Читать книгу Vägev vähk ja täitmatu naine - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Mees ja naine läinud hommiku vara heinamaale, teinud noore lõunani tööd, siis ütelnud naine mehele: „Mine, püüa jõest mõni vähk või kalake, mis sulle kätte juhtub, et leivakõrvast saame.“ Mees, ehk küll tööst väsinud, ei tohtinud vastu tõrkuda, sest et püksid naise jalas seisid, nagu lugu mõnikord juhtub.

Jõkke minnes tõmbas ta esimesest urkast ühe labakinda suuruse vähi välja. Oh õnnesaaki! mõtles mees – suuremat vähki ei ole minu silmad veel elupäevil näinud. Aga selsamal silmapilgul tuli temale ehmatus peale, kui vähk selgel inimese keelel paluma hakkas:

„Lase mind, kulla vennike, lahti! Uinusin palaval päeval urkasse kogemata tukkuma, nii et sinu liginemist varem ei kuulnud, kui näpud juba sõrgadest kinni sasisid. Minu rohkem kui saja-aastane liha, visam kui hundil, ei saaks sulle maitsema. Mis kasu sa minu surmast saaksid? Peale selle olen ma üks kurjal nõiduse väel vähiks moondatud inimene!“

Mees kostis imestades: „Pai vähivend, ära pane pahaks, kui ma sinu palvet ei tohi kuulda võtta. Mina omalt poolt laseksin sind sedamaid vallali, kui mul tige naine ei oleks, kes mulle liiga teeks, kui tühja käega koju läheksin ja pealegi veel tunnistaksin, et suure vähi olin saanud ja õnnesaagi olen käest lasknud ära minna.“