Читать книгу Öösised kirikulised - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Minu suurisa onupoeg elanud noormehepõlves ühe kiriku ligidal talus, mis talvel, kus tee külmetanud sood mööda käis, neilt täie kahe versta kaugusel ei olnud. Ühel jõululaupäeva õhtul heitnud pererahvas aegsasti puhkama, sest et nad esimese püha hommikul vara tahtnud üles tõusta ja kiriku minna, kus sel päeval jumalateenistus tulevalgel peeti. Peremees ärganud kõige esiteks unest, läinud ukse ette ilma vaatama ja näinud kiriku aknad tulevalgest juba läikimas. Tuppa tagasi minnes kihutanud ta pererahva magamast:

„Tõuske üles, meie oleme kauaks viibinud; küünlad sütitatud kirikus juba põlema.“

Nüüd olnud pererahval tuline kiirus taga, kõik karanud asemelt, pesnud silmi, ajanud riided selga, ja nooremad läinud sedamaid jalgsi minema, seni kui teised hobuseid rakendanud ja neile kannule sõitnud. Küünlatulest valgustatud kirik seisnud kui ehitud neitsi neil teejuhiks eel, sest et udune ilm palju tähevalgust silmade ette ei andnud.

Ligemale jõudes tunginud kirikuliste lauluhääl neile vastu, ehk küll laulu viis natuke võõras paistnud. Kiriku uksed seisnud laiali ja kirik nähtud tungil rahvast täis, aga mitte ühtainukest hobust polnud kiriku ligidal nähtaval. Mehed astunud eel, lootes tungimisel veel kuskilt paika leida, naisterahvad käinud nende järel.