Читать книгу Pilli-Tiidu - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Ükskord oli üks kehv vabadik, keda jumal lastega rohkem õnnistanud kui leivaga. Tütred ja pojad kasvasid vanematele rõõmuks ja olid enamasti kõik juba võõra sunni all igaüks oma leivapalukest teenimas; aga ühest pojast ei tahtnud kellelegi meelehead tulla. Kas poisike loomisest lollakas või muu vea pärast raisku läinud või kas laisa veri küünte all oli, seda ei võinud keegi tõelikult ütelda. Aga et ta, laisk ja vedel, kuhugi asjatalitusele ei kõlvanud, seda pidid vanemad ja külarahvas ühest suust tõeks tunnistama. Ei aidanud siin head sõnad ega vitsakaristamised, vaid mida vanemaks poisike läks, seda suuremaks kasvas tema laiskus. Talvel toas ahju taga ja suvel põõsa varjus magada oli tema ülem päevategu, kus ta vahel ajaviiteks vilistas või pajuvilet puhus, et lust oli kuulda.

Nõnda istus ta ühel päeval jälle põõsa taga, lindudega võidu vilet puhudes, kui üks võõras vanamees teed käies sinna juhtus tulema. See küsis lahke sõnaga: „Ütle mulle, pojuke, mis ametimeheks soovid sa ükskord saada?“

Poiss kostis: „Ameti pärast ei ole mul pisemat muret, kui ma aga rikkaks meheks saaksin, et mul tarvis ei oleks tööd teha ja teiste sundimise vitsa all seista.“

Vanamees ütles naeratades: „See nõu ehk võiks muidu hea küll olla, aga mina ei mõista, kust rikkus sulle peab tulema, kui sa midagi tööd ei viitsi teha? Ega hiir ometi magajale kassile lähe suhu jooksma. Kes raha ja vara tahab teenida, peab oma liikmeid liigutama, tööd tegema ja vaeva nägema, muidu…“

Poiss vastu paluma: „Lõpetagem see jutt! Seda olen ma juba mitusada korda kuulnud, mis aga minu kohta kui hane selga valatud vesi näitab, sest et minust iial töötegijat ei või saada.“

Vanamees kostis lahke sõnaga: „Looja poolt on sulle anne kingitud, millega sa hõlpsasti igapäevast leiba ja rahakopikaid võiksid teenida, kui pillipuhumise ametiks võtaksid. Muretse enesele üks hea pill, puhu nii osavalt pilli kui pajuvilet, siis leiad sa leiba ja raha igas kohas, kus lustilisi inimesi elamas on.“

„Aga kust ma pilli peaksin saama?“ küsis poisike. Vanamees vastas: „Teeni raha ja osta enesele üks pill. Esiteks võid sa pajuvilet ja lehepilli ajada, sa oled mõlemate peale juba väike meister! Ma loodan edaspidi sinuga veel kokku saada, küll siis näeme, kas sa minu nõu oled tarvitanud ja mis tulu sulle õpetusest kasvanud.“ Sedaviisi lahkus ta poisist ja läks oma teed edasi.

Tiidu – nii oli poisi nimi – hakkas vanamehe jutu üle mõtlema, ja mida kauem ta mõtles, seda tõelikum näitas vanamehe juhatus. Ta võttis sedamaid nõuks juhatust mööda õnneteed otsima minna; siiski ei lausunud ta kellelegi sõna oma ettevõtmisest, vaid läks ühel hommikul kodunt ja – ei tulnud enam tagasi. Vanematele ei teinud tema lahkumine kurvastust, isa tänas õnne pealegi, et laisast pojast oli pääsenud, ja lootis, et maailm aegamööda laisanaha Tiidu seljast saab maha kammima ja häda teda inimeseks kasvatama.

Tiidu hulkus mõne nädala, luusides külast külasse ja mõisast mõisa, kus rahvas igas paigas teda lahkelt vastu võttis ja rõõmsalt pajuvilet kuulas, vilepuhujale süüa andis ja talle mõnikord veel paar kopikat raha kinkis. Need kopikad korjas poiss hoolega kokku, kuni ta neid aegamööda nii palju sai, et enesele ilusa torupilli võis osta.