Читать книгу Kullaketrajad - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Tahan teile vanade päevade pärandusest ühe kena jutu vesta, mis sel ajal sündinud, kus veel murud muistsel kombel neljajalgsete ja suleliste keeletarkust kuulsid.

Ükskord ennemuiste elas sügavas metsalaanes puude varjul hurtsikus lonkur vanaeit kolme priske tütrega. Tütred õitsesid kui kenad lillekesed eide kuivanud kännu ümber; iseäranis noorem õde oli viisakas ja kena kui oakaunakene. Aga üksikus kohas ei olnud muid nägijaid kui päeval päike ja öösel kuu ja tähtede silmad.

„Põlev palav poiste silmil

Paistis päike pärgadelle,

Läikis kirjulintidelle,

Poogakirju punatelles.“

Vanaeit ei lasknud tütarlapsi laiseldes käia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust õhtuni tööle. Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. Ei antud vaestele neljapäeva ega laupäeva õhtul mahti annivakale lisa valmistada, ja kui videviku viivul või kuu valgel salamahti sukavarras näpuvahele ei saanud, jäi annivakk andeta. Lõppenud koonlale pandi sedamaid teine lisaks ja lõng pidi pealegi ühetasane paras keerd ja peenikene olema. Valmis lõnga hoidis vanaeit salakambris luku taga, kuhu tütred iial oma jalga ei tohtinud tõsta.

Kust kuldlinu majasse toodi või mis kanga tarbeks lõngu kedrati, see oli ketrajail alles teadmata ega andnud eit niisuguste küsimuste peale iial vastust. Kaks või kolm korda igal suvel käis vanaeit salateel, viibis vahel rohkem kui nädalapäevad kodunt ära ja tuli ikka öösel tagasi, nii et tütred iial märku ei saanud, mis ta kaasa oli toonud. Enne teeleminekut jagas ta lastele nii mitme päeva osa tööd kätte, kui ise kodunt ära arvas jäävat.

Praegu oli eidel rändamise kord jälle kätte juhtunud. Kuue päeva ketrus jagati piigadele kätte, kusjuures igakordset õpetust nõnda kinnitati: „Plikad, pidage silmad sihtimas ja näpud osavad, et heie värtna suus ei katke, muidu lõpeks kuldlõnga hiilgus ja õnnepõlv teil korraga otsa!“ Tütarlapsed panid tõsise sõnaga antud kinnitust üsna naeruks; enne kui eit kümme sammu kargu toel uksest eemale oli jõudnud, hakkasid nad kolmel suul irvitama.

„Seda iga kord antud alpi keeldu ei oleks meil tarvis,“ ütles noorem õde. „Kuldlõnga heie ei lähe kiskudeski katki, veel vähem kedrates.“ Teine õde sõnas juurde: „Niisama vähe on võimalik, et kulla hiilgus kaoks.“ Nii on tütarlaste edevus juba mitu korda enneaegu naernud, kust ta pika ilu peale viimaks pisarpilli leidnud.