Читать книгу Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Ükskord elas üks nõukas peremees oma naisega. Neil ei olnud mingist asjast puudu, vaid jumal oli neid igapidi rohkesti kõigega õnnistanud. Inimeste silma vaadates kiideti neid rikkaks ja õnnelikuks. Ometigi puudus neil üks asi, mida rikkus ei jõudnud anda, sest neil ei olnud lapsi, ei ainukestki veel, ehk nad küll juba rohkem kui kümme aastat paaris olid elanud.

Nüüd juhtus ühel õhtul, kus mees kodunt ära oli ja naine üksi toas istus, et tal aeg igavaks ja süda väga nukraks läks.

„Eks naabrinaised ole minust palju õnnelikumad,“ mõtles naine. „Neil on toatäis lapsi ajaviiteks; kui ka mees kodunt korra ära läinud, siiski ei ole neil tarvis üksi istuda. Mul ei ole kedagi omast, otsegu võsuta känd pean üksi tühjas toas elama.“

Mõeldes paisusid tal pisarad silma, ja ei tea, kui kaua naine juba sedaviisi murekoorma all oli istunud, tähele panemata, et üks ootamatu võõras tuppa oli astunud. Korraga tundis ta midagi jalaketra kutistavat, arvas kassi olevat, aga silmi maha lüües nägi ta kena titekest jalgade ees põrandal.

„Uih!“ kisendas naine kohkudes, tahtis istmelt püsti karata ja putkama pista, aga titekese käed pidasid teda kui raudpihid kinni, nii et ta mitte paigast ei pääsenud.

„Ära ehmata, armas noorik!“ ütles titeke lahkesti, „kui kutsumata siia tulin su meelt jahutama ja su kurbust kustutama. Sa elad üksi, inimesel läheb pikal õhtul aeg igavaks; mees on teele läinud, kust ta vast mõne päeva pärast tagasi jõuab. Armas noorik –“

Naine ütles paha meelega: „jäta pilkamine, minu noorikutanu hallitab juba enam kui kümme aastat kirstus ja nutab lesena paremat aega.“

„Mis sest viga,“ kostis titeke. „Kui naisel veel saba taha ei ole saanud, ta noor ja priske on, nagu sina, siis on ta noorik. Ja lapsi sul tänini ei ole veel olnud, mis noorikupõlve võiksid lõpetada.“

„Jah,” ütles naine, „see’p see on, mis mind sagedasti kurvastab ja mõtlema sunnib, et mehe meelest ammugi halvaks olen läinud, kes mind kui kuivanud kändu kaisutab, mille juurest iial noort võsu ei kasva.“

Aga titeke ütles trööstides: „Ole selle pärast mureta, sinu päevad ei ole veel õhtul. Ja enne kui sa aasta vanemaks lähed, saavad kolm võsu su kuivaks arvatud kännust tõusma ja vanemaile rõõmuks kasvama. Aga sa pead kõik nõnda tegema, kuidas sulle õpetan. Kui mees teelt koju tuleb, pead sa temale kolm musta kana muna keetma ja õhtul süüa andma. Läheb ta magama, siis tee enesele midagi talitust õues, kus sa tüki aega pead viibima, enne kui hiljem mehe kõrvale sängi poed. On aeg täis, kus mu sõnad tõeks lähevad, siis tulen sind jälle vaatama. Sinna päevani jäägu mu tänane käik kõigile teadmata. Jumalaga, armas noorik, kuni ma tagasi tulles võin öelda – lapse-ema!“

Seepeale kadus titeke naise silmist, kui oleks ta maa alla vajunud. Noorik ehk noorikuks sõimatud naine hõõrus tüki aega silmalaugusid, kui otsiks ta tõelist otsust ja tahaks näha, kas juhtumine ilmsi või unenäos oli olnud.

Mida inimene igatseb ja soovib, seda arvab ta enamasti ikka tõeks; nõnda oli ka naisega. Naljakas lugu pisikese titega ei läinud enam tal meelest. Ja kui peremees mõne päeva pärast koju jõudis, keetis naine kolm musta kana muna, andis need õhtul mehele süüa ja täitis teised õpetused.

Mõne nädala pärast muutus titekese ettekuulutus tõeks. Mees ja naine olid rõõmsad ega jõudnud kuidagi pika päeva õhtut ära oodata, mis nende igatsuse pidi täitma. Seatud ajal sai naine nurgavoodisse ja tõi kolmikud lapsed ilmale, kõik pojad, ilusad ja prisked.