Читать книгу Kaksteistkümmend tütart - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Ühel kehval vabadikul oli kord kaksteistkümmend tütart, nende hulgas kaks paari kaksikuid. Jumeda näoga tütarlapsed olid kõik terved ja prisked ning üliväga viisakad inimesed.

Vanemate kitsikut elamist vaadates näis küll mitmele mõistmata, kuidas nad hulgale lastele peatoitu ja kehakatet jõudsid muretseda. Lapsed olid iga päev pestud silmadega, silutud juustega, ja ikka olid neil puhtad, valged särgid seljas, otsegu saksa lastel. Mõned arvasid vabadikul salajase varakandja olevat, teised pidasid teda nõiaks, mõned teised jälle tuuletargaks, kes tuulispeana salavara pidi kokku riisuma. Aga tõeliselt oli lugu hoopis teisiti.

Vabadiku naisel oli üks salajane õnneandja, kes lapsi toitis, kasis ja haris. Kui ta tütarlapse-põlves alles võõras talus teenimas oli, nägi ta kolm ööd ühtejärge unes üht uhket naisterahvast enda juurde tulevat, kes teda jaaniööl küla allikale käskis minna. Ta ehk ei oleks seda unenägu palju tähele pannud, kui jaaniõhtu tule ääres üks hääleke talle alaliselt sääse kombel kõrva poleks pirisenud: „Mine allikale, mine allikale, kus su õnne veesooned immitsevad.“