Читать книгу Tänulik kuningapoeg - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Algus

Оглавление

Ükskord oli üks Kullamaa kuningas metsalaanes ära eksinud ja ei leidnud kõige otsimisega enam teed, ehk ta küll risti ja põigiti käis. Seal astus üks võõras mees tema juurde ja küsis:

„Mis sa otsid, vennike, siin pimedas laanes, kus muud ei ela kui koledad metsalised?“

Kuningas kostis: „Ma olen ära eksinud ja otsin nüüd teed, kust koju võiksin saada.“ – „Tõotage mulle omanduseks, mis teile kodu õue peal kõige esiteks vastu saab tulema, siis tahan teile teed juhatada,“ ütles võõras mees.

Kuningas seisis hea tüki aega sügavas mõttes ja kostis siis: „Mispärast peaksin ma oma hea jahikoera ära kaotama? Aegamööda võin ma isegi koju saada?“ Seal läks võõras oma teed. Aga kuningas hulkus eksiteel veel kolm päeva mööda laant ümber, seni kui kodunt kaasavõetud toiduvara otsa lõppes, kuid ei võinud siiski kadunud teerada kätte saada, mis teda koju oleks viinud.

Nüüd tuli võõras mees teist korda tema juurde ja ütles: „Tõotage mulle omanduseks, mis teile kodus kõige esiteks õue peal vastu tuleb?“ Aga kuningal oli väga kange pea, sellepärast ei lubanud ta ka sel korral veel midagi.

Nukral ja vihasel tujul eksis ta jälle metsas ühest paigast teise, kuni ta viimaks väsinult puu alla maha langes ja juba oma surmatunni tulemist uskus. Seal tuli võõras mees – kes muu ei olnud kui vanapoiss ise – kolmat korda kuninga ette ja ütles: „Ärge olge ometi alp! Mis võib teil ühes koeras nii kallis olla, et te seda oma elu päästmiseks ei raatsi ära anda. Tõotage mulle, mis ma teejuhatamise palgaks küsisin, ja te peate eluga sest hädast pääsema!“

„Minu elu maksab rohkem kui tuhat koera!“ vastas kuningas. „Seal küljes seisab terve kuningriik rahvaga. Olgu siis, ma tahan sinu soovimist täita; vii mind koju.“

Need tõotusesõnad olid vaevalt tema keele üle käinud, seal leidis ta end metsa äärel lagedal, kust kuninglik koda tema silma ulatas. Ta sammus ligemale ja esimene, kes temale õueväravas vastu tuli, oli amm kuningliku rinnalapsega, kes isa vastu oma käed laiali sirutas. Kuningas ehmatas, sõitles amme ja käskis lapse ruttu ära viia. Tema truu koer tuli natuke hiljemini saba liputades joostes sinna, aga truuduse palgaks tõukas kuningas teda vihas jalgade eest ära. Nõnda peavad süüta alamad sagedasti vastama ja valu kannatama, kui ülemad suisa päil midagi kõverust olid teinud.

Kui kuninga viha natuke sai jahtunud, laskis ta oma lapse, ühe ilusa poisikese, ühe kehva talupoja tütre vastu ümber vahetada. Nii kasvas kuninga poeg kehvade inimeste leeaugul, seni kui talupoja tütar kuninglikus kätkis siidriiete peal magas.

Aasta pärast tuli vanapoiss oma võlga kätte nõudma ja võttis väikese tütarlapse enesega kaasa, keda ta tõesti kuninga lapseks arvas, sest et laste vahetamise pettus temale teadmata oli jäänud. Aga kuningas rõõmustas väga, et tema kavalus nii hästi korda oli läinud, laskis suured rõõmupeod valmistada ja kinkis varastatud lapse vanematele rohkeid andeid, nii et tema pojal hurtsikus mingit puudust ei võinud tulla. Siiski ei usaldanud ta poega veel enese juurde tagasi võtta, kartes, et pettus seeläbi avalikuks võiks tõusta. Talu pererahvas oli vahetamise kaubaga väga rahul; neil oli laual üks sööja vähem ja leiba ja raha üleliiga.

Vaheajal oli kuningapoeg nooreks meheks üles kasvanud, elas vanemate kojas rõõmu ja ilu-au sees, aga ei võinud ometigi selle üle ise rõõmsaks saada. Sest kui ta oma päästmise lugu oli kuulnud, läks tal meel väga nukraks, et üks vaene süüta tütarlaps tema asemel on pidanud vastama, mis tema isa kergel meelel oli eksinud. Seal võttis ta kindlasti nõuks, kui iial võimalik, vaene tüdruk päästa, või temaga üheskoos otsa saada. Neitsi kulu peal kuningas olla, see rõhus tal südant.

Ühel päeval pani ta enesele salamahti talupoja riided selga, võttis ühe poolevakase hernekoti õlale ja läks sinna metsalaande, kus isa kaheksateistkümne aasta eest oli teelt eksinud.

Tänulik kuningapoeg

Подняться наверх