Читать книгу Kuidas seitse rätsepat Türgi sõtta lähevad - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 3

Ükskord vanal ajal elanud seitse rätsepat, kes nõelateenistusest ära tüdinenud ja kõrgemasse ametisse tahtsid minna.

Rahva juttudest olid nad mõndagi kangetest meestest kuulnud, hiljaaegu ka teada saanud, kuidas Türgimaal suur sõda tõusnud ja kuhu vahvaid mehi abiks otsitakse. Seda kuuldes paisusid meie mehikestel harjad punetades peas, nemadki tahtsid sõtta minna endale kannuseid teenima; sellepärast rääkisid nad isekeskis:

„Eks meiegi ole omalt kohalt mehed küllalt! Tänini torkasime rahulikult haavasid riide sisse, läki siis nüüd suuremate odadega vaenlase keresid haavama!“

Nad lasid endale ühe pika, tugevast tammepuust odavarre teha, siis sepal oma seitsmed käärid kokku keeta, odale teraks taguda ja varre otsa kinni lüüa. Enne teele minekut heideti liisku, kes neist teistele ülemaks pidi saama ja kui ninamees ees käima.

Kui liisk otsust oli andnud, astusid nad ritta ja võtsid üheskoos raske oda endale õlgadele, sest et koorem muidu ühele mehele väga raskeks oleks läinud. Esimene, liisul valitud peamees, kes oda teraotsa kandis, nimetati Ninameheks, sest et tema nina teistele teed pidi juhatama. Viiele järgmisele anti nimedeks: Üherammulane, Kaherammulane, Kolmerammulane, Neljarammulane ja Viierammulane, mis küll seda ei tähendanud, et kellelgi neist kolme või nelja mehe ramm oleks olnud, vaid aga näitas, kuidas nemad järgemööda pidid teel käima, et midagi eksitust ei võiks tulla.

Seitsmes nimetati Sabameheks, sest et tagumine odavarre ots tema õlal seisis, aga Rammulased pidid kordamisi leivakotti kandma, üks söömavahe üks, teine söömavahe teine ja nõnda kuni viiendani. Peale selle oli igal mehel pressraud karmanis, et kange tuul neid lagedalt teelt ära puhuda ei võiks. Muidugi teada olid mehed kõik niisama targad kui julge südamega; kuidas oleksid nad ka muidu nii suurt asja usaldanud ette võtta, mis neil igal sammul elu võis lõpetada?

Sedaviisi sõja vastu valmistatud, läksid kõik seitse vahvat meest ühel ladusal suvehommikul teele, pidasid keskhommikut ja lõunat, puhkasid vahetevahel põõsaste varjul teeväsimust, tõttasid siis jälle edasi ja tahtsid, kui keegi vastu juhtuks tulema, küsida: kust tee kõige õigemalt Türgimaale läheb?