Читать книгу Põhja konn - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Ennemuiste elanud, nagu vanemad inimesed räägivad, üks väga kole metsaline, kes põhjamaalt välja tulles tüki maailma inimestest ja elajatest paljaks teinud, ja aegamööda kõik elavad loomad maa pealt oleks ära hävitanud, kui keegi tema vastu abi ei oleks võinud leida. Temal olnud härjavärki keha ja ees konnavärki kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga, kui ka kümne sülla pikkune maosaba tagumises keha otsas, mispärast ta kui konn edasi läinud, aga igal hüppamisel pool penikoormat maad ära mõõtnud. Õnneks pidanud ta paar aastat seal paika, kuhu ta ennast kord maha lasknud, ega läinud enne edasi, kuni kõik ümberkaudsed kohad paljaks olid söödud.

Keha olnud tal üleüldse soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, nii et temale ükski asi viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust kord õnnetult juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud tema suhu minema. Elajad ja inimesed läinud sellepärast ise temale söödaks, nõnda et temal iial tarvis ei olnud nende pärast sammu paigast ära minna.

Ümberkaudsed kuningad tõotanud otsata palka sellele mehele, kes, kas nõiduse ehk muu väe läbi, metsalise oskaks ära hävitada, mispärast mitugi oma õnne katsuma läinud, siiski läinud nende ettevõtmised kõik nurja. Nõnda lastud ükskord suur mets põlema sütitada, kus sees kole loom asupaika pidanud; mets põlenud küll ära, aga kurjategijale ei tulnud tule käest pisemat viga. Vanema rahva suust päritud jutud olnud küll avaldanud, et koleda metsalise üle muidu keegi võimust ei võivat saada kui kuningas Salomoni pitserisõrmuse läbi, kus peal salatähed seisvat, mis õpetust annavad, mil viisil metsalisele surma võib teha. Aga esiteks ei teadnud keegi kohta nimetada, kus sõrmus praegu varjul seisab, niisama vähe tarka, kes salakirja oskaks seletada.

Üks niisama julge südamega kui agara peaga noormees võtnud viimaks nõu õnnekaupa sõrmuse teed minna otsima, kus ehk kogemata juhtumine. teda jälile võiks juhatada. Ta võtnud teed hommiku poole, sest et seal kõige rohkem vanaaja tarkust peab leitama; paari aasta pärast saanud ta ühe kuulsa hommikumaa targaga kokku ja hakanud nõu küsima, kuidas see asjadetalitus kõige hõlpsamalt edasi võiks minna. Tark andnud vastuseks:

„Inimeste pisuke tarkus ei või sulle siin midagi aidata, aga jumala linnud taeva all saavad sulle kõige paremad teejuhid olema, kui sa nende keelt tundma tahad õppida. Mina võin sulle selle poolest õpetust anda, kui minu juurde tahad jääda.“

Noormees võtnud lahke pakkumise tänuga vastu, üteldes: „Sel juhul ei ole mul küll võimalik sulle midagi meelehead heategemise eest anda, aga kui mul asjatalitus õnnelikult korda läheb, siis tahan ma sulle sinu vaeva ükskord rohkesti ära tasuda.“