Читать книгу Haruldane naise truudus - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Vanal ajal elas üks põhjatu rikas noor kaupmees; tal oli üheksasada üheksakümmend üheksa laeva, mis ühtepuhku kaugele võõrastele maadele kaupa vedasid ja sealt ka teist kaupa või selget raha peremehele jälle tagasi tõid. Et laevu täis tuhat saaks, sellepärast laskis ta veel ühe uue laeva ehitada.

Kui laev valmis saanud ja praegu pukkide pealt taheti alla merde lasta, siis juhtus kogemata, et üks kangipuu laeva peremehe külge puutus ja ta püksid ülevalt värvlist kuni sääreni lõhkus. Rikkal mehel on rebenenud pükstega palju halvem lugu kui vaesel, kelle juures niisugust asja palju tähele ei panda; aga kuulus kaupmees pidi kartma, et inimeste silmadel muud sihti enam ei võinud olla kui tema kärisenud püksid. Ta küsis seepärast arglikult teed ligema sikusõitja poole, kes sündinud viga võiks parandada. Seal juhatati teda sadama ligidal ühte väikesesse põikuulitsasse, kus üks rätsep elavat.

Välke nõelakuningas vaatas laiade prilliklaaside läbi kaupmeheisanda püksihaavu, laskis õpipoisil haiged püksid isandal maha tõmmata ja andis seniks, kuni neid kokku õmmeldi, ühe pika laia kuue kaupmehele kehakatteks. Ja et mehel oodates aeg igavaks ei läheks, palus rätsep teda nii kaua teise tuppa oma tütarde juurde minna.

Jumal oli väikest sikusõitjat kolme väga kena tütrega õnnistanud, kellest noorem niisama jumeda näo kui viisaka olemisega oli. Püksata kaupmehe süda oli sedamaid rätsepa noorema tuikese poole vajunud ja seal veel kiiremalt sõbrustanud, kui püksid kokku õmmeldud said. Kui hiljemini rätsepapoiss parandatud pükstega tuppa astus, oli kaupmehel paha meel usinate sõrmede peale, et nad talle pikemat aega ei andnud kauni neitsiga magusat juttu vesta. Sai ta püksid jalga ajanud ja meistritele rohket palka töö eest maksnud, läks ta veel kord tütarde kambrisse jumalaga jätma ja neitsisid endale võõrsile paluma, kus kahe nädala pärast uhke ilupidu saavat olema. Tütarlapsed tänasid lahke palumise au eest, aga lisasid kahetsedes juurde, et neil niisuguseid riideid ei ole selga panna, kui uhke pidu nõuab.

„Riided jäävad minu mureks,” ütles kaupmees, „ja nii on meil kaup sobitatud, et teid nimetatud päeval minu katuse all võin vastu võtta.“

Koju saanud, polnud tal kiiremat tööd, kui neliteistkümmend tükki kõige ilusamat siidriiet poest välja otsida ja rätsepa tütardele läkitada, keda ta suusõnaga veel paluda laskis, et nad endile kolmekesi igast tükist täielikud ülikonnad laseksid õmmelda, et neil igaühel neliteistkümmend isesugust ülikonda oleks, sest lustipidu vältavat neliteistkümmend päeva ja seal pidavat neitsidel iga päev ise riided ja iga kord ühest tükist olema.

Nüüd oli nõelanäpukestel linnas kiirust: kahe nädalaga pidid nelikümmend kaks naisterahva siidülikonda pitside, paelte ja poortidega saama valmis õmmeldud ja neitsidele selga passitud, et kuskil kühmu või viga ei leitaks. Ja tõepoolest toimetati töö nimetatud päevaks valmis, sest rikas kaupmees maksis kiire töö eest kahevõrra palka.