata, tuleb vanade kallal mitmes paigas kohendamisi, lappimisi ja teisiti-seadmisi, nõnda et palju iialgi töövahet ei ole, kus kõik ametimehed puhkaksid. Aga peaks ka kogemata ühel puhul kõik ehitamisetöö seisma, siiski ei tohita seda järvemehikesele kuulutada. Sellepärast on kohtu poolt linna väravavahtidele kindel käsk antud halli vanamehikese küsimise peale iga kord vastuseks anda:

„Linn ei ole veel kaugeltki valmis, seal on palju ehitamisi poolikul, mis ehk mõne hea aasta aega ära kulutavad, enne kui kõik tööd korrale saavad.“

Võõras vanamehike vangutab siis vihaselt pead, pobiseb sõnu, mida vaht ei oska, pöörab kanna pealt ümber ja läheb Ülemiste järve tagasi, kus tema alaline asupaik on.

Peaks temale küsimise peale kogemata vastuseks antama, et valmis linnas midagi ehitamist enam ei ole, siis saaks selsamal tunnil Tallinnale ots tulema, sest et Ülemiste järv kõige veekoguga Lasnamäelt orgu alla langeks ja linna kõigega ära uputaks.

2. PARKNAHA-KAUPMEES

„Vaht hüüab linnas südaööd,

Kes sõidab ratsul salateed?“

Vanal ajal nähtud Lasnamäel kuuvalgetel öödel sagedasti üht raudriides meest kõrge valge hobuse seljas, kimp pargitud nahku kaenlas, mida ta teekäijatele müüa pakkunud, kellega ta kogemata kokku saanud. Aga keegi ei himustanud pakutud kaupa osta, sest et nahkadel vänge inimese hais küljes leitud, mis ostjad ära hirmutanud.

Ühel ööl tulnud üks väike kitsehabemega vanamees ja küsinud: „Mis hinda sa, vennike, oma parknahkade eest tahad?“

Raudriidelane kostnud:

„Mulla põrmus rahulist puhkamist, mis mulle tänini veel osaks ei ole antud.“

Vanamees hakanud taga nõudma, mis süü pärast uhke ratsamees mulla sängis rahu ei leidvat ja kes teda sealt igal ööl sõitma sundivat. Raudriidelane andnud vastuseks:

„Ma olin omal ajal kuulus sõjamees, Pontus oli mu nimi; ma lasin sõjas surnud meeste nahad seljast nülgida, parkalil parkida ja neid siis hobuste ja lojuste nahkade asemel tarvitada, nõnda et minu majas muid nahkasju ei leitud, kui mis pargitud inimestenahkadest tehtud. Saapad mu jalas, vammus ja püksid, mis mul raudriiete all seljas, niisamuti hobuse sadul, valjad ja muud rihmad, mis sa siin praegu näed, on pargitud inimestenahkadest õmmeldud. Enne surma jäi veel hulk pargitud nahku järele, sest et mul sel puhul midagi nahkriistu enam tarvis ei olnud. Kui ma teise ilma väravasse jõudsin ja parajasti sisse tahtsin astuda, hüüdis väravavaht: „Pea kinni! Sind ei tohi ma varem sisse lasta, kui sa õmblemata pargitud inimestenahad oled ära müünud. Aga et sul luba ei ole päeval hauast välja tulla, pead sa öösel kaupa otsima, kes sinult nahku tahab. Sõida igal keskööl kuke lauluni Lasnamäel teede ligidal ratsu seljas, kuni nahkadele ostja leiad.“ Ehk ma nüüd küll juba kahe põlve rahvale nahku müüa olen pakkunud, siiski ei ole keegi neid tahtnud osta, sest et vänge inimese hais nahkade küljes olla.“

„Noh,“ kostnud vanamees, „nimetatud vea pärast ei lähe mina sinu kaupa põlgama. Kui sa nende eest suuremat hinda ei küsi kui lahtipäästmist öösisest sõidust, siis lööme käed kauba peale kokku. Astu hobuse seljast ja tule minuga ühes.“

Pontus rõõmustas, et ta ostja oli leidnud, võttis nahakimbu kaasa ja hakkas vanamehega seltsis minema. Aga ostja viinud ta otsekohe põrgu.

Ukse lävele jõudes võtnud vanamees oma tõsise kuju – sarved peas ja saba taga, lükanud Pontuse tuppa ja hüüdnud koleda häälega:

„Pontuse nülitud mehed, astuge ette!”

Seal tulnud nahata mehi karjakaupa kokku, kes kõik verisele lihale katet tagasi pärinud.

Vana-peremees ütelnud hambaid irvitades:

„Nülgige temal nahk seljast ja venitage iga päev nii kaua tema nahka, kui teie lihale ja kontidele küllalt katet saab.“

3. PORKUNI PREILI

„Mis tulevalgust tiigi peal

Vaht öösel tähel’ pannud?

Kas kaugelt vana rahva hääl

Sest sõnumeid meil’ annud?“

Öövahtide suust teadnud rahvas vanal ajal ümberkaudu paljugi imelikust tulevalgusest rääkida, mis Porkuni tiigi peal enamasti igal keskööl nähtaval olla. Tuluke kerkinud kui põlev küünal äkitselt vee peal üles ja kustunud tunni aja pärast jälle ära.

Ehk tiigi tuluke küll vanasti juba rahvale tuttav asi olnud ja palju inimesi oma silmaga tiigi valgust näinud, siiski ei teadnud keegi asja sündi pikemalt ära seletada. Viimaks leitud Haljala kihelkonnast üks vanarauk, kes selle poolest sügavamat otsust võinud anda. Tema jutt kostnud nõnda.