Читать книгу Vaeslapse käsikivi - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukesi vaeselapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul. Õhtul olid vaeselapse käed kui puunotid tuimad, aga kes sellest hoolis. Palukese, mis vaestelelastele armust antakse, peab suurem osa enamasti vere ja higiga perevanemaile ära tasuma. Jumal üksi taevas kuuleb vaestelaste ohkamisi ja loeb nende silmapisaraid, mis palgeid mööda veerevad.