Читать книгу Naiste mõrtsukas - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Ükskord elas üks rikas suurtsugu mõisnik, kelle valitsuse all laialised vallad, mõisad ja otsata palju rahvast seisid.

Ta pidas asupaika ühes üksikus kindlas mõisas, mis metsade ja rabade taga varjul oli kui karupesa, ümberringi müüridega ja kraavidega piiratud, nõnda et vaenlased hõlpsasti sinna sisse ei võinud tungida. Rahva arvates olla suur härra üksiku koha endale sellepärast elupaigaks valinud, et põhjatu varandus inimestele silma ei paistaks ja riisumishimu ei hakkaks sünnitama. Seal arvati suured kivikeldrid kulla ja hõbedaga täidetud olevat, miska peremees, kui ta tahaks, terve kuningriigi endale päriseks võiks osta.

Ehk temale nüüd küll raha ja rikkust üleliiga osaks oli antud, siiski ei nähtud tai naistega õnne olevat, sest et ta abikaasad kõik lühikese aja pärast üksteise järel ära surid ja mehe leseks maha jätsid, kes aga iial pika leinamisega aega ei viitnud, vaid iga kord hobuse jalad uuele kosjateele juhatas. Nõnda räägitakse, et temal keskmise mehe eal juba üksteistkümmend naist hauasängis maganud, kui ta kaheteistkümnendat kosima oli läinud.

Nagu igaüks isegi teab, ei või rikkal mehel iial naiste puudust olla, sest kuldvõrguga võib tütarlapsi tosinate kaupa püüda. Ometi tuli meie rikkale kosilasele kaheteistkümnenda naise võtmisel üks väike kõverus teele, mispärast tema kehva mehe viisil mitu ja mitu suitsu enne pidi läbi sõitma, kui kositavale noorikutanu pähe pandi. Tema paljude naiste kiire suremine oli noored preilid ümberkaudu kõik kohkuma pannud, sest et see iial loomulikul kombel ei võinud sündida, et noored prisked naised kui kolletanud puulehed nii rutusti mulla alla langesid. Siin arvati vististi mingi iseäralik saladus varjul seisvat, mis naiste suremist sigitab; siiski ei olnud kellelgi võimalik selle poolest selgemat otsust saada.